_page-0001.jpg)
Maailma kuulsamaid lauljaid, prantsuse sopran Natalie Dessay hakkab otsi kokku tõmbama. Ooperilaval on ta erandlik, kuna tajub seda žanri eelkõige kui teatrit, mitte žestidega illustreeritud vokaal-instrumentaalsuurvormi. Olles lauljana igati laitmatu ja pika rollinimistuga, on ta nüüd 48-aastaselt võtnud suuna sõnateatrile.
Järgnevalt väike valik nendest otsustest tingitud sõnavõttudest Ameerika ja Prantsuse meedias.
“Mul oli õnne alustada seda teekonda ajal, mil anti võimalusi noortele prantsuse lauljatele. Sain ruttu löögile suurtes ooperimajades ja jätkasin samal ajal ameti õppimist väiksemates. Tunnen kaasa neile, kes alustavad praegu: konkurents on väga tihe.”
Dessay läheneb erakordselt sügavuti dramaturgilistele võimalustele, mida ooper pakub: “Ma ise olen eluaeg tahtnud sõnateatris mängida. Hea öelda, et teater ja ooper on üks ja seesama, aga see ei ole kaugeltki tõsi. Ooperis kõneleb muusika sinu eest, teatris tuleb kõik ise otsast peale leiutada.” Dessay alustas õpinguid lavakunstikoolis. Laulja sai temast poolkogemata: ühes õpilastükis oli vaja laulda ja rahvas leidis, et tal on ilus hääl. Seesama ilus hääl, liikuv ja helisev tõi talle 1990. aastate alguses rahvusvahelise tuntuse esialgu koomilistes rollides: Zerbinetta Richard Straussi “Adriane Naxosel” ja Olympia Offenbachi “Hoffmanni lugudes”.
Järgnesid dramaatilisemad osad: nimiroll Donizetti “Lucia di Lammermooris”, Ophelia Thomas’ “Hamletis” ja Violetta Verdi “La traviatas”. Kõlab, nagu oleks Dessay kõikvõimas, aga isegi tippudel on omad piirangud ja A-klassi teatrites ollakse rollijaotuses äärmiselt täpsed. “Tahaksin näiteks laulda Blanche’i Poulenci “Karmeliitide dialoogides”, aga see ei sobi minu häälele,” ütleb Dessay. “Väikeses saalis tuleks see kõne alla, aga mitte suures. Olen laulnud Mélisande’i väikeses majas, aga Metropolitanis ma seda ei teeks. Mul oli väike hääleke, ma pidin looma kombel tööd rügama. See oli minu jaoks ainuke võimalus pääseda ruttu lavale mängima. Mulle on alati öeldud, et mul on ingli hääl, aga ma ise olen nõid. Mida vanemaks ma saan, seda enam see kontrast süveneb. Mulle ei ole enam midagi laulda jäänud.
Kõige rohkem on Dessay’l kahju, et tal jäi laulmata Bergi Lulu. “Mul ei hakanud hammas peale,” ütles ta. “See on hirmus pikk. Ma ei loe teab mis hästi nooti ja absoluutset kuulmist mul ka pole. Mul oleks selle äraõppimine kaks aastat aega võtnud.” Septembris laulab Natalie Toulouse’is oma viimase Manoni. Võib juhtuda, et see on tema viimane ülesastumine ooperilaval üldse. “Täitsa tõenäoline,” leiab Dessay. “Toulouse’is ma alustasin, ooperikooris. Ma olin siis lavakunsti tudeng. See oli mu tõeline kirg. See on siiani mu tõeline kirg. Kõik senine on olnud kõigest kolmkümmend kolm aastat kõrvalepõiget algsest eesmärgist.”
Dessay kõrgvormi otsustas jäädvustada prantsuse režissöör Philippe Béziat dokumentaalfilmiga “Traviataks kujunemine”. See ebakonventsionaalne pilk tööprotsessile käsitleb neid nelja nädalat proove, mis läks 2011. aasta Aix-en-Provence’i festivali Traviata-lavastuse ettevalmistamiseks. Film on palju enamat kui klassikalise muusika austajatele suunatud lavatagune seiklus. Puuduvad jutustaja, intervjuud osatäitjatega, klipid esietendusest, etendusejärgsed muljetamised garderoobi ukse taga. Béziat käib lavastaja Jean-François Sivadier’ kannul, kes annab lavastusmeeskonnale edasi oma nägemust “Traviatast”. Suhtluses lauljatega on Sivadier konkreetne ja innustav. Mida aeg edasi, seda tõepärasemaks ja tihedamaks muutuvad Kameeliadaami kired ja kannatused. Kui Natalie Dessay käest küsida, kuidas Sivadier’ga töötamine tema kontseptsiooni Traviata rollist mõjutab, vastab ta: “Ma ei mõtle nendes terminites. Ma tahan selle teekonna iga kord uuesti läbi teha, läbi kellegi teise kontseptsiooni. Endal mul kontseptsiooni ei ole. Kui oleks, lavastaksin ma ise oopereid. Mina olen ainult materjal lavastaja käes.”
Sivadier’ Traviata on minimalistliku teatri õpikunäide. Rekvisiitidest on laval ainult mõned padjad, paar lihtsat puust tooli, laud, mõned lühtrid, pisut karda, paberiräbalad, mis meenutavad kuivanud puulehti ja veeklaas, kuhu on torgatud üksainus kameeliaõis. Etendused toimuvad Théâtre de l’Archevêché vabaõhuteatris, kus lavastuse enda helidega segunevad kõuemürin ja vihmapladin. Režissöör loobub perioodiliselt proovide helitaustast ja asendab selle vaikusega. Tulemus on sugestiivne, moodne ja viimistletud.
Teha suu lahti lihtsalt selleks, et toota kvaliteetset tooni, on jube igav,” ütleb Dessay. “See mind ei huvita. Ooper on minu jaoks meedium, mille abil väljendada tundeid ja kehastada karaktereid.” Filmis “Traviataks kujunemine” töötab ta tühjal laval treeningpükstes ja kuulab keskendunult, kuidas Sivadier avab peategelase luhtuma mõistetud romansi psühholoogilist allteksti. “Selles dokumentaalfilmis näeb, mida suudab saavutada suurepärane lavastaja, kes oskab juhtida sind tegelaskujuni,” kommenteerib Dessay. “On oluline, et lavastaja seletaks, mis tal vaimusilmas on ja jutustaks lugu sulle uuesti ja uuesti üle; kõik need üksikasjad ujuvad etenduse käigus uuesti pinnale ja kajastuvad sundimatumas mängus. Sivadier suudab jutustada lugu, seda teatud moodi tõlgendada ja panna meid vastavasse situatsiooni, nii et meie saame samal ajal näidelda ja olla oma näitlemises vabad. Ta viib meid vähehaaval selleni, mida ta meilt ootab, ennast liigselt kehtestamata. Ta usaldab meie instinkte. Mulle väga meeldis, kuidas ta aitas mul leida õiget häälestust aariale, mis algab E’strano – küll on kummaline. See eelneb aariale vahetult ja seda on väga keeruline ellu viia. Aaria on väga tuntud, mis tegi mu ebakindlaks. Ma ei osanud näitlejana sellele läheneda. Ja mis ta mulle ütles: “Mängigi seda asjaolu, et sa seisad publiku ees ja see ongi kummaline. Esita seda situatsiooni täht-tähelt, ära vaeva oma pead sellega, kes on Traviata, mis ooperi selles punktis toimub ja mis selleni viis.” Ta käskis mul selles ajahetkes laval iseennast mängida, mis lahendas minu jaoks situatsiooni korrapealt.
”Teha suu lahti lihtsalt selleks, et toota kvaliteetset tooni, on jube igav,” ütleb Dessay. “See mind ei huvita. Ooper on minu jaoks meedium, mille abil väljendada tundeid ja kehastada karaktereid.”
1990. aastatel tegutses Natalie Dessay ka kontsertlauljana. Pärast viitteist aastat pausi võttis ta pianist Philippe Cassardi agiteerimisel ette Debussy laulud, nende seas neli helilooja seni avaldamata noorpõlvepala. “See on ühe varem alustatud projekti jätk,” jutustab Dessay. “Pianist Ruben Lifshitz tutvustas seda repertuaari mulle 1990ndatel. Kahjuks tekkisid mul siis häälepaeltele sõlmed ja kui need paranesid, oli Ruben otsustanud mängimise lõpetada. Mitmed pianistid on teinud ettepaneku see töö uuesti ette võtta, aga keegi neist ei tulnud sellise jutuga nagu nüüd Philippe Cassard: “Siin on sulle noodid, homme hakkame salvestama!”
Kõigi mu salvestuste puhul on olnud vaja, et kellelgi teisel jaguks tahtmist kahe eest!” Pianist Philippe Cassardi sõnul on Dessay interpretatsioonistiil lähedasem paremale osale prantsuse šansoonist, kontrastiks tõusiklikule manerismile, mis sellele muusikale põlvkondade jooksul osaks on saanud. Elegantsi pole Dessayl olnud vaja õppida, see on tema loomuomane pärisosa. Kummalisel kombel ei tunne Dessay end aga klaveri kõrval kaugelti nii mugavalt kui võiks arvata. “Kui välja arvata Debussy, keda ma jumaldan, siis ei tunneta ma soololauluga sama suurt sugulust kui mõned mu kolleegid. Ma omandan asju rohkem läbi keha kui mõistuse. Soolokontserdi vorm on mulle hirmutav. Ma eelistan olla natuke vähem alasti ja natuke rohkem inimeste keskel, nagu teatris või ooperis.”
Alliktekstide autorid:
Sean Martinfield (San Francisco Classical Music Examiner), Hugh Hart (San Francisco Chronicle, Mike Silverman (The Assosiated Press), Thierry Hilleriteau (Le Figaro), Renaud Machart (Le Monde), Philippe Noisette (Art Lyrique)