• Jüri Reinvere, helilooja

Seal, kus lõpevad majad - ja natuke edasi. Hetki Kristiina Poskaga


KRISTIINA POSKA

  • Lõpetanud klaveri erialal Türi muusikakooli, koorijuhtimise erialal Otsa-nim MK ja EMA. 2004–2009 õppis dirigeerimist Berliini Hanns Eisleri nim muusikakõrgkoolis Christian Ehwaldi klassis, 2009–2011 oli Ehwaldi juures täiendõppes (Konzertexamen), mille lõpetas kiitusega.

  • Pälvis Ateenas dirigentide konkursil orkestri eripreemia (2006), oli Londonis Donatella Flicki nimelisel konkursil finalist (2010), sai Kopenhaagenis Nikolai Malko nimelisel dirigentide konkursil 3. koha ja publiku eripreemia (2012).

  • 2013. aasta aprillis võitis maineka Saksa dirigendipreemia (Deutscher Dirigentenpreis).

  • Tagesspiegeli hinnangul “üks 25-st kõige huvipakkuvamast berliinlasest aastal 2013”.

  • Oli 2006–2011 Capella Academica (Berliini Humboldti ülikooli SO) peadirigent. Juhatanud mitmeid orkestreid: ERSO, Magdeburgi FO, Chemnitzi Robert Schumanni FO, Saarbrückeni Saksa Raadio FO, Berni SO, Stuttgardi Filharmoonikud, Camerata Salzburg, Lausanne’i KO jm.

  • Juhatas hooajal 2008/09 Berliini Neuköllni ooperimajas “Boheemi”. Sellele järgnesid pakkumised juhatada Koblenzi ja Brandenburgi teatris ning hooajal 2010/11 Berliini Koomilises Ooperis.

  • Edukalt kulgenud etenduste järel valiti 2012. aasta sügisest Berliini KO esimeseks kapellmeistriks.

  • Berliini KO mängukavast, muusikajuht Kristiina Poska: Akyol, “Ali Baba ja 40 röövlit”; Mozart, “Röövimine Serailist”; Mozart, “Võluflööt”; Britten, “Suveöö unenägu”; Humperdinck, “Hansuke ja Greteke”; Puccini, “Boheem”; Weill, “Seitse surmapattu”; Bernstein, “West Side Story”.

  • 16. augustil tuleb “Birgitta festivalil” Kristiina Poska juhatusel ettekandele Berliini KO etendus Weilli “Seitse surmapattu”.

Unter den Lindenil sajab räsust lund. Lähen Vene saatkonna ees metroo treppidest üles ja sumpan üle hunnikute ooperimaja poole. Minu ees ukerdavad, täpselt samamoodi, kaks tüdrukut, viiulikastid seljas. “Ja milline see teie dirigent on?” küsib üks. “Oi, fantastiline!” vastab teine kärmelt. “Ta on haruldane. Need mehed poleks seda virisejate karja tasaseks saanud!” – “Aa, ok. No see on juba hästi.” – “Jah. Meile väga meeldib temaga mängida.”Tütarlapsed peatuvad valgusfoori ees, ooperimajja on teel palju rahvast. Viiulimängijad kaovad personalivärava kaudu sisse, mina pean veel hetke ootama. Välkkiirelt on Kristiina seal, ütleb kaks lauset, mida ma ei jõua tema kiires kõnetempos isegi kuulda, ja siis, korraga, istun saalis.

Meie tänav Türil oli jõe ääres. Asulast eemal. Jõgi on olnud mulle igas mõttes väga oluline. Käisin seal koos vanaisaga. See oli meie koht. Olime seal kahekesi. Vee lähedust olen otsinud pidevalt ka hiljem. Ka Tallinnas elades käisin mere ääres nii tihti kui võimalik. Kuid kõik põnev algas lapsepõlves seal, kus lõppesid majad. Üks tee viis kaugele põldude vahele ja haihtus siis kuhugi. Sealt veel edasi minnes jõudis mahajäetud vesiveskini. Loodus seal ümber oli metsistunud ning kogu see koht kinni kasvanud. Veskis oli ka elumaja osa. Ruumides oli vanu raamatuid. Ja lagunenud mööblit. See maagiline paik oli minu ja mu õe üks lemmikkohti. Ja siis ühel hetkel müüdi see veski maha. Ning see maailm kadus meie jaoks.”

Kristiina kodu koosneb mitmest tasapinnast. Tööruum on kõige kaugem, kuid kõige alumine. Aknast paistab vaade üle linna: jõekallas, raudteerööpad, rongide liikumine, pilved, mis vajuvad taeva ühest servast teise.

Seintel on õe maalid – haihtuvaid kirgastes värvides naisfiguure, CD-plaate, partituure. “Siin veedan ma tegelikult kõige suurema osa oma elust,” ütleb Kristiina. “Üksi.” Minule on see mõte ootamatu, olen alati pidanud ennast kõige üksildasema elukutse esindajaks. “Ei,” vastab Kristiina. “Tegelikult on dirigendi elukutse sama üksildane. Ma istun siin tunnist tundi. Partituuridega. Valmistan ette. Vaikuses. Vahel koos klaveriga. Aeg, mis ma olen orkestri ees, on väga väikene võrreldes sellega, mis mul kulub üksi olles ettevalmistuseks.”

Kiti põhimõtted on väärikad, ilusad ja tasakaalus. Ehk on ta liiga nõudlik enese suhtes. Kõrvalt vaadates tahaks, et tal oleks endaga lihtsam, kirjutab mulle ta õde.

Ta muudab ennast pidevalt, arendab ennast, intensiivselt, nii intensiivselt, et vahel on raske teda jälgida.

Ja lisab: Ta muutub kiiresti, küpsemaks, targemaks, rahulikumaks.

Kristiina laual on päevaplaan, kuhu on iga väiksemgi sündmus täpselt kirja pandud, raudne, jõuline nimekiri asjadest, mis tuleb ära teha. Klaver on täiesti tavaline pianiino, tuppa paigutatud üldse mitte edevalt ja mitte keskpunkti; jääb mulje, nagu oleks klaver ise siia trepist üles roninud ja justkui suur, kõrbevärvi koer seina äärde oma kohale heitnud.

Kodu on kõrgel, trepist tuleb palju ronida. Iga korrusega eemaldub veidi maailmast, mida ülespoole, seda rohkem. Ukse juurest peab hakkama tegema keerulisi käike, et leida korteri kõik sopid. “Minu esimesed aastad Berliinis olid rasked,” jutustab Kristiina. “Mul oli vaja endaga nii üht kui teist ette võtta, enne kui ma sain hakata vabalt muusikat tegema – nii nagu ma seda tahtsin. Siis jõudsin punkti, kust ma enam edasi ei saanud. Tunnetasin, et pean tegema oma elus muutuse. Tohutu suure muutuse. Ja ma hakkasin endaga uuesti töötama, tegema mõtteharjutusi, suunama ennast ühele maastikule, mis oli mulle alguses küllaltki võõras.” Küsin, kas tal on ka kunagi lavanärvi, või kõige lihtsamat hirmu oma töö ees. “Ei ole. Enam ei ole,” vastab Kristiina. “Aga ma pidin selleni jõudma.”

Kristiina kiire tempo ei taandu isegi siis, kui ta räägib endale raskematest, intiimsematest teemadest.“Kui ma tulen lavale” – ja lavale tuleb Kristiina praegusel ajal peaaegu igal õhtul –, “siis olen ma juba muusikas täiesti sees. Maailm minu ümber on kadunud, järel on vaid mittemateriaalne maailm, mis koosneb helidest. Helidest, tunnetest, millestki haaramatust. Ja mina selle sees? Mujal. Igatahes mitte selge teadvuse juures. Äkki isegi vastupidi. Kusagil selle lätetel.”

Klaveri vastas on muusikaseadmed, samamoodi, justkui ise siia tulnud. Rohke muusikavalik: orkestrimuusika, kolleegidelt saadud kingitused, Kristiina mehe trompetiplaadid. Karbid vedelevad lahtiselt, kinniselt, plaaditornid on käänulised ja osa neist seisab püsti üksteise palvete najal. “Muusika tajumine on suhteliselt kirjeldamatu. Varem arvasin, et see, kuidas mina muusikat tajun, on absoluutselt ainulaadne. Nüüd arvan, et on normaalne, kui igaüks nii mõtleb. Just see subjektiivsus huvitab mind. Nii muusika kuulamise kui ka muusika tegemise juures. Ma olen õppinud muusikat päris palju aastaid ning praeguseks olen jõudnud punkti, kus näen oma ülesandena kõik koolis õpitu heas mõttes täielikult unustada. Keskenduda just sellele isiklikule tundele, sellele intuitsioonile, mis on igaühel oma ja ainulaadne.”

Kristiina pole ilmselgelt harjunud endast rääkima. Tema sõnad on talle endalegi võõrad. Nii raske on teda kogu tervikus mõista, mõtlen. Tema väljenduses on üks toon, mis tabab muusika kõige olulisemat, ja kõlab nii lihtsalt. Kuidas ma hiljem selle kõik üles kirjutan?

“Seega otsin teostes seda, millega ma saan samastuda. See on nagu suhtluses inimestega – alateadlikult otsime me teistes iseennast. Ning mida rohkem ühist, seda tõenäolisem on, et interpretatsioon õnnestub.”

Kui minna üle jõe, jõuab varsti Tiergarteni parki. Park on Kristiina üks lemmikkohti Berliinis, tegelikult ka ajend, miks ta just seal elab. Pargis aega veetes on toimunud palju muusikas olulisi äratundmisi.

Aga siin annab tempo lõpuks alla. Suurlinna kära kaob tagaplaanile. Raskete, biidermeierlikult võimsate puude vahele valguvad laiali valged rajakesed, nagu niidid, vääneldes üksteise külge ja siis jälle lahti.

“Muusika fenomen seisneb selles, et ta näitab meile meie tahke, millest meil varem aimugi polnud. Samamoodi on muusikal võime muuta nii meie mõtte- kui ka tundeskaalat ning me oleme seeläbi võimelised nägema asju uues valguses. Seega pole juhus, et mul tulevad parimad ideed ja lahendused elulistele probleemidele alati just kontserdisaalis.

Kuid muusikalised lahendused tulevad mulle alati pargis. Või looduses. Muusika kuulamine, kontserdid ja jalutuskäigud on mulle elulise tähtsusega tegevused.”

Teisipäeval on ooperimajas kontsert. Kristiinal pole seal vaja esineda, ainult kohal olla. Tema abikaasa vaatab teda võlutud, kuid ebakindlate silmadega, Kristiina õde ja õemees on samuti kohal. Äkitselt on kogu me ümbrus muutunud eestikeelseks – see on nii Kristiinale kui ka minule harjumatu olukord.

“Kui Kristiinat ümbritsevad eestlased,” ütleb ta abikaasa, “kaob ta justkui kusagile teise maailma.” Kristiina mees on ära õppinud eesti keele, et tunda oma abikaasat palju lähemalt, et olla Kristiina kõrval. “Ja ikkagi kaob ta minu jaoks siis kusagile ära. Ja ma pean ta sealt enda juurde jõuga tagasi tõmbama.”

“Minu perekonnanime hääldatakse kõikjal õigesti,” ütleb Kristiina, “välja arvatud Eestis.” Minule, kellel on täpselt vastupidine probleem, tundub see unistuselaadsena. “Kuid ma olen alati kimbatuses, kas ja kuidas ma peaksin rääkima sellest, et ma olen orkestridirigent, ja et ma olen naine. Minu kolleegid keelduvad sellest rääkimast, vähemalt mõned. Mina ei tea, mida selle kohta öelda. See teeb mind kuidagi nõutuks ja jõuetuks. Mida ma peaksin sellest rääkima? Või kellele üldse mida vastama? Kas ma olen seda tööd tehes kellegi ees vastutav?”

Ma arvan, et see tuleb lihtsalt sellest, et suuri naisdirigente pole ajaloos veel nii palju, kui on näiteks naisheliloojaid, ja inimesi köidab see teema. Pilt, et üks naine lihtsalt tuleb ja võtab hulga meeste ja naiste ees pulga kätte ja painutab nad oma tahte alla, on harjumatu, ei midagi muud. “Hm,” mõtleb Kristiina. “Võibolla. Igatahes mul pole siin mingit seisukohta. Ma olen alati suutnud konfliktid orkestris lahendada. Või pigem neid ennetada. Kogemusi, et orkester töötaks minu vastu, on mul olnud väga harva, kui üldse.”

Mul on oma õe kohta keeruline nii järsku midagi öelda. Vanaema, ja eriti vanaisa, olid meil suured klassikalise muusika austajad. Tegelikult ta polnud meie päris vanaisa, kuid ta oli selle rolli endale võtnud. Nad käisid Türilt Tallinnasse ooperit vaatama ja kuulasid seda palju plaatidelt – neil oli suur plaadikogu, nüüd on see meie emal, ja vanaisa laulis oopereid peast kaasa. Mõnikord saatis ta end klaveril ja meie Kitiga tantsisime, üks ühel, teine teisel pool klaverit. Tore oli tantsida, klassikalisest muusikast kui elamusest ma enda puhul siis veel eriti rääkida ei saa. See lihtsalt oli. Ma usun, et see oli nii ka Kitil.

Vanaisa oli Kiti suur mõjutaja. Ta oli üliäge mees, endine Leedu ohvitser, kes oli saadetud Siberisse ja kes Leedusse ei tohtinud enam tagasi minna. Ta oskas palju keeli, laulis, mängis erinevaid pille, luuletas ja oli muidu väga temperamentne, elurõõmus ja seltskondlik. Talle püstitati peale surma isegi Türile monument, kus Eesti leedulased koos käisid.

Ta jumaldas meid Kitiga tohutult. Mäletan, kuidas me Kitiga Võsul puhkekodus käisime vanaema ja vanaisaga klubihoones mingit ooperilauljat kuulamas. Meid võeti kaasa, ei mäleta, kes see laulja võis olla, meie olime ehk kaheksa-üheksa aastat vanad. Ja kui kontsert lõppes, siis minu vanaisa, vastupidiselt eesti inimestele, hüppas püsti, aplodeeris ja hüüdis vaimustunult itaaliakeelseid väljendeid. Meil Kitiga oli õudselt piinlik, et vanaisa nii nõmedalt käitus. Pidi ju normaalne olema. Nagu teised! Aga tema seisab ja laseb end kõigil vahtida. Tagantjärele on kahju, et siis ei osanud oma vanaisa õiglaselt hinnata. Aga tegelikult eks me ikka jumaldasime teda ka. Ja nüüd tihti koos emaga mõtleme, et küll vanaemal ja vanaisal võinuks Kiti üle hea meel olla. Et nende ooperiarmastus elab Kitis nii reaalselt edasi.

Oluline detail on ehk ka see, et Kristiina hakkas juba viieaastaselt ema paluma, et ta tahab hakata klaverit õppima. Ta oli veel liiga noor, et astuda muusikakooli. Ja see nurumine kestis kaua. Ma mäletan seda hästi. Ema arvas, et oodaku veel aastake, kuni saab juba muusikakooli astuda. Lõpuks oli ema sunnitud otsima talle eraõpetaja. Ausalt öeldes ma polegi vist Kitit eriti midagi muud mangumas kuulnud. Ta on alati olnud väga vähenõudlik muude asjade suhtes, nagu praegugi.

Kontserdi vaheajal koguneb Kristiina ümber rahvast, palju inimesi, kes tahavad teda kas töiselt või niisama tervitada. Kolleegid, kolleegide elukaaslased. Kõigile on teada, et Kristiina on nimetatud Saksa dirigendiauhinna finaali ja et Saksamaal on see ühtaegu äärmiselt prestiižne kui ka väga suure kella külge pandud sündmus. Agendid ja inimesed erinevatest teatritest käivad üksteise järel tema eest läbi, tutvustavad end, tehakse kokkuleppeid ja hilisemaid plaane.

Küsin Kristiina mehelt, mis teeb Kristiina tõeliselt õnnelikuks. Ta vastab silmapilkselt, kõhklematult: “Lõunauinak. Ja pärastlõuna Tiergartenis.” – “Kas tõesti mitte miski muu?” – “Ei. Eriti mitte. Äkki see, kui me käime suusatamas, mägedes.”

Suusatama sõidavad nad kohe, kui selleks on vähegi võimalus. Kogu elamine lükatakse kiiruga autosse ja täistuubitud auto sõidab mööda kiirteid mägedesse, või mägede taha. Teinekord mitmeks nädalaks.

Praegu on selleks võimalusi vähem, Kristiina kindel ja stabiilne töö Berliini Koomilises Ooperis, ühes linna kolmest kõige suuremast ja tähtsamast ooperiteatrist, millel on ajalooline ja kergelt eksitav nimi, ei lase tal liiga kaua Berliinist eemal olla. Proove ja etendusi kiputakse vahetama ja tema ühena kahest dirigendist peab olema väga suure osa ajast saadaval. Selle kõrvale kuulub tihe proovide graafik, pidevalt vahetuvad solistid maailma kõikidest äärtest, esietendused. “Mida sa diivadega peale hakkad?” küsin Kristiinalt puht isiklikust huvist. “Mida ma ikka peale hakkan? Olukorda tuleb päästa raudse enesekindlusega, päästa etendus nii, nagu päästetakse tormisel merel laevu. On vaja kiirelt reageerida, keset etendust võib vaja olla kõike tuhat korda muuta. Lisaks tuleb saada orkester seda aktsepteerima. Kuid on tavaks, et kui laval on hakatud väga halvasti käituma, on orkester dirigendiga sajaprotsendiliselt solidaarne. Tuleb iseendaks jääda, ja teinekord näeb, kuidas otsene vastandumine paneb probleemse solisti jälgima hoopis sinu selgemat, palju põhjendatumat tahet.”

Selliseid olen minagi näinud. Tuleb meelde üks “Boheemi” etendus, küllalt boheemsete, samal päeval Berliini saabunud solistidega, kes tegid etendusest omavahelise võimuvõitluse. Selle laval toimunud – ja publikule enamasti nähtamatu – muusikalise nääklemisega sai Kristiina dirigendipuldis elegantselt hakkama, nii et saalis polnud midagi märgata. Aga pärast etendust nägin ma siiski Kristiinas midagi, mida olen näinud harva – kurbust.

“Sa tead küll, mida mulle öelda,” ütles Kristiina hilisõhtul. “Kuid ma ei taha praegu üleüldse midagi. Las ma olen natuke aega.”

“Mis mulje Kristiina sulle jättis, kui sa teda esimest korda nägid?” küsisin ükskord Kristiina mehelt temaga koos tema töökoha kõrval lõunatades.

“Jah, ma mäletan seda korda hästi,” vastab ta. “Ma olin hämmastunud sellest, kuidas ta töötas. Ta oli nii selge, sirgjooneline, ja väga jõuline. See oli vist Dvořáki Üheksas sümfoonia, ma mängisin siis veel orkestris kaasa. Tajusin, et ta on väga positiivne inimene, üleüldse mitte uje, lahtine uutele asjadele, uutele kogemustele, ja mul jäi mulje, et ta on väga tugev inimene.”

Küsin, kas Kristiina on selle aja jooksul muutunud.

Kui ta oli veel üliõpilane, oli tal kogu aeg mingi seesmine kõhklus, et ta ei ole piisavalt hea, ja ennekõike, et ta pole inimesena veel piisavalt hea. Ma usun, suur muutus oli see, et ta hakkas iseennast usaldama. Iseennast ja oma instinkti. Ta vabastas end laialt levinud konventsioonidest ning hakkas tuginema sellele, millesse ta ise uskus. Võimalik, et see ei olnud talle üldse mitte kerge. Ma arvan, et ei olnud.

Ma mäletan, et esimene kord, kui ta tegi Saksamaal Bachi “Jõuluoratooriumi”, oli ta alguses väga ebakindel. Et kuidas tema eestlasena Saksamaal “Jõuluoratooriumi” teeb. Ja siis miski muutus. Praegu pole see talle enam oluline. Oluline on ainult see, et muusika oleks perfektne, vaba ballastist, ebaolulisest.”

On dirigentide konkursi finaali päev. Hommikul on proovid. Seejärel on proov žüriiga ja õhtul on kontsert. Berliini Kontserdimaja seisab tühjalt ja ärevalt, maalid seintel vaatavad tühjusesse, vastuvõturuumid on inimhingetud. Lauad seisavad baroksetes rütmides, eemalt kostab Kristiina kaasvõistleja võitlust orkestriga.

Kristiinale on langenud osaks finaalis juhatada kõige raskemat teost, Janáčeki süiti “Kaval rebane”. Teos on orkestrile tundmatu, samal ajal kui tema kaasvõistlejad saavad teha lugusid, mida kõik, nii publik kui ka orkester, juba peast teavad.

“See on täiesti võimatu!” pahvatab Kristiina mulle. “Orkester oli esimeses proovis täielikus kaoses! Neil puudus igasugune arusaamine sellest teosest ja mul oli niisugune tunne, et pärast proovi pakin oma taktikepi ilusasti plastmasstorusse ja sõidan Türile.”

“Asi pole nii hull,” väidan vastu. “Sa saad hakkama.” Tegelikult pole mul isegi vaja midagi niisugust öelda, sest kogu Kristiina hoiak väljendab seda, et ta pole siia tulnud nalja tegema. Ta jätab mind ootesaali ja kaob ise kärmete liigutustega kuhugi labürindi taha, keskenduma.

Tema kaasvõitleja imeb orkestrist graatsiliste liigutustega välja Debussy “Mere” laineid. Orkestrantide näod on kohusetundlikud. Pausile lahkutakse, nagu oleks puhkenud tulekahi.

Ja sel silmapilgul on Kristiina laval, teeb partiidesse korrektiive, sagib pultide vahel, pliiats suus ja üks oma nimekirjadest näpu vahel. Inglissarvemängija on otsustanud Kristiinale läheneda, ilmsete kavatsustega tema tõlgendust muuta või selgitada, et niimoodi või naamoodi pole inglissarve võimalik üldse mängida. Tema liigutused on aeglased ja kogu tema hoiakus on tunda, kuidas kogu prooviaeg vajub piki tema keha alla Saksamaa sügavasse pinnasesse. Kristiina jääb enesekindlaks, väga viisakaks. Pilli pakitakse kokku ja lahti, harjutatakse, lõpuks läheb inglissarvemängija oma kohale, veendunud, et ta peab tegema nii, nagu Kristiina soovib. Saabuvad mehed, orkester – Kristiina kuju on selle ees väga habras. Siis tõuseb ta orkestri kohale ja võtab ta oma haardesse, nagu oleks see tühiasi, kaheksakümmend meest ja kakskümmend naist otse surma väravasse saata. Kui vaja.

Õhtul saabub kontserdimajja tema abikaasa, ärevil ja õhinas. Saalis kostab ka eesti keelt – saatkonna rahvas on tulnud kohale. Kohal on ka Kristiina lähimad sõbrad, kõik inimesed viimase kolme-nelja aasta jooksult. Kristiina agent Viinist saabub kõige viimase lennukiga ning ronib juba orkestri laval olles püstitõusvate inimeste põlvedest mööda hingeldades oma kohale.

Kuid Kristiina saabub lavale, ilma et tema silmades oleks vähimatki hirmu, pilk täiesti sissepoole pööratud. Käepigistused, orkester istub. Ja siis algab muusika.

“Kuidas sa suhtud enda kohta kirjutatud kriitikasse?” küsin ükskord Kristiina käest. Kristiina on saanud viimaste aastate jooksul Saksamaal võrratuid arvustusi, ta mees oskab neid tavaliselt peast tsiteerida.

“Enamikku neist ma ei tea.” vastab Kristiina. “Kerge distants tuleb ehk kasuks. Kui sa tahad, siis ma katsun sulle paar tükki guugeldada, muidu mul pole neist eriti palju aimu. Väga pealiskaudselt.” Vaheajal kõnnivad Kristiina sõbrad ja sugulased nagu tööhobused mööda areeni ringi. Osa neist katsub leida pidepunkti, kuid keegi ei suuda nende juures püsida. Žürii langetab parajasti oma otsust. Otsustame, et läheme lava taha. Kristiina on oma ruumis üksinda, nagu maailmast lahti lõigatud, silmades ühe metsast avastatud võlulooma pilk, me katsume teda rahustada. Kui ruumist väljume, saabub tasakesi žürii liikmeid tema ruumi taha, ja žürii esimees pigistab kavalasilmselt meie kõikide kätt. Meid saadetakse saali tagasi.

Siis kõnnivad viimased kolm finalisti lavale. Kristiina kaasvõistleja lükkab Kristiina neist kolmest kõige ette.

Seejärel kuulutab žürii esimees: “Saksamaa dirigendiauhinna 2013 saab – Kristiina Poska.”

Kui Kiti Saksamaale läks, oli see mulle mõnes mõttes raske hetk, sest olime harjunud Tallinnas pea iga päev kohtuma, palju koos olema, tegema, jagama. Äkki jäi palju käike ära. Aga suhelnud oleme väga tihedalt edasi, harjumused nii lihtsalt ei kao. Ega meil kummalgi vist polegi kedagi teist, kes meist nii palju teaks. Ka raskemad, piinlikumad, salajasemad asjad, mida kellegagi arutada pole tahtnud, oleme teineteisele usaldanud.

Praegugi, kui võimalik ja Kiti hommikul kodus, joome läbi Skype’i koos hommikukohvi. Sööme hommikust koos, mitu korda nädalas. Kui tal on kiired ajad, siis hommikusööki peab ta ju ikka sööma. Ja kohvi jooma. Sellel ajal saab väga hästi rääkida. Nii et kui aastas mõned korrad näeme, läheb jutt sealt edasi, kuhu see eile jäi. Vahemaad ei tundugi nagu olevat.

Ilmunud Muusikas 6-7/2013