_page-0001.jpg)
Kuidas kirjeldada maagiat? Kuidas lahti seletada seda miskit, mis paneb publiku kontserdil hinge kinni pidades kuulama iga nooti, naeratama ja nutma samaaegselt? Kuidas põhjendada seda, miks üle sajaliikmeline orkester jälgib nii andunult dirigendi iga liigutust, iga näoilmet, reageerides momentaanselt? Kuidas rääkida sellest ülimast kontsentratsioonist kontserdil, mis tundub lausa käega katsutav ja mis kummalisel kombel tekitab muusikutes ja publikus senikogematu vabadustunde ja katarsise? Olen olnud Claudio Abbadost võlutud juba palju aastaid, kuid mida edasi, seda mõistatuslikum ta mulle tundub. Ta on geniaalne, mõjuvaim muusik, keda tean.
Kuulamise ideaal
Abbado muusikukreedo juured ulatuvad tema varasesse lapsepõlve. Sündinud muusikute perekonnas, kus isa oli viiuldaja ja dirigent, ema hea pianist ning õde-vend tegelesid samuti muusikaga, oli ometi ta suurim mõjutaja emapoolne vanaisa, kes oli ajaloolane ja arheoloog. Abbado on nimetanud teda kõige inspireerivamaks inimeseks oma elus. “Ta õpetas mind kuulama,” räägib Abbado. “Kui olin väike laps, võttis ta mind kaasa jalutuskäikudele mägedesse. Ta rääkis vähe ja nii ma õppisin kuulama vaikust. Minu jaoks on kuulamine kõige olulisem asi elus – oskus kuulata üksteist, kuulata muusikat.”
See omadus läbib punase niidina kogu Abbado elu, olles tema iseloomulikemaks jooneks inimese ja dirigendina. Juba üliõpilasena kuulsate dirigentide proove jälgides oli Abbado kindel otsus saada mitte Toscanini- või Karajani-taoliseks diktaatoriks, vaid saavutada oma eesmärke demokraatlikul teel, suhtudes orkestrisse kui võrdsesse partnerisse. Temaga koostööd teinud muusikud kinnitavad nagu ühest suust, kui avatud ta on nende nägemustele ning et ta tekitab orkestrandis tunde, et too võib mängida täpselt nii, nagu hetkel ette kujutab. Ta on ääretult mõistev ja tolerantne, teisi aktsepteeriv inimene.
Kuulamine on Abbado jaoks kõige olulisem ka muusikas. Tema levinuim märkus proovides on: “Kuulake üksteist!” Nii proovide kui ka kontsertide videotes on näha, kuidas ta juhib orkestri tähelepanu pillile või pillirühmale, kellel on parasjagu täita teose arengus oluline osa, ärgitades niimoodi muusikuid palju suuremale aktiivsusele, kui tavaliselt kombeks. Ma julgen öelda, et Abbado orkestrandid on nagu “kaasdirigendid”, kel on suur vabadus oma loomingulisuse väljendamisel ja samas veelgi suurem vastutus kogu teose õnnestumises.
Berliini Filharmoonikud kujunesid tema peadirigendiks olemise ajal suureks kammeransambliks ning veelgi täiuslikumalt on üksteise kuulamine välja arenenud Luzerni festivaliorkestris, peamiselt kammermuusikutest ja solistidest koosnevas kollektiivis. Kuulates Abbado kunstnikutee triumfi, Mahleri sümfooniaid Luzerni orkestri esituses, nõustuvad ilmselt paljud, et tegu on kammermuusikaga selle sõna kõige sügavamas ja suuremas tähenduses. Ükskõik kui kummaline ja vastuoluline see väide Mahleri ülisuurt orkestrikoosseisu ja ülipikki sümfooniaid arvestades ka ei tundu.
Abbado maagia allikad
Teine liin, mis läbib kogu Abbado elu, on ajaloolasest vanaisalt pärit uurijavaist ja avatus kõigele uuele. “Iga viie aasta järel alustas vanaisa uue keele õppimist, uue kultuuri tundmaõppimist. Veel oma surivoodil küsis ta minult hiina hieroglüüfide tähendusi,” meenutab Abbado. “Ma ei kannata, kui eelistatakse traditsioonilist lahendust vaid seetõttu, et see on traditsioon,” tunnistab ta. “Minu jaoks on ääretult oluline püüda alati vaadata asjadele uue nurga alt.” Tõesti, kogu Abbado elu näib olevat janunemine uue ja seniavastamata järele. La Scalas peadirigendiks olemise ajal uuendas ta põhjalikult repertuaari, tuues ettekandele ka nüüdisaegseid teoseid; Viini linna muusikadirektorina kutsus ta ellu festivali “Wien Modern”, mis ühendas muusika, kino, kujutava kunsti ja sümpoosionid; Londoni sümfooniaorkestri peadirigendina asutas ta kontsertide tsükli “Mahler, Viin ja 20. sajand”. Ta esitas Mahlerit austerlastele siis, kui Mahlerit veel Austrias eriti ei tuntud – tema debüüt Viini Filharmoonikutega 1965. aastal oli Mahleri Teise sümfooniaga, ehkki Karajan oli soovitanud tal esitada Cherubini Missat. Teda hämmastas, et Viinis peeti Franz Schubertit peamiselt suurepäraseks laululoojaks, ning ta tõi ettekandele ja plaadistas Schuberti suurepäraseid lavateoseid, mis said ka sooja vastuvõtu osaliseks. Tuntud teostes otsib ta alati uut, värsket lähenemisnurka, uurib põhjalikult käsikirju, mis viiksid helilooja taotlustele nii lähedale kui võimalik. Väga mõjuv, värske, vaimustav ja kõlaliselt kohati ka harjumatu on tema Schuberti sümfooniate terviksalvestus Euroopa kammerorkestriga plaadifirmale Deutsche Grammophon, mille tarvis tegeles ta põhjalikult originaalkäsikirjadega, eemaldades redigeerijate sügavalt esitustraditsioonidesse juurdunud omavolitsemised. Minu isikliku mulje kohaselt on see parim Schubert, mida kuuldud, avades kõige ehedamalt selle helilooja maailma.
Põhjalik ettevalmistus on eelduseks tänapäeval üliharuldasele nähtusele, et Abbado juhatab alati peast, olgu siis tegu kasvõi mitmetunnise ja komplitseeritud helikeelega ooperi või sümfooniaga. “Kui ma ei suuda teost peast juhatada, siis ei tunne ma seda piisavalt hästi,” väidab Abbado. See võimaldab orkestriga pidevat silmsidet ja on tema kontsertide videotel erakordselt huvitav vaadata. Pole näinud ühtki teist dirigenti nii suure huviga oma muusikuid jälgimas ja kuulamas, ta jõuab tähelepanu jagada orkestris kõigile, naeratab neile ning dirigeerib peamiselt oma silmade ning näoilmega. Hetkes loomise võlu ja risk on see, mis on minu meelest üks Abbado maagia allikaid. Ka orkestrandid väidavad, et Abbado proov ja kontsert võivad erineda nagu öö ja päev. Samas on Abbado napid žestid nii selged, tema näoilme nii väljendusrikas ning muusika kulgemine nii loomulik ja loogiline, et pole põhjust imestada, et orkestri liikmed on kontserti andes silmanähtavalt vabad, lõdvestunud ja rõõmsad. Kui ei näeks-kuuleks, siis ei usuks, et on võimalik ühildada sellist ülimat keskendumist ning pingevaba ja täielikult kokkusulavat musitseerimist. Paljud dirigendid taotlevad enda sõnul seda, et orkester “hingaks” ja toimiks kui üks organism. Abbado puhul on see aga saanud reaalsuseks.
Võimatu võimalikkus
Paradoksaalselt on selles leebes ja teistega ülimalt arvestavas muusikus peidus väga tahtejõuline isiksus, kel oli juba varases nooruses selge ettekujutus, mida ta tahab ja kuidas seda saavutada. Abbado väitel teadis ta juba seitsmeaastaselt, et soovib saada dirigendiks ning ehkki õpingud kulgesid edukalt ka kompositsioonis ja klaveri alal (Daniel Barenboimi sõnul oli Abbado nooruses väljapaistev pianist), otsustas ta jääda truuks lapsepõlvest pärit veendumusele. Dirigendikarjäär algas mitme olulise konkursivõiduga, ent ometi leidis Abbado, et dirigendiks kujunemisel on väga oluline õpetada mingi aeg tudengitele kammeransamblit, ning seda ta kolm aastat Parma konservatooriumis tegigi. Kui ta on tundnud, et mingi töökoht või eneseväljendusvõimalused on piiravad ja kammitsevad teda, on ta liikunud edasi teistesse linnadesse, teiste orkestrite ette. Vist ükski teine tippdirigent pole loonud nii palju uusi, peamiselt noortest muusikutest koosnevaid orkestreid. “Mulle meeldib väga noortega töötada,” tunnistab Abbado. “Mulle meeldib nende avatus, energia, entusiasm ja julgus tulla kaasa minu pööraste ideedega. Just nende omaduste tõttu saavutan ma noorteorkestritega tihtipeale paremaid tulemusi kui nimekate professionaalsete orkestritega. Nad pole vajunud rutiini.”
Tugev tahe on kindlasti üks põhjusi, miks Abbado tuli edukalt välja eluohtlikust ja kriitilisest olukorrast 2000. aastal, kui tal diagnoositi maovähk. Raske operatsiooni ja paranemise järgne tegevus oli samas hämmastavalt töörohke ja edukas: sajandi algul tegi ta Berliini Filharmoonikutega kaks suurepärast Beethoveni sümfooniate terviksalvestust, juhatas mitmel festivalil Wagneri “Parsifali”, käis turneedel Ameerikas ja Itaalias ning lõi täiesti uue ja ainulaadse orkestri, Luzerni festivaliorkestri. Selle debüüti Luzerni festivalil Mahleri Teise sümfooniaga “Ülestõusmine” 2003. aastal võib pidada lausa Abbado isiklikuks “ülestõusmiseks” – pärast haiguse seljatamist oli ta tagasi võimsama ja mõjuvamana kui kunagi varem.
LFO suurim projekt oli esitada kõik Mahleri sümfooniad ja ühe erandina on need nüüdseks ka ette kantud ja plaadistatud; suurt tähelepanu väärib seejuures asjaolu, et valdavale enamikule selle orkestri muusikutest oli see esimene kogemus Mahleri sümfooniaid esitada! Tegemist on projektiorkestriga, mis koguneb Luzerni suvel kolmeks nädalaks, kümneks prooviks, ning koosneb peamiselt kammermuusikutest ja tippsolistidest, kes on eri aegadel ja olukordades Abbadoga koostööd teinud. Abbado on nad isiklikult orkestrisse kutsunud ning ehkki töö toimub muusikute suvepuhkuse ajal ning orkestris mängimise eest ei saa neile kaugeltki nii kõrget honorari maksta nagu solistid ja kammermuusikud on oma esinemiste eest harjunud saama, nõustusid kutsutud kohe. Ilma mõtlemisaega võtmata. “Sest see on ju Abbado. Me armastame teda,” kõlab selgituseks. “LFO on minu eluunistuse täitumine,” räägib Abbado. “See on imeline: me kõik oleme sõbrad ja LFOs mängivad parimad muusikud igast tähtsamast orkestrist, rahvusest, pealinnast.” Et need sõnad vastavad tõele, võib kinnitada igaüks, kes on viibinud LFO suvekontsertidel või näinud DVD-salvestusi.
Brahms, Schubert ja Mahler
1989. aastal valisid Berliini Filharmoonikud Abbado oma peadirigendiks ning viimases valikus konkureerisid Abbadoga sellised kuulsused nagu Maazel, Muti, Levine, Kleiber, Mehta, Barenboim ja Haitink. Üks tema eelistamise põhjusi oli kahtlemata Abbado demokraatlik dirigendiisiksus, mida selleks ajaks Abbadoga juba aastakümneid koostööd teinud orkester oli tundma õppinud ja mis nii erines eelmise peadirigendi Karajani diktaatorlikust loomusest, mis oli orkestrit väga väsitanud. Väidetavalt oli aga suurim tähtsus faktil, et Abbado oli orkestri südame võitnud oma haaravate Brahmsi-tõlgendustega.
Abbado ja Brahms – see on jällegi maagiline ühendus, mille tunnistajaks olen olnud, kuulates Berliini Filharmoonikute ja Abbado esituses Brahmsi orkestrimuusika salvestusi. Sellist sära, nagu on nende esitatud “Akadeemilises avamängus”, kohtab harva. Sellist kirglikkust, elaani, valu ja ahastust, nagu on Esimeses sümfoonias, kuuleb samuti harva. Tunded on kogu oma jõulisuses varjamatult alasti ning moodustavad ometi loogilise loo; nad ei jää seostamatuteks emotsiooniplahvatusteks. Ainult Abbado üdini loomulik ja sügavalt geniaalne tõlgendus suudab siduda sellise tunnete möllu orgaaniliseks tervikuks.
Ehkki Abbado tundub olevat dirigent, kelle käes muutub kõik kullaks, on siiski heliloojaid, kellega tal on eriline side. Brahmsi kõrval on selleks kahtlemata Schubert. “Minu meelest on Schubert üks suurimaid heliloojaid,” väidab Abbado. “Et mõista Mahlerit, peab hästi tundma Schubertit.” Juba eespool mainitud Schuberti sümfooniate salvestuse kõrval tuleb vähemalt sama lummavaks pidada plaati, kus Schuberti laule esitavad Anne Sofie von Otter ja Thomas Quasthoff Euroopa kammerorkestri saatel. Kui üldse keegi suudab veenda, et töötlus, orkestreeritud variant on kordi mõjuvam kui klaveripartiiga originaal, siis on see Abbado.
Ometi on selge, et Abbado “päriskodu” on alati olnud Mahleri muusikas. Olles salvestanud Mahleri sümfooniaid elu jooksul mitme orkestriga, on Abbado loomingu tipp LFOga tehtud kontserdisalvestused. Ma pole esimene ega ilmselt ka viimane, kes väidab, et paremini pole keegi kunagi Mahlerit esitanud ja arvatavasti ei esita ka tulevikus. Abbadole nii iseloomulik suure laulvuse ja kauni fraasi taotlus on siin saavutanud täiuslikema väljenduse. Kuna faktuur on nii selge ja läbipaistev, võib üht ja sama esitust avastada mitmeid kordi – tervik värvub selle järgi, mille või kelle kuulamisele parasjagu keskenduda. Teoste kulgemine on abbadolikult loomulik, voolav, ilma ehmatavate üllatusteta ning samal ajal nõiduslik ja kütkestav, haigettegev ja kirgastav. Kohati tundub, et kooslus Abbado-LFO-Mahler on ülim, mis muusika on võimeline inimesega tegema. See pole enam pelgalt muusika, vaid midagi palju suuremat: see on elu kvintessents.
Abbado maagia avaneb siis, kui kuulaja tuleb dirigendile poolele teele vastu: kui ta kingib oluliselt rohkem tähelepanu, süvenemist, avatust kui tavapäraselt harjutud. Kui ta soovib tõeliselt kuulata. Siis avaneb Abbado interpretatsiooni lõputu nüansirikkus, ülim tundlikkus, tohutu värvirohkus ja muusika kulgemise müstiline ilu. Siis võib juhtuda, et poolteist tundi kestev sümfoonia möödub nii, et kuulaja tähelepanu ei haju hetkekski. Siis kujuneb kontserdist katarsis. Aga proovige ära seletada seda, miks on Mahleri Kolmanda sümfoonia finaal LFO ja Abbado tõlgenduses nii lummav! Kuidas ta seda saavutab? Abbado maagiat ei oska seletada ei kontserdikuulajad ega temast paari meetri kaugusel mängivad muusikud. Vahel peab lihtsalt leppima, et imed sünnivad ja geeniused on mõistatused. Et silmanähtavalt tagasihoidlik ja esmapilgul mitte millegi erilisega silma paistev dirigent võib olla üks suurimaid muusikuid, kes kunagi maailmas elanud.