_page-0001.jpg)
Thomas Beecham, 20. sajandi esimese poole Inglise dirigent on väitnud, et heaks esituseks pole vaja muud kui koos alustada ja koos lõpetada ning see, mis toimub vahepeal, pole publikule kuigi oluline. Efektne ja irooniline lause, mis kahjuks ei kehti. Ent siiski, kui pilli või laulmist on paljud õppinud, siis dirigendi hääletu tegevus suure kollektiivi ees jääb suurele osale kuulajatest saladuseks. Mida ja kuidas ta seal siis ikkagi teeb? Miks mõnelt kontserdilt saab elamuse, mõnelt mitte, ehkki “alustati ja lõpetati koos”?
Kui ajakiri Gramophone pani 2008. aastal tööle rea kriitikuid, et selgitada välja kümme tol hetkel maailma parimat orkestrit, asetus nimistus kõrgeimale kohale Amsterdami Kuninglik Concertgebouw-orkester. Selle dirigent oli siis ja on praeguseni Mariss Jansons. Esikümnes oli veel teinegi Jansonsi juhatatav kollektiiv, Baieri Raadio Sümfooniaorkester. Jansons oli ainus dirigent, kes esines selles orkestrite edetabelis kaks korda.
Mariss Jansons on pealtnäha väga hariliku, mitte millegagi tähelepanu äratava välimusega inimene. Orkestri ees muutub ta aga totaalselt. Tööhoos musitseerimisrõõmust pulbitsedes on kogu tema keha ja nägu, eriti aga silmad väga ilmekad ja erksad. Orkestrile naeratades muutub ta lausa kenaks. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et tal on oma orkestrantidega väga usalduslik, tingimusteta positiivne suhe. Üks mängija on öelnud: “Kui ta juhatab, siis tead, et see on tõeline sündmus. Ta on laval ettekande ajal alati loov, sest ta on kunstnik.” Ja teine: “Ta on sünnipäraselt orkestridirigent. Ta ei kärgi ega valitse mängijate üle hirmuga. Proovis tegeleb ta n-ö mutrite ja poltide paika panemisega ja töötab sellega tõsiselt. Aga kontsert on hoopis midagi muud, midagi väga erilist.” Üks kriitik on sõnanud: “Dirigendipuldis olles ei paista ta küll inimesena, kes peaks oma südame seisukorra üle muretsema – tema keha on valmis sööstuks, nagu hurdakoer püünises.” Seesugusena on ta täielik vastand legendaarsele dirigendile Jevgeni Mravinskile, kelle juhitud Leningradi Filharmooniaorkestri juures ta sisuliselt üles kasvas.
Leningrad ja Mravinski
Mariss Jansons on sündinud 14. jaanuaril 1943. aastal Riias Saksa okupatsiooni ajal. Tema juuditarist ema, kelle isa ja vend olid Riia getos juba hukatud, pidi ellu jäämiseks peitu minema. Sõjajärgse aja kohta on Jansons öelnud, et ta sisuliselt kasvas üles Riia ooperimajas. Isa Arvīds Jansons töötas seal dirigendina, ema Iraida lauljana ning kuna lapsehoidjat ei olnud, võeti poiss tööle kaasa. Etendused olnud tal peas, kõik balletid omaette läbi tantsitud, muusika jäänud justkui iseenesest külge – muusika ja musitseerimine olid talle algusest peale iseenesest mõistetavad asjad. Varasest lapsepõlvest mäletab ta end omaette proove tegemas ja kontserte juhatamas; ta olevat isegi riietunud vastavalt sellele, et kas tulemas oli päevane või õhtune kontsert. See mäng käis kuni teismeliseeani. Siiski, kümneaastaselt oli episood naabruses elava jalgpallitreeneriga, kes nägi temas andekat pallipoissi ja kutsus spordikooli. See olevat olnud ainus hetk, mil välgatanud võimalus tegelda millegi muuga peale muusika. Vanemate vastus oli aga kategooriline “ei!”.
1956. aastal koliti Leningradi, kus isa oli mõned aastad Mravinski ja tema orkestri juures juba töötanud. Lahkumine Riiast oli traagiline, justkui maailma lõpp, võõras keel, kultuur ja suurlinn tundusid hirmutavad. Aga kui Jansons nõukogude võimu ajast midagi kõrgelt hindab, siis tollast väga tugevat muusikaharidust Venemaa suurlinnades: “Uues keskkonnas sai minust töönarkomaan. Hakkasin muusikasse suhtuma hoopis teisiti, väga suure vastutustunde ja tõsidusega. Minust sai teine inimene.” Mravinski oli dirigent, kes tõi esiettekandele terve rea Šostakovitši sümfooniaid. Noor Jansons oli samuti kogu selles “Šostakovitši muusika köögis” ninapidi juures, puutudes kokku ka keerulise iseloomuga helilooja endaga. Ja ehkki ta on öelnud, et mingil hetkel hakkas ta vene muusikat teadlikult vähem juhatama, ei kehtinud see Šostakovitši kohta, kes on jäänud üheks tema “ihuheliloojaks”. Esiteks, see muusika lihtsalt meeldib talle tohutult. Teiseks, NLis elanud, tunneb ta, et mõistab selle sisu ja olemust põhjani ning on seisukohal, et üksnes tollases totalitaarses õhustikus elanud inimesed suudavad selle helilooja sõnumit vahetult hoomata. Šostakovitši 100. sünniaastal 2006 sai Jansons lõpuks valmis tema kõigi sümfooniate plaadistusega, mis oli väldanud kakskümmend aastat ja on tehtud erinevate orkestritega, neist Baieri raadio koori ja orkestriga salvestatud 13. sümfoonia pälvis 2005. aastal Grammy auhinna parima orkestriesituse kategoorias. Seda sümfooniate kogumikku pole kahjuks õnnestunud kuulata, kuid võin kinnitada, et DVDle jõudnud Šostakovitši “Mtsenski maakonna Leedi Macbethi” pöörase partituuri kulminatsioonid nüpeldavad Jansonsi ja Concertgebouw-orkestri esituses kuulaja kõrvu valusalt.
Kuidas pääseda vabasse maailma
Kui 1968. aastal külastas NLi oma Berliini Filharmoonikutega tollane iidol Herbert von Karajan, andis ta ühtlasi noortele dirigentidele meistrikursuse. Kahte andekaimat, Dmitri Kitajenkot ja Mariss Jansonsit kutsus ta seejärel enda juurde Berliini õppima. Nõukogude võim ei pidanud seda vajalikuks. Ja mitte midagi ei saanud teha, isegi kui olid Karajani enda välja valitud! Kuulsa dirigendi tähelepanust oli siiski nii palju kasu, et noores Jansonsis ei nähtud enam lihtsalt tunnustatud dirigendist isa usinat järeltulijat, vaid leiti, et poiss on tõesti ka ise midagi väärt. Koostati nimekiri potentsiaalsetest vahetusüliõpilastest, Jansons oli seal eesotsas. Ja kui Leningradi tuli Viinist üks baleriin, sai Jansons omakorda minna sinna õppima. “Hullu venelast” tundsid nägupidi kõik piletöörid ja lasid ta piletit küsimata sisse, sest polnud päevagi, mil ta poleks kontserdil käinud, pühapäeval olnud neid sageli koguni kolm. Vabas maailmas vaba ükskõik kellele helistama, võttis Jansons nüüd juba ise Karajaniga ühendust ning sai veeta tema juures nii pühad kui ka suved, olles Salzburgi suvefestivalil tema assistent. “Töötasin hommikul kella 9-st õhtul kella 11-ni. Selline võimalus oli kui jumala kingitus.” 1971. aastal sai ta Karajani konkursil teise auhinna (Youtube’is on toredad kaadrid, kuidas nooruk Saksa orkestriga saksa keeles Beethoveni Viienda algust harjutab! Ka vanameister ei ole kiitusega kitsi.) ja kui siis Karajan kutsus teda Berliini Filharmoonikute juurde tööle, pani nõukogude võim jälle käe ette. Jansons polevat nendest sündmustest siis üldse teadlikki olnud. Selle asemel pakkus talle oma orkestri juures assistenditööd Jevgeni Mravinski. “Mravinski polnud kerge isiksus. Ta oli hirmutav. Kohutavalt nõudlik nii enese kui ka teiste vastu.” Tagantjärele hindab ta, et töö selle ülimalt distsiplineeritud ja põhjaliku inimese juures andis talle tohutu pagasi nägemaks muusikat seestpoolt väljapoole. Just sealt pärinevat tema kreedo ja töömeetod: kohustus hoolikalt uurida partituuri iga nüanssi ja liini, juurelda põhjalikult teose kõigi detailide üle, uurida välja kõik võimalik helilooja kavatsuste kohta, justkui sukelduda teosesse, elada selle sees, imbuda sellest läbi ja tunda detailideni selles peituvaid võimalusi.
Seesugune ülipõhjalik töö annab tohutu vabaduse. “Kohutavalt tähtis on spontaansus. Ma püüan iga kontserdi teha sündmuseks. Olles näiteks mingi kavaga ringreisil, püüan igal kontserdil teha midagi teistmoodi.” Ta on ka kirglik heliplaatide kollektsionäär, kogudes kokku teosest kõik võimalikud esitused, et kõrvutada neid enda välja kujunenud lähenemisega.
Oslo, München ja Amsterdam
Jansons möönab, et NLis võis kõik, mis oli keelatud, olla ka lubatud. Kui Norra saatkonnast tuldi kultuuriministri juurde ja küsiti, et kas Jansons ei saaks tulla Oslo Filharmoonikute dirigendiks, vastatud jällegi “ei!”. “Olin äärmiselt löödud. Läksin kabinetti. Mulle öeldi, et teate Mariss, te olete veel noor, ärge muretsege, tulevikus saate sellise töö.” “Ma ei ole noor, ma üksnes paistan noor, ma olen kolmkümmend viis!” “Tõesti?? Hästi, vaatame!” “Arvati, et ma olen veel oma kahekümnendates. Mulle öeldi, et mine Norrasse nagu külalisdirigent ja see, kuidas sind seal nimetatakse, on ükskõik.” Dirigenditöö Oslos algas 1979. aastal ilma lepinguta. Parteil oli tarvis raha, suurem osa tema sealsest palgast olevat läinud riigile. Leping vormistati korrektselt alles 1980ndate keskel, Gorbatšovi võimu ajal.
Norra pealinnas töötas Jansons üle kahekümne aasta, kuni 2002. aastani. Ollakse üksmeelel, et tema juhatusel tõusis orkester teisejärgulise staatusest rahvusvahelisele areenile. Ta ise ütleb, et suhe selle orkestriga olnud “nagu esimene armastus, midagi seesugust, mis võib juhtuda dirigendi ja orkestri vahel vaid korra elus.” Oslo orkestriga on ta salvestanud näiteks kõik Tšaikovski sümfooniad ja need kõlavad vahedamalt ja vähem ülevoolavalt kui Vene orkestritel tavaks. (“Tšaikovski puhul ei tohi liialdada. Liialdades hävitad selle muusika.”) Ta oleks jäänud Oslosse oma sõnul kauemakski, kui poleks olnud tulutut jagelust linnavõimuga saali akustika parandamise pärast. Oslo kontserdimaja vilets akustika on probleem tänini. Sama võitlust on ta pidanud ka Münchenis Baieri raadio sümfooniaorkestri juures, millega ta töötab 2003. aastast. “Me oleme kohutavas olukorras. Peame saali rentima, ja seda teeb üks maailma parimaid orkestreid! Ma poleks midagi sellist oodanud Saksamaa-taolisel maal! Unistan fantastilise akustikaga saalist. Ning akustik ja arhitekt ei peaks omavahel võistlema, et kumb on tähtsam.” Asudes 2004. aastal ka Amsterdami Concertgebouw-orkestri dirigendi kohale, mis tegutsebki ühes maailma parima akustikaga saalis, see unistus täitus. (Arvatakse, et just see asjaolu on kujundanud Amsterdami orkestri kõla väga suursuguseks, läbipaistvaks. Omapärane kõla võivat tuleneda veel sellestki, et orkestril on olnud väga vähe peadirigente – sügisel saab kollektiivil täis 125 tegevusaastat, ent Jansons on alles kuues peadirigent!) Kuid et münchenlased end õnnetuna ei tunneks, on Jansons öelnud, et otsustas end jagada kaheks võrdsel määral pühendunud pooleks, andes kummalegi orkestrile endast sada protsenti.
Muusika
Jansonsi lemmikrepertuaar on 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole muusika. Teine suur lemmik Šostakovitši kõrval on Mahler ja seda algusest peale, kui ta teda tudengipõlves esimest korda kuulis. “Mahleri muusikast peegeldub vastu kogu universum oma paljutahulisuses, nii et igaüks võib sealt enesele midagi leida.” Oslo orkestriga salvestatud Mahleri Teise sümfoonia esituses on kõik olemas – nii suur vorm kui ka detailid, surma sünge hingus ja õndsa teispoolsuse ootus. “Mahler oli ülimalt intelligentne. Ta tõstatas tohutuid küsimusi. Kas elu pärast elu on või mitte? Vastust ei tea mitte keegi. Ma ei arvagi, et ta tahtis seda küsimust lahendada, ning ma ei ole sada protsenti kindel, et ta ise uskus ülestõusmisse. Aga ta tõstatas selle küsimuse, tõenäoliselt selleks, et tutvustada meile selle võimalikkust.”“Olen alati olnud perfektsionist. Tudengina tegin kõike täpselt nii, nagu mulle oli õpetatud. Mul olid õpetajateks suured autoriteedid: Karajan, Nikolai Rabinovitš, Mravinski ja isa. Pidasin äärmiselt oluliseks järgida kõike, mis noodis kirjas. Kuid aastatega olen hakanud eneselt küsima, et mis teeb ettekande suurepäraseks. Võid olla teinud kõik hästi, oled hästi valmistunud, saad kätte faktuuri sellisena, nagu see on kirjutatud, ansamblid ja sound on paigas. Kuid on veel midagi. Minu jaoks on noodid märgid, nagu sõnad, mis annavad edasi seoseid. Seega küsimus on: mis on nootide taga? Missugune on nootide tähendus? See on muusika sisemine maailm ja kui sa suudad sellesse siseneda, tõuseb ettekanne palju kõrgemale tasemele. Kui suudad luua õige imago, sisu ja atmosfääri, siis mängitakse hoopis teisiti, palju mõtestatumalt. See on midagi kosmilist. Seda saavutada on uskumatu tunne, mitte ainult meile, muusikutele, vaid ka publikule. Ja ma arvan, et see peakski olema eesmärk.”
Inimene on habras
“Ma tahaksin teha rohkem ooperit. Häda on selles, et mul ei ole aega. Ma kasvasin üles ooperiteatris ja ooper on mu suurim kirg. Oma järgmises elus tegelen ainult ooperiga.” 1996. aastal Oslos Puccini “Boheemi” etendust juhatades oleks Jansons peaaegu surnud. “Mulle meeldib see ooper tohutult. Kõik läks suurepäraselt, kuni seitse minutit enne lõppu tundsin meeletut valu. Sain aru, et asi on hull. Mõtlesin, mida teha, et tuleb emotsionaalset energiat säästa, muidu suren. Otsustasin juhatada väga väikeste liigutustega, katkestamine ei tulnud mõttessegi. Kuid asi läks aina hullemaks. Siis kukkusin. Pärast öeldi, et mu parem käsi oli isegi pärast seda edasi juhatanud.” Sama oli juhtunud ka tema isaga, kes aga Manchesteris kontserdil 1984. aastal surigi. Vältimaks sellesarnast õnnetust on Marissil nüüd rinnas defibrillaator. Siiski on maestrol viimasel ajal olnud terviseprobleeme ja näiteks möödunud oktoobris tuli Amsterdami orkestri kontsertidele teda asendama Alexandre Bloch. Detsembri ja uue aasta kontsertide reklaamil (sh Concertgebouw’ kuulsa saali 125. aastapäeva kontserdil 11. aprillil) oli artikli kirjutamise ajal Jansonsi nimi, samuti teadetel orkestri sügisese juubelituuri kohta Lõuna-Ameerikas.
“Kuus kuud, kui olin nii haige, et ei saanud tööd teha, oli omamoodi imetore aeg, sest mul oli aega mõelda kogu oma elu üle nii, nagu ma seda mitte kunagi varem polnud teinud. Meie esmane ülesanne on midagi anda, ei saa eksisteerida üksnes olemasolevat nautides. Kuid mõistsin, et nende kahe vahel peab olema harmoonia. Mõnikord tuleb teha mitte midagi, lihtsalt mõelda.”
Kasutatud materjalid: ajakiri Gramophone, artiklid internetis, ERSO arhiiv.