Maksimalist ja ekstreem. Tatjana Grindenko

 

Meie, interpreetide, kaudu peab laval muusikast hoovama täiesti vapustavat rõõmu ja armastust,“ on Tatjana Grindenko veendunud. Hiilgav viiuldaja, kuulsa pedagoogi Juri Jankelevitši õpilane, esimese Venemaa autentsetel instrumentidel mängiva ansambli Vanamuusika Akadeemia juht vaimustab oma hingestatud, akadeemilistesse raamidesse mitte mahtuva mänguga, taltsutamatu temperamendi ning aususe ja kompromissitusega, millega ta suhtub oma elukutsesse. Sellepärast on iga tema tulek Eestisse sündmus.

 

Sündmuseks kujunes ka tema kevadel toimunud kontsert koos Tallinna Kammerorkestriga, kus nii kava kui kogu esitus oli peenimate nüanssideni läbi mõeldud ja tunnetatud selliselt, et see kõik tundus täiesti vaba musitseerimisena. Kui olin aga proovi kuulnud, sain aru, mis on selle näilise kerguse ja vabaduse taga.

 

Tatjana Grindenko: Mul paluti koostada kava, mis oleks nii uus kui ka vana. Seetõttu valisin Iannis Xenakise ja Vladimir Martõnovi teosed, mis mulle polnud uued, aga olid uued Tallinna Kammerorkestrile. Siin on kasutatud teistsuguseid tehnilisi võtteid... Igasugust muusikat saab mängida “harilikult”, nii nagu see on kirjutatud. Sõnaga “harilikult” tahan ma öelda: “nii, nagu suudan”. Aga mängida nii nagu

see on kirjutatud, “nagu ma ei suuda”, ongi kõige raskem mitte ainult uues muusikas, vaid ka vanamuusikas. Olen üldse ekstreem ja maksimalist ja sellepärast ootan alati, et inimesed teeksid isegi seda, mis neile tundub võimatu.

 

120 protsenti...

 

Nad mängivadki 120 protsenti, kuid nii, nagu nad on harjunud mängima. Aga siin on toimunud hoopis teistsugune areng... Mulle meeldib, kui mulle näidatakse midagi, mida ma ei tea. Haaran sellest kohe kinni ja hakkan kasutama. Tallinna Kammerorkestri muusikud saatsid korda tõelise kangelasteo, haarates kõike nii kiiresti – ainult nelja prooviga. Mitte iga orkester poleks sellist tööd võtnud.

 

Sügis on Mendelssohn, talv on Pärt

 

Te mängisite väga huvitavat ja ebatraditsioonilist kava: Vivaldi barokk- kontserdid ja Xenakise minimalistlik teos “Aroura”, Corelli Concerto grosso F-duur ja Martõnovi “Haldjate sügisball”. Pealkirja järgi otsustades maksab Martõnov siin lõivu romantismile?

 

See on osa tema “Aastaaegade” tsüklist, väga kurb, traagiline teos, tegelikult hüvastijätt akadeemilise muusikaga. “Aastaajad” tähendab siin heliloomingulisi aegu: algus, õitselepuhkemine, närtsimine ja lõpp. Algus on aeg, kui heliloojad kirjutasid noote, trükkisid neid ja müüsid oma muusikat. See oli selle loometegevuse algus, mis nüüd vähehaaval välja sureb.

 

“Aastaajad” algavad “Kevadega”, kus me (Tatjana Grindenko ansambel Opus Posth) mängime kõigepealt Vivaldi “Kevadet” ja seejärel Martõnovi versiooni. Järgneb suvi, õitseng – see on Bach, kõla- vad Bachi prelüüdid Martõnovi seades ja Martõnovi “Bachi pärastlõunane puhkus”. Sügis on Mendelssohn, kes Martõnovi arvates oli üks suurimaid heliloojaid muusikaajaloos. Seetõttu mängime Mendelssohni avamängu Shakespeare’i näidendile “Suveöö unenägu”. See on selline õitseng, milles aimab juba lõppu.

 

Ja lõpuks talv – see on Arvo Pärt, Martõnovi arvates viimane tõeline helilooja. Tavaliselt mängime siin esiteks Pärdi “Fratrest” ja seejärel Martõnovi teost “Pärt. Talv”.

 

Te olete üldse väga palju Pärti mänginud. Kas teie esimene Eestis käik polnud mitte seotud “Tabula rasa” esiettekandega 1977. aastal?

 

 

Ei olnud. Olin enne seda juba mitu korda Eestis käinud, korraldasime siin igasuguseid häppeninge, mängisin nii orkestri kui ka pianistiga. Aga Arvoga tutvusime Riias, kus toimus sündmus, mille järel meil pandi kõik teed kinni ja meil ei olnud enam õigust ka Balti riikides esineda. Siis kirjutas Arvo meile Gidon Kremeriga “Tabula rasa”.

 

Vabadus teeb inimese pööraseks

 

Teile on loonud teoseid Luigi Nono, Valentin Silvestrov, Alfred Schnittke. Mul on alatiseks meeles teie Schnittke Concerto grosso nr 1 esitus koos Gidon Kremeriga Kremerata Baltica juubelikontserdil. See ei mahtunud üldiselt heaks kiidetud raamidesse kaunist aka- deemilisest viiulimängust, see oli midagi hoopis teistsugust.

 

Te ütlesite praegu väga õiged, minu jaoks koodsõnad. See kava pidigi olema esitatud mitte tavalisel akadeemilisel viisil – see kehtis nii barokkmuusika kui ka Xenakise ja Martõnovi teoste kohta. Ainult Mendelssohnis oli vaja tavalist kvaliteetset ja säravat mängu. Iseasi, kuidas see kõik kontserdil välja tuli. Tšernomõrdini sõnad “tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati” on väga õiged. Kui tuli autentsuselaine, asusid kõik entusiastlikult mängima “teistmoodi kui alati”, aga välja tuli “nagu alati”. Vaat see on kohutav. Ei usuta oma annet ja laskutakse tasemele “nagu alati”.

 

Ilmselt sellepärast, et nii on lihtsam. Kui paistad silma, mängid nii, nagu teised ei mängi, tuleb ületada materjali vastupanu, anda järele stereotüüpidele ja publiku maitsele. Aga peamine on ju jääda muusikuks, nagu mulle kord ütles üks pianist.

 

Arvatavasti nii see on. See nõuab jõudu ja iseloomu. Mul on täiesti pöörane iseloom: kui ma ei saavuta seda, mida tahan, ei suuda ma rahuneda. Sealjuures saan aru, et ka sajaprotsendiliste püüdluste puhul on võimalik ebaõnnestuda. Aga vähemalt jääd sa ausaks iseenda ja muusika vastu. Võibolla on mul selles osas mingi haiglane vastutustunne: ma ise midagi ei loo, olen vaid interpreet ja pean olema aus selles, mida ma teen. Ja veel on mulle tähtis, et esitusele eelnev töö jääks klassi ja saaliproovi. Meie, interpreetide, kaudu peab laval muusikast hoovama täiesti vapustavat rõõmu ja armastust. Aga selleks on hädavajalik olla vaba inimene. Sest vabadus annab jõu, ja nagu mulle tundub, teeb inimese pööraseks. Vabadus on tõeline narkootikum.

 

Vabaduse õhk paneb tõepoolest purju...

 

Jah, sest kui sulle meeldib see, millega tegeled, siis saad sellest mingi ekstaatilise naudingu. See on nagu võitluskunstides: meistrid õpetavad sulle igasuguseid võtteid, aga kui algab lahing, unustad sa kõik selle. Kõik see, mida sulle õpetati, elab sinus nagu teine isiksus, aga edasi on vabadus.

 

Kuidas see langeb kokku teise teie veendumusega, et interpreedi elukutse on võlts?

 

Arvan endiselt nii. Kui mängid orkestrite- ga, kes n-ö simuleerivad mängu, kes midagi peale nootide ei näe, või kolleegidega, kes esitavad sol-nooti esimese sõrmega kolmandas positsioonis ja teevad sealjuures veel näo, et musitseerivad, siis hakkad küll mõtlema, et interpreedi elukutse on võlts. Tõelisi elavaid orkestreid peale mõne barokkorkestri on väga vähe. Näiteks Pierre Boulezi orkester on minu arvates geniaalne, vapustav kollektiiv. Hiljuti kuulsin Vladimir Jurovski suurepärast orkestrit – vaat siin oli absoluutselt elav muusikakude. Kõik sõltub sellest, kes on kollektiivi eesotsas.

 

Hea on seal, kus ma olen

 

Kuidas teile tundub, kas muusiku inimlike omaduste ja tema esituse ja toonikvaliteedi vahel on seos?

 

Arvan, et sellist seost ei ole. Vahel hämmeldun mõne muusiku käitumisest, aga mu mees ütleb: “Kes sulle ütleb, et hea muusik peab olema hea inimene?” Mulle tundub, et inimene, kes tunnetab peenelt muusikat, elab selles ja elab seda valuliselt läbi: see neuralgia teeb ta kasutuks igapäe- vases elus. Ma arvan, et tõelisi muusikuid ilma sellise neuralgiata ei ole olemas. Helilooja, kes kirjutab teost, asub maa ja taeva vahel. Ta pole ingel, ta ei lenda, aga ta ei käi ka maad mööda nagu meie. Aga meie labastame teda selliste märkustega, nagu: millise sõrmega tuleb siin mängida, missuguste strihhidega... Loodan, et ma ise vähemalt püüan midagigi teistmoodi teha, aga võimalik, et ma ka eksin. Kahtlused ei jäta mind kunagi maha, aga selles, mida vähegi oskan, püüan saavutada nii palju kui võimalik.

 

See on väga aus suhtumine. Nähes teid töös teiste muusikutega, võib öelda, et olete väga nõudlik ja kompromissitu inimene.

 

Kui suhtuda ausalt sellesse, millega tegeled, pead olema kompromissitu, pead olema nõudlik ja karm. Kuidas siis teisiti?

 

Kas teil pole raske elada sellise iseloomuga?

 

Muidugi on raske.

 

Kord Tallinnas käies ütlesite, et armastate oma aega. Aga meie aeg on ju küllaltki ebaharmooniline. Kas jagate oma abikaasa Vladimir Martõnovi arvamust, kes leiab, et parem on elada mitte minevikus ega tulevikus, vaid omas ajas?

 

See tõlgendus tema mõttest pole päris täpne, sest ta tegeleb väga palju varajase muusikaga. Kui me ei tea, mis oli minevikus, pole meil ka tulevikus midagi teha. Nüüdismuusikat võib mängida ainult siis, kui muusik tunneb varasemate ajastute muusikat. Mina olen alati armastanud aega, milles elan. Öeldakse, et hea on seal, kus meid pole. Aga mina leian, et hea on seal, kus ma olen. (Naeratab).

 

Ja Moskvas on hea?

 

On. Ma armastan Moskvat väga, mul on siin hea. Mulle tundub, et ebakõla tekib siis, kui me ei taha midagi oma elus muuta. Aga tuleb muuta, tahate seda või ei. Näiteks ilma kapriisidega olete te ju sunnitud leppima. Mis puutub kultuuri, siis arvan, et praegu on käimas väga võimas tehnika areng, millega seoses tekib uus kunstiliik, teistsugune kultuur. Mulle tundub, et klassikalised muusikud teevad valesti, kui veenavad publikut jääma vanadele seisukohtadele. Publik on lõpuks sellises šokis, et võib kontserdisaalist kaduda – seda me juba näemegi. Minu kui muusiku eesmärk on mitte segada ja anda võimalus sellele käimasolevale protsessile. Ma võin inimesi sellisel viisil “traumeerida” jaõpetada – selleks, et nende vastuvõtukanalid avaneksid, et nad oleksid valmis uut vastu võtma. Arvan, et meie aeg on isegi väga harmooniline oma otsingutes.

 

Tõlkinud Ia Remmel

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload