_page-0001.jpg)
Jõuan Arvo ja Nora Pärdi koju Laulasmaale ilusal päikeselisel veebruarikuu päeval. Olen tulnud varem, et enne intervjuud natuke mere ääres jalutada. Leian ühe pingi ilusa kõvera männi juures, kus ma natuke istun ja merd vaatan. Mõtlen, et kas see puu võis ka Ellerile tuttav olla. Kui ma Pärtide juurde jõuan ja selle kohta küsin, räägib Arvo, et sellel pingil käib ta ka ise istumas. Ja see puu oli üks Elleri lemmikpuid. Tsiteerin naljaga pooleks Elleri kuulsat lauset, et “liigud ise, liigub ka vaim”.
Arvo haarab sellest kohe kinni: “Eller ütles ka, et igal hommikul peaks sööma ühe kooritud õuna. Ta käis turul ja tundis õunu hästi. Mina näiteks ei tunne. Tal oli mõnikord õun taskus ja andis ka – kui sa kohtasid teda näiteks pargis. See tuli tal väga loomulikult... kompvekkidest rääkimata."
Neid andis ka?
Andis küll. Eriti siis, kui midagi oli viltu.
Kas see oli justkui märk sellest, et midagi on viltu?
See oli, jah, niimoodi – lepituseks.
Kas Eller oli õpetajana range? Kuidas ta kriitikat edasi andis?
Mulle tundub, et see on loomingu õpetamisel üks raskemaid küsimusi. Pehmelt. Aga ta viis oma mõtte läbi. Ega seal palju midagi vastu ütelda ei olnud.
Kas mäletate, millal teil tekkis vajadus ja soov heliloominguga tegelda?
Ega mingit piiri lapsena klaveritunnis üles antud palade ja minu omaloomingu vahel ei olnudki. Tasapisi niimoodi varieerisin sinna sisse. Vahel tegin neid lugusid lühemaks, vahel pikemaks. See oli nagu iseenda ja selle muusika tundmaõppimine. Ema oli õnnelik – ta kontrollis mind, et ma korralikult harjutaks. Aga minu klaveriõpetaja [Ille Martin Rakvere Muusikakoolis] oli muidugi väga kurb, et läksin ette valmistamata tundi. Mängisin kodus ju tegelikult midagi muud.
Pigem katsetasite ja improviseerisite?
Jah, ma ei mõelnud tunni ettevalmistamise peale. Ja ega ma õpetajale ei mänginud kunagi nii, nagu kodus mängisin. Oleksin ju võinud… Aga tunnis oli ikka süütunne ja hirm ka. Ehkki õpetaja oli tõeline kullatükk.
Te olete näinud väga erinevaid ajastuid. Kui palju te lapsena tajusite neid suuri ja dramaatilisi üleminekuid, nagu esimene vabariik, sõda, nõukogude aeg, ja nendega seotud erinevaid väärtusi?
Ma arvan, et laps elab ikka oma maailmas – ma ei tea küll, mis maailm see on. Need suured või väikesed muutused, mis mujal toimuvad, teda suurt ei mõjuta. Ma olin üksik laps, juba kahe ja poole aasta vanuselt ilma isata. Hiljem sain küll võõrasisa, aga olin ikka ema kaitse all. Ehkki ka temal ei olnud kerge elu, aga kuidagimoodi see funktsioneeris. Vahel toetab laps ise mõnes mõttes ka ema. Lihtsalt oma olemusega, oma olemasolemisega.
Sõda, tulekahjud ja pommitamised, mis tulid kord ühelt, kord teiselt poolt – muidugi olid need üleelamised, aga mingit sügavat juurt minus nad ei puudutanud.
Kõige olulisemad asjad olid ikka korras?
Jah. Mis nad olid, ma ei teagi. Kui mõelda Eesti aja peale, siis vanemate ja vanavanemate juttude järgi oli mingisugune kindel ettekujutus, mismoodi üks õige elu peab välja nägema. Ja kuna mul endal meie elu pärast otseselt muret ei olnud – ma olin ju veel üsna väike –, siis tundsin, et see mis on praegu, on ajutine.
Lapsena ja noorena on vist valdav tunne, et kõik läheb hästi?
Jah, on küll.
Olin umbes nelja-aastane, kui venelased tulid. Aga mäletan veel apelsinide lõhna [naerab], mida vahel väiksena sõin. Saiakeste lõhna, mida sellel ajal tehti, ja mis siis ei tea kui pikaks ajaks ära kadusid…
Mis on üldse teie kõige esimene mälestus?
Ei mäleta. Vahel on mul meelde tulnud, et kui me veel Paides elasime, isaga koos, oli seal elutoas üks nurk, ja sealt nurgast tuli üks ristpalgist tala, aampalk. Millegipärast oli selles kohas punane tapeet. Ja ma mäletan, et see oli minu jaoks pühapäev. Aga mida see tähendada võis, seda ma ei tea.
See koht oli nagu pühapäev?
See palk oli pühapäev. Mida see pühapäev siis väiksele lapsele tähendas... Ema oli mul kodune, kõik päevad olid ühtemoodi. Olin siis kaheaastane.
Te olete öelnud, et Heino Eller esindas teie jaoks eestiaegset vaimsust. Mida see tähendas?
Ma arvan, et toona ei tähendanud see minu jaoks eriti midagi. Mul oli siis täiesti teistmoodi elu ja huvid, mingisugune imelik tegevus, millest ei oskagi õieti rääkida. Me kuulsime, mida Eller meile rääkis – ega seda palju olnud, vahel puistas mõne väikese loo. See oli tore ja armas. Suuremalt osalt olid need seotud Eduard Tubina ja Olav Rootsiga, need nimed olid kogu aeg õhus. Seda enam, et Tubin oli Rootsis ja käis vahel isegi siin.
Aga sel ajal algas minu jaoks nagu mingi teine aeg. Hakkasin kuhugi mujale vaatama ja otsima.
Iseennast otsima?
Iseennast ja … Aga ega ma tookord seda niimoodi ei oleks nimetanud.
See kõik tuleb mulle endale väga tuttav ette. Ma käisin ka konsi alguses väga vähe erialatundides ja tegelesin kõige muuga, mis mind siis kirglikult huvitas.
Siis me oleme mõttekaaslased.
See on selline nooruse eneseotsingute aeg, mis ilmselt tulebki läbi teha.
Kui ma praegu mõtlen, milline inimene oli Eller! Tunnid toimusid kõik tema juures kodus; ta oli juba vana inimene. Tihtipeale ma ei läinudki tundi, ja mis kõige hullem, ma ei teatanud talle, et ma ei tule. Aga tema nagu leppis sellega. Ja isegi tema naine, kes oli vahel üsna kõva sõnaga, ei öelnud kunagi, et võiksite ometigi teatada – vanainimene istub ja ootab. Ta võinuks oma töögi kätte võtta – Eller kogu aeg nokitses oma partituuride kallal, viilis ja lihvis pliiatsiga kirjutatud noote. Aga ta oli end juba tunni jaoks häälestanud. Ma ei oskagi ütelda, kui suur pidi olema selle kannatlikkuse ja armastuse hind.
Eller on kuulus selle poolest, et ta rõhutas viimistlemise tähtsust. Kui oluline see teile on olnud ja kas see on jätnud teisse mingi jälje?
See on nii loomulik asi, ma ei näe selles midagi erilist.
Ma olen aru saanud, et te vaatate mõnikord isegi üsna vanu lugusid üle?
Olen väga õnnelik, et mul on niisugune kirjastaja, kes lubab mul igasuguseid vigureid teha. Praegu ongi siin laual üks lugu. [Naerab.] Tahame seda aprillikuus Londonis ette kanda, aga kavatsen siin midagi natuke muuta. See on “Silhouette”. Tegelikult see teos ei ole veel sündinud.
Aga seda lugu on juba ette kantud…
Jah, päris mitu korda. Aga ta on nagu noatera peal, võib kergesti kukkuda ühele või teisele poole, ei ole õiget tasakaalu veel kätte saanud.
Nii et see, mida Eller meile õpetas, on praegu hädavajalik ja aktuaalne.
Vahepeal on Nora meie vestlusega liitunud. Edaspidi ta aeg-ajalt täiendab Arvot ja küsib temalt teatud asju üle. Vestlus muutub tänu sellele kohe väga elavaks.
A. P.: On lood, mis tulevad otsast lõpuni lihtsalt, ja nii nad jäävad. Ja siis on lood, mis on natuke keerulisemad, kus on juba mitu ainet koos nagu keemias ja kus tekivad nende omavahelised hõõrumised. Siis ei saa ma enne rahu, kui olen leidnud sellele keemiale valemi. Lõpuks on teos nagu Rubiku kuubik – kui ühte tahku liigutad, lähevad ka teised natuke paigast ära. Selline kaalumine…
N. P.: Iga teose juures on see vaev isemoodi. Iga kord on põhjus veidi erinev.
A. P.: Esa-Pekka Salonen on ühes intervjuus öelnud, et minu muusikas tuleb iga noodi eest hoolt kanda. [Salonen: “Võrrelgem tema muusikat näiteks mõne Xenakise, Birtwistle’i või Boulezi teosega, kus võid terve hulga nootidega puusse panna ja püsid ikkagi õigel teel. Pärdi puhul on juba ühe noodiga eksimine katastroof. See on sootuks teistsugune lähenemine – nii esitajate kui ka kuulajate jaoks. Kõik tuleb endasse tõmmata, kaasa arvatud pausid ja vaikusehetked.” – Peter Quantrill “The Face of the Unknown”. Gramophone, 10. XII 2010]
Samas räägitakse, et “vale noot” peab sees olema, siis pääseb Saatan välja. Nii nagu indiaanlased usuvad, et igal nende vaibal või muul esemel peab kuskil olema üks ebareeglipärasus. Sageli ei olegi kõik see silmaga-kõrvaga nii väga eristatav. Aga viga, olgu juhuslik või arvestuslik, on siiski ebatäiuslikkus.
Mulle on loomingu puhul tundunud üks raskemaid asju see, et kui on mitu head valikut, pead valima neist ühe. Just loobumine on nii raske.
A. P.: Muidugi on raske. Kusjuures see avaldub ilmselt ka meie igapäevases käitumises. [Elavnenult.] Sa kujutad, mida Mozart oleks teinud? – Noh palun! Ah ei taha? Ma annan sulle siis seda... ah, võta see.
Kõik oleks välja jaganud? A. P.: Kõik. Selline hing oli tal.
Siiras jagamise rõõm?
A. P.: Jaa. Kerge käsi, armastus…
N. P.: Aga Arvo loomeprotsessis on viimistlemise laad täiesti unikaalne, sest kui igal noodil, igal punktil ja komal on teose struktuuris nii suur tähendus ja funktsioon, on ka valik palju raskem.
A. P.: Näiteks “Fratreses” ei saa ühtegi nooti muuta. See on absoluutselt võimatu. Iga samm on vale, peale nende, mis kirjas. Mis ma räägin, kõlab väga imelikult, aga nii ta on – absoluutselt ja objektiivselt. Kui hakkame orkestreerima, tulevad mängu küll uued komponendid, aga valem ei muutu.
Liigume vesteldes ajas üha rohkem tagasi. Räägime täiusliku struktuuri otsingutest varases loomingus ning tintinnabuli-eelsest “konfliktimaailmast”. Pikemalt peatume “Credol” (1968), Pärdi viimasel dramaatilisel kollaažil enne pikka vaikimisperioodi.
A. P.: “Credo” teema on muidugi väga huvitav, ka muusikaliselt. Seal on kaks tasandit. Üks on sümboolselt Kristuse õpetus: tsitaat Bachi C-duur prelüüdist [HTK I] on otsekui Kristus, kes ütleb, et vaenlasele tuleb vastata armastuse, mitte vägivallaga. Teine tees on Vanast Testamendist – “silm silma, hammas hamba vastu”, mis avaldub dodekafoonilise reana. Kusjuures “hammas hamba vastu” algab nii märkamatult, süütult: esmalt on lihtsalt kaks kvinti, seejärel tuleb juurde kolmas – kokku kõlab veel peaaegu konsonants. Lisandub neljas kvint ja nii edasi, kuni moodustub kobar, mis viib välja ummikusse. Ja kui viimane piir on saavutatud, tuleb ühel noodil Kristuse tekst “Autem ego vobis dico…” – aga mina ütlen teile: ärge pange kurjale kurjaga vastu. Sellest hetkest kõlab taas Bachi C-duur prelüüd, esialgu nagu foonil; samal ajal hakkab see suureks paisunud mürakoloss tükk-tükilt lagunema, taandudes lõpuks puhtale kvindile ning viimaks unisoonile. Kõik toimub vastupidises suunas.
N. P.: “Credo” viimased taktid on tegelikult nagu tintinnabuli eelkäijad. Pärast võimsat lõpu-tutti’t taandub kogu teose kõlamassiiv lõpuks
ü h e a i n s a noodi – Do peale, mis kõlab järjest üle kogu klaviatuuri nagu millegi kinnitusena, nagu usutunnistus. [Arvo Pärt naerab.] Aastaid hiljem rääkis Arvo oma soovist kirjutada ainult “valgete klahvide” muusikat. Sellest soovist võis selgesti välja lugeda sügavat vajadust, igatsust mingi puhtuse ja selguse järele. Alles ligi kümme aastat hiljem andis see vajadus oma vilja. (Veelgi hiljem sai Arvo endale läänes hüüdnime Mister Amollist – oma paljude la-minooris kirjutatud teoste pärast.) Minu jaoks on “Credo” lõpp siiski selgelt prohvetlik, mingi tundmatu alguse eelaimus.
Kas sama ei kehti ka juba 1964. aastal loodud “Solfedžo” kohta? See on ju ka valgete klahvide muusika?
A. P.: Nojah, niisugused kokkusattumused võivad ju olla.
N. P.: Aga kui hakata analüüsima, mis seal ühist on …
A. P.: Ei ole midagi. Seal on heliredel.
N. P.: … mis seal on ühist tintinnabuli-mõtlemisega.
A. P.: Midagi ei ole.
N. P.: Aga sa ütlesid, et see on heliredel. Tintinnabuli-teostes on väga palju heliredelilaadseid ridasid – valged klahvid, struktuur.
A. P.: Heliredel ei ole tintinnabuli.
N. P.: Muidugi ta ei ole, aga kui otsida ...
A. P.: “Cantuses” on ka heliredel, aga kui seal ei oleks tintinnabuli-häält, siis ei oleks “Cantust”.
N. P.: Arvo tahab praegu ütelda, et tintinnabuli kõige suurem leiutis on tintinnabuli-hääl.
Kolmkõlahääl?
A. P.: Kolmkõlahääle suhe.
N. P.: Aga mis puutub veel [tintinnabuli ja varase loomingu] seostesse, siis need on ikkagi kaudsed. Oli mingi eelaimus, vajadus anda edasi midagi väga lihtsat, selgelt tajutavat ja selgelt struktureeritut.
A. P.: Sel ajal [1960ndail] tekkis tunne, et muusika on midagi muud kui see, milleks me teda siiani oleme pidanud. Tõenäoliselt tajusin juba siis, et muusikal on olemas veel teised küljed – tema arvuline külg.
Struktuur?
Struktuurist üksi on vähe, siia juurde kuuluvad ka eksistentsiaalsed küsimused.
Otsisite väljapääsu?
A. P.: Ma mõtlesin, et vot [koputab vastu lauda], panen need seitse nooti ritta. Nii tobe, kui see ei paista… Aga miks see ei võiks eksisteerida iseseisvalt? Mingisugune õhupuudus…
N. P.: Kas see õhupuudus tulenes totaalse dodekafoonia maailmast, millest sa ise osa võtsid ja mis sind ümbritses?
A. P.: Jah.
Seeriamuusika tegeleb pigem paljususega, kuid teid hakkas huvitama taandamine.
A. P.: Piltlikult võiks öelda, et teadlasena tegeles Schönberg kogu aeg nagu ühe kreeka pähkli koore uurimisega. Mind huvitab rohkem selle pähkli tuuma “valem”. See, mis kannab endas elu saladust.
Tahaksin minna välja selle ühe punktini, kust kõik pärineb. Vahel ütlen selle kohta ka “ühine nimetaja” neile väga keerulistele, lõpmatult suurele hulgale murdudele, murdarvudele ja igasugustele valemitele. Kõige taga peab olema Üks.
Sellepärast on seda nii raske formuleerida ka kunstis. Ei ole palju mõttekaaslasi.
Ma tean, et kui sa sellele ühisele nimetajale lähened, seda puudutad või selle kätte saad, siis avab see tee paljudele asjadele. Saad korraga sugulaseks terve maailmaga. Lihtsusest, täiuslikkusest võib tulla kaos ja kaosest jälle täiuslikkus, lihtsus – sünnib uuesti. On öeldud, et enne kui üles tõusta, peab surema.
See on nagu Šiva tants, mis korraga hävitab ja loob maailma…
A. P.: See on mõneti materiaalne asi. Aga kõige taga on Vaim. Ja Vaim on Arv. Ja Arv on Sõna.