_page-0001.jpg)
Muusikaloos on suurusi, kes koonduvad kolmekesi ühte. Koos ei kaota nad raasugi oma individuaalsusest, küll aga kirjeldavad üht ajastut (või mõnd ajastuomast nähtust) ta suundumustes ja kaldumistes hõlmavamalt kui eraldi. Kel tahtmist, võib katsetada, millised kolmikud talle sekundi murdosa jooksul pähe turgatavad. Pakun hakatuseks välja: Haydn-Mozart-Beethoven, Schönberg-Berg-Webern, Pavarotti-Domingo-Carreras, Chopin-Schumann-Liszt.
Chopini ja Schumanni 200. sünniaastapäev kestab, Liszti oma seisab ees. Milliseks see kujuneb? Hakkab selle raames toimuma ka midagi väljakutsele väärilist? Kas Liszti teoseid kantakse ette nende redaktsioonilises rikkuses, alternatiivsete finaalidega? Kas pannakse kokku mõni kontseptsioonikindel kava Liszti vaimulikust muusikast, kusjuures nii, et selle žanri kaks tahku, mis Liszti loomingus välja joonistuvad, ehk siis ühelt poolt suurejoonelist liturgilist etendust, teisalt jälle puhast mõtlust esindavad väikestele koosseisudele loodud teosed, paigutuksid ka kuulaja teadvuses ühe lehe kahele küljele. Redaktsioonid oleksid seepärast põnevad, et Liszt oli natuurilt murendaja, ümbertegija, muundaja. Vaid versioone kõrvutades hakkab klaaruma, mil kombel kujunes võlurpoisist ehtne maag, kes oli kodus nii mustas kui valges, ja kuidas ikkagi juhtus, et aja jooksul loobus too gigantomaaniapisikust nakatatud looja helimassiivide liigutamisest ning jõudis viirastusliku, otsekui raagus lummani, kus virtuoosne külg on täielikult kängunud. Vaheetapi korras sugenes Liszti loomingusse mingil hetkel medievaalset monokroomsust; olgu selle näiteks või “Metsakohin” ja “Gnoomide ringmäng”, kaks armastatud kontsertetüüdi, mis valmisid Sigmund Leberti ja Ludwig Starki metoodikaõpiku IV osa tarbeks tellimustööna. Pianistilt ei eeldata siin enam raskerelvade arsenali igakülgset ja sundimatut käsitsemisoskust (see oleks kui eilsesse päeva jäänud nõudmine), vaid ülimat virtuoossust mikrotasandil, värvis ja tõmbes.
Ikka on arvatud, et Liszti hiline looming sisaldab teoseid, mille adressaadiks on ainult kujutlusvõime. Vaevalt küll. Kogu Liszti looming on mõeldud esitamiseks. Lisztist lava- ja minakesksemat heliloojat (ja sulemeest – kirjutagu ta kellest tahes, ikka kirjutab ta iseendast, propageerib oma seisukohti) on keeruline leida. Ega ta asjata ole sooloõhtu, muusikalise üksikõne leiutaja; ega ta asjata ole interpretatsioonikunsti üks esimesi mõtestajaid (oma kirjatöödes kasutab ta interpretatsioonist rääkides ka sõna “virtuoossus”); ega ta asjata ole tänapäeval kontserdisaalis ja muusikateatris nii endastmõistetavana tunduva selgitava bukleti esimesi koostajaid. Veel tahaks loota, et mälestusaastat hakkavad rikastama käsikirjalised leiud mõne lossi raamatukogust. Sest Liszti kataloogis on hulk nimetusi, mille keha ehk nooditekst on tänini kadunud. Võtame või varase klaveriloomingu. Mitmetest teostest teame vaid Liszti isa kirjade põhjal ja tänu neile, kes juhtusid teismelist Liszti kuulma ta kontserttegevuse algaastail. Viimaste hulka kuulub Moscheles, kelle sõnul olnud noorukese Liszti teosed “tulvil kaootilist ilu”. Mis aga lossidesse puutub, siis Liszti eluloos on valgeid laike, mille puhul teatakse vaid seda, et tol aastal viibis ta ***** või **** nimelise aadlidaami pool. Mulle väga imponeerib Rattalino stiil seesuguste valgete laikude interpreteerimisel. Kõike kõmulist kõrvale heites annab ta peenetundeliselt mõista, et kuna tollane talv on ajalukku läinud suurte lumetormidega, siis pole sugugi võimatu, et Liszt istus mainitud aadlidaami pool (kellest mõni lausa nõiatari kuulsusega) lihtsalt lumevangis. Loominguliselt viljakas vangistuses, lisab lugeja loodetavasti omas mõttes juurde.
Lisztil on huvitav nimi. Sünnitunnistusel on isa perekonnanimeks List. Millal ja miks lisandus z? Kuna Liszti isa tegutses vürst Esterházy valdustes Austria-Ungari piirialal, siis ühel hetkel olevat ta märganud, et kohalik hääldustava muutis s-i š-ks. Nime algse kõlakuju säilitamiseks lisati kirjapilti z, sest konsonantühendit –sz hääldasid kohalikud helituna. Võrreldes eestlastega, kes kodust kaugel elades loobuvad sageli täpitähtede hääldamisest ning pakuvad oma nime kuidagi liiga vastutulelikult välja vokaalselt vaeses variandis, suunas Liszti esivanemaid sootuks teist laadi mentaalne protsess.
Liszti isa kohta on teada, et ta on vürst Esterházy õukonnakapellis mänginud tšellot ja laulnud bassi. Aastal 1811 teenis tavürsti alluvuses kui ovium rationista – karjainspektorina, kes päev päeva kõrval pidi vastutama 50 000 pealise karja eest, korraldama suvekarjamaalt talvistele söödamaadele siirdumist, lammaste pügamist-poegimist, karjuste ja karjakoerte eluolu. Samal 1811. aastal vabastas vürst Esterházy kapellmeistri kohustustest Johann Nepomuk Hummeli, heites tollele ette leiget töösse suhtumist. Ent Hummeliga, kes pedagoogina tugines vaid iseenda loomingule (hiljem hakkas seda talle süüks panema Schumann), puutus Adam Liszt kokku kahekümnendate aastate algul Viinis pojale õpetajat otsides. Kuna Hummeli tunnitasu oli liiga kõrge, langes otsus Czerny kasuks, kes pärast seda, kui oli andnud tosina jagu tasulist tundi, loobus üldse raha küsimast. Õpetajate ja lapsevanemate puhul tuleb aeg-ajalt ikka ette, et kummalgi osapoolel on kasvandiku arengust oma nägemus. Jääb vaid imetleda karjainspektorist Adam Liszti tarmukust. Vaimus nägi ta oma poega kohe kontserte andmas ja oma nägemuse surus ta Czerny tahte vastaselt, kuid tulevase kuulsa metoodikuga siiski sõbralikesse suhetesse jäädes ka läbi. Mis aga puutub turneede korralduslikku külge, siis ei olnud Adam Liszt sugugi väiksema haardega mänedžer kui Leopold Mozart või Friedrich Wieck. Enam-vähem samasse aega, kui sureb isa, jääb ka Liszti esimene müstiline kriis. Millegipärast nimetatakse Liszti kriise müstiliseks. Küllap oli tegu hingelise ummikseisuga, mis võib tabada iga noort inimest ajastust, hingelaadist ja ande suurusest sõltumata.
Kui Adam Liszti juurde tagasi tulla, siis... millise perspektiivitundega mõtles ta läbi näiliselt tühisedki pisiasjad! Aastal 1823 pojaga Pariisi sõites valis ta peatuspaigaks Hôtel D’Angleterre’i, otse sealsamas vastas asus Sébastien Érard’i pillipood. Lisztist kujunes Érard’i klaverite ülesmängija, midagi võidusõiduautode piloodi sarnast. Érard’i klaveriga seondub Liszti elus ka üks kaunis, ent nukra alatooniga seik: aastal 1844 (Liszti kontserttegevuse tihedaimal perioodil) Püreneede lähistel esinedes ootas teda kontserdipaigas oivaline Érard’i klaver, mille oli pianisti käsutusse andnud madame d’Artigaux. Armulist prouat pilli eest tänama minnes leidis Liszt end silmitsi noorpõlvearmastuse Caroline de Saint-Cricq’iga. Madame d’Artigaux’ näol oli tegu tollesama Caroline’iga, kellele nooruke Liszt oli kunagi andnud klaveritunde ja kelle ema oli surivoodil lebades pannud abikaasale südamele: las nad olla õnnelikud. Caroline’i isa, Charles X kaubandus- ja tööstusminister ei olevat algul aru saanud, kelle õnne pärast ta surev abikaasa nii härdalt ometi palub – kui ta edaspidi aru sai, jäi palee uks Lisztile päevapealt suletuks. Võib-olla jäi Caroline de Saint-Cricq Liszti teadvusse haldjasarnase olendina. 1860. aastal koostatud testamendis pärandas Liszt talle igatahes sõrmuse. Caroline ei saanud seda kunagi kanda, kuna suri Lisztist märksa varem.
Liszt ja õrnem sugu on sedavõrd meeletu peatükk, et vägisi sigineb mõte: kas naistekütist Liszt ei olnud ise mitte esimene oli läinud Liszti juurde, näis Lisztil endal seks ajaks ununenud olevat.k a s v a k s üles oma ema hoole all; nad pidid üles kasvama t e m a ema hoole alla. Kui aga too osutus liiga leebeks, katsetas Liszt oma laste kasvatajate rollis usaldusväärseid daame. Eriti jäigaks muutus Liszt oma taotlustes siis, kui ta ellu ilmus Carolyne Sayn-Wittgenstein. Mis seal salata, Liszti eraelus, isegi kui võimalikke ajendeid nii väga ei analüüsigi, näib tihti välja löövat silmakirjalikkus ja võltsmoraal. Kui tütar Cosima jättis ühel hetkel oma seadusliku abikaasa Hans von Bülowi ning läks ära Wagneri juurde, võttis Liszt tütre suhtes hoiaku, mis mingil määral olnuks mõistetav vaid juhul, kui mitukümmend aastat varem jäänuks Marie d’Agoult truult oma laulatatud abikaasa seltsi. Aga et ta ei olnud jäänud ning ühendada üksnes mööduv kirg, vaid midagi hoopis püsivamat. Samas hoolitses Liszt selle eest, et ta kolm last e i ohver. Sest nii intensiivset suhtlust õrnema sooga suudaks üle elada vaid mõni muinaskangelane, üsna hiljutisest üheksateistkümnendast sajandist pärit isikule ei saanud seesugune haare enam jõukohane olla! Märksa paeluvam kui Liszti naistuttavate peadpööritav hulk on tõsiasi, et Marie d’Agoult’ga, naisega, kes sünnitas talle kolm last, jäi Liszt kirjavahetusse ka siis, kui kooseluline suhe ammuilma läbi. Liszti ja d’Agoult’ kirjades on südamepuistamist, keelepeksu, tõsiseid arutlusi. Kui kaks inimest tundesuhte puitumise järel teineteisele niimoodi kirjutavad, siis ei saanud neid
Liszti varane lapsepõlv möödus Austria-Ungari piiri ääres Doborjánis, aga ungari keelt ta vist kuigipalju ei osanud. Mõnikord öeldakse, et ei osanud üldse, aga see väide tundub liiga kategooriline. Keelelt ja meelelt kujunes Liszt prantslaseks, ta otsekui lapsendas prantsuse kultuuriruumi vaimsed püüdlused. Kui ta küpsemas eas asus Weimarisse ümber, tuli tal saksa keel varjusurmast üles äratada. Beethoveni 75. sünniaastapäeva pidustustesse andis Liszt nii rahastaja kui korraldajana tohutu panuse. Ent kohalik muusikaavalikkus ei olnud sugugi rõõmus, et ühel välismaalasel on Beethoveni mälestuspidustustel sedavõrd kandev osa, või õigemini: kuniks Liszt heldekäeliselt maksis, oli kõik ilus, aga et Liszt kutsus külalised, koostas kava ja valis ka esinejad (iseennast teiste hulgas) oma maitse järgi, siis tekitas see sedavõrd suurt rahulolematust, et kui kakskümmend viis aastat hiljem tähistati Bonnis Beethoveni 100. sünniaastapäeva, jäeti Liszt üldse kutsumata.
Oma kodumaaks pidas Liszt Ungarit. Ungarlased lõid Lisztile isegi fiktiivse sugupuu ja taotlesid talle keisrilt aadlitunnistust. Ungaris jumalikustati Liszti juba ta eluajal. Samas võis väline puuslikuks pühitsemine olla üksnes kaval võte, mille abil kahandada Liszti mõju kultuuripoliitikale. Pesti Muusikaakadeemias oli Lisztil auamet, millega ei kaasnenud mingit tegelikku võimu. Vanas eas viibis Liszt põhiliselt kolmes linnas: hilissügisel ja talvel Pestis, kevadel Weimaris, suvel ja varasügisel Roomas. Itaaliaga oli Liszt seotud mitmel eluetapil. Kolmekümnendail aastail Marie d’Agoult’ga Itaalias viibides jõudis ta elada niivõrd paljudes paikades, et jääb vaid kadestada armastajapaari kohanemisvõimet. Aastal 1860 saabus Liszt Rooma teadmisega, et ometi kord legaliseerib ta oma suhte Carolyne Sayn-Wittgensteiniga. Kirik oli tseremooniaks juba ehitud, kui saabus teade, et abieluliidu sõlmimisest ei tule siiski midagi välja. Liszt saabus Rooma, et abielluda, jäi aga sinna vaimulikuks ordineerituna.