Allikate keskel kõndides. Pärast Piero Rattalino “Chopin racconta Chopin” (2009) lugemist

01/07/2010

 

On Chopini ja Schumanni kahesajas sünniaastapäev. Pole vist mõtet küsida, kumb – ja miks – neist tänases päevas intensiivsemalt vibreerib. Aastapäevad toovad lugemislisa, reeglina laiale lugejaskonnale mõeldut. Tuttavat teavet esitatakse uudse või ammuunustatud nurga alt, eelistatakse mängulisi lahendusi, žanrite kollaaži. Märksa harvem ilmub pikaajalise uurimustöö vilju. Põhjus on lihtne: mahukaid analüüse ei anna kultuurilugu kukkuva käokella järgi ajastada. Piero Rattalino Chopini-raamat on arvukale publikule suunatud teos. Autoril pole ennekuulmatuid ega revolutsioonilisi taotlusi. Õnneks! Sest soov öelda Chopini kohta midagi lõpuni ammendavat või rabavalt uut mõjuks sama edevalt kui püüd defineerida muusikat ennast puhtalt lehelt, n-ö täna sündinu kõrvaga, varasemate defineerijate jõupingutusi välja praakides ja universaalse vormeli olemasolusse uskudes. Muusika definitsioone saab vaid juurde lisada – Chopini, ühe armastatuima looja tuumale üksnes ligineda. Päris ligi ei pääse. Tuum ise oma suursuguses rahus ja joobnustavas rikkuses jääb mõistatuseks. Seega ei midagi uut. Ometi on Rattalino raamat tõeliselt mõttetuline teos, vaimukas oma algideelt, veenev ülesehituselt. Vihik A ja Vihik B, kummaski kuraditosin minevikuvaatelist peatükki, iga peatüki alguses järjehoidjasarnane sisujuht, mis tonaalsuselt meenutab kohati Voltaire’i tähtteost “Candide ehk Optimism”, ainult selle vahega, et kui valgustusfilosoofil pajatab kõrvaltvaataja, siis Rattalino raamatus (täpsemalt selle esimeses pooles) kuuleme kõike peategelase enda suust. Edasi järgneb rida intervjuusid ja kirju, usutlejaks Samud Erdnas Kela nimeline härrasmees, kel mõlgub mõttes Chopini elulugu. Materjalijahil astub ta ühendusse helilooja ema, salakihlatu Maria Wodzińska, Camille Pleyeli, Hector Berliozi ja Carl Czernyga, George Sandi, Stephen Helleri, Juliana Fontana ja Jane Stirlingiga ja veel mitmete teistega. Kui Samud Erdnas Kela nime lugeda tagant ette ning tähed k ja s asendada x-ga, vaatab meile vastu Alexandre Dumas (noorem). Ajaloost, õigemini Dumas noorema läkitusest isale on teada, et kirjamehe kätte sattus hulgaliselt George Sandi kirju Chopinile. Mainitud kirju pole kunagi leitud, kuid lugu kirjadest on algtõukeks olnud Rattalinole. Kõik kirjad ja intervjuud on eranditult autori väljamõeldis. Järelsõnas toob Rattalino ära ka allikmaterjalid, millele ta oma fiktsiooni luues on tuginenud, lisades ühtlasi naljatoonil, et tegu on rüüstamisega. Mina nimetaksin seda allikate keskel kõndimiseks. Oleks kõndijaid vaid rohkem! 

 

George Sand 

 

Randmest, randmest, kinnitanud Kalkbrenner veendunult, klaverit mängitakse randmest. Ja mänginuks Vanajumal klaverit, väitnuks Kalkbrenner kinnisilmi: näete, Kõigevägevamgi mängib randmest! Ja viimseni iseseisvaks drillitud sõrmedega, lisame mõttes juurde, kusjuures neljas sõrm kaasa arvatud, täpsustame takkapihta. Aga ükskord saab iga aeg ümber, randmest mängimise aeg samuti. Ja ajal pole mantlipärijaid. Mantlipärijate pärast tunnevad lihtsurelikud muret. Kalkbrenner teiste hulgas. Miks ta muidu end Chopinile õpetajaks pakkus? Leidis, et noormehel polevat kooli, kohe mitte sugugi. Märkis, et inspiratsiooni hetkedel mängivat kolleeg imeliselt ja et tal olevat Crameri stiil ja Fieldi puudutus, sealsamas varitsevat aga oht langeda keskpärasusse. Temal, Kalkbrenneril, ei juhtuvat seda kunagi. Ei juhtunudki, kinnitab pianismi ajalugu. Chopin oli Kalkbrennerist kui pianistist vaimustuses. Hiiglane! Milline tušee! Chopini meelest oli Kalkbrenner teistest toonastest virtuoosidest üle, seljatades kõik Hertzid ja Hillerid. Kalkbrenneri sisemine rahu, maagiline puudutus, iga noodiga kaasa kõnelev meisterlikkus oli kirjeldamatu! Chopini repertuaaris oli Kalkbrenneri Klaverikontsert d-moll. Kõrvalepõike korras: Chopini kontsertide  repertuaar vääriks üldse meenutamist: Moschelese g-moll, Gyrowetzi e-moll, Riesi Kolmas, Fieldi Viies, siis veel Hummel... Kuid mitte ainustki Beethoveni kontserti. Kõigilt (Gyrowetz välja arvatud) oli ta üht-teist oma loomingu ja mängustiili tarvis ammutanud, Beethovenilt mitte kui midagi. Kolme aastaga lootis Kalkbrenner õpetada Chopinile kõiki vajalikke peensusi. Clementi tõed pidid tulevikulavadel edasi kestma. Kalkbrenneril ei tulnud pähegi, et need tõed olid oma aja ära tiksunud, et lava janunes uut. Chopin ei võtnud Kalkbrenneri pakkumist vastu. Kolm aastat tundus liiga pikk aeg. Oma pitseri vajutas ka esialgne majanduslik kitsikus, tunnis käimise asemel tuli tal tunde hoopis anda. Kodus Poolas ei suudetud kuidagi uskuda, et Chopin, kes oli kõike haaranud mängleva kergusega, vajaks sedavõrd pikka täiendõpet. Ega Kalkbrenner tas äkki rivaali näe? Ehk on tegu artistide olelusvõitlusega koha eest päikese all? Selliste kahtluste küüsis olid kallid kodused Poolas. Chopini suhted Kalkbrenneriga jäid aga südamlikuks ka siis, kui hulk Kalkbrenneri õpilasi edaspidi Chopini juurde üle läks. Nad ei kohtunud kuigi sageli, see-eest aga sõpradena. Tegelikult tajus Chopin pakkumist tagasi lükates selgelt, et tal tuleb luua oma maailm (ja tükike sellest maailmast oli tal Pariisi saabudes juba loodud), et ajas ei saa mitte tagasi, vaid loomislooga tuleb edasi minna. Kaugeltki kõiki teoseid ei mänginud ta Kalkbrennerile ette. Klaverikontserte küll – mi-minoorne sai hiljem isegi Kalkbrennerile pühendatud –, aga näiteks h-moll Skertso, mille algusakordide kohta ei osanud toonane harmooniateadus midagi kosta, jäi targu ette mängimata. Kuidas saanukski Chopin jagada tulevikunägemust Kalkbrenneriga, kelle looming, kui mõni oaas välja arvata, oli saabuva seisukohalt vaid otsatu kõrbelagendik. Ja sellegipoolest sidus kaht härrasmeest märksa suuremeelsem suhe, kui ajaloo üleskirjutatud lehekülgedelt vahel ilmneb. Kalkbrenner pani õla alla ka Chopini debüütkontserdile Pariisis Pleyeli saalis 26. veebruaril 1832; muu hulgas kanti seal ette Kalkbrenneri “Introduktsioon, marss ja briljantne polonees” kuuele klaverile. On alles teoseid loodud! Mis on neist saanud? Helikunstimuuseumi vaikivad kolossid. 

 

 

Tunduvalt viljakamad olid Chopini vestlused Moschelesega. Moscheles tajus, et Chopini uudne heli nõuab ka uudset esitusstiili, et see, mis esmapilgul ehk noodipildis ei veena, vormub endastmõistetavaks juhul, kui teose paneb kõlama mõni paindliku ajamõiste omaks võtnud pianist – ehk siis Chopin ise või ta õpilased või Liszt. Chopin vajas loometööks klaverit, kokkupuudet klahvi, võnkuva heliga. Mallorca reisi algupäevil, mil õhus värelesid vaid kitarrid ja kogu saare elanikkond ainult kitarri näiski tinistavat, valdas Chopini masendus. Kohapeal laenutatud instrument oli üksnes nime poolest klaver. Üsna varsti jõudis aga mere tagant pärale klaverivabrikandi ja noodikirjastaja Camille Pleyeli läkitatud pianiino. Pärast debüütkontserti Pariisis oli Chopin jäänud Pleyeli klaverile truuks –Liszt seevastu panustas Pleyeli rivaalile Érard’ile. Otse loomulikult eelistas Pleyelit ka Chopini arvukas õpilaskond. Ja kuna Chopini õpilased olid väga rikkad, siis vahetasid nad vanemaid mudeleid aegajalt uute vastu. Nii et kui Chopin erinevalt Kalkbrennerist polnudki Pleyeli otsene äripartner, siis kaudselt tõusis tast vabrikandile tulu. Otseste äritehingute korral seisis aga kumbki rangelt oma huvide eest. Pleyelil ei õnnestunud Chopiniga kokkuleppele jõuda ühegi oopuse kirjastamisõiguste osas, sest Chopin, kui ta kord hinna oli kehtestanud, ei nõustunud kauplema.

 

Teel miljonilinna Pariisi peatus Chopin ligi seitse kuud Viinis. 23. novembril 1830 Viini saabudes unistas ta ajastule tüüpilisest helilooja-virtuoosi karjäärist. Igati õigustatult, sest 1829. aastal esmakordselt Viini külastades oli tal koguni kahel korral avanenud võimalus orkestriga mängida. Ja ehkki esinemistest laekunud tulu ei küündinud poole tukatinigi, kutsus järelkaja esile Chopini aktsiate tõusu Varssavis. Ent teisel korral jäid uksed Chopini ees suletuks. Tagantjärele tõdeb Chopin, et Viinis näidati talle üksnes fassaadi. Ta kohtus niiditõmbajatest Czerny ja Hummeliga... Czerny keskendus Chopinist neli aastat noorema Theodor von Döhleri aitamisele, Hummelit huvitas Sigismund Thalbergi võidukäik. Czerny arvates jäi Chopinil vajaka seda tüüpi teatraalsusest, mida jälle kuhjaga oli jagatud Lisztile, Thalbergile, Henseltile ja Döhlerile. Siiski nimetab Czerny Chopini klaverivirtuoosiks (mitte lihtsalt pianistiks). Thalberg ei sümpatiseerinud Chopinile kohe kuidagi. Lihtsalt ei olnud tema maitse – ei inimese ega kunstnikuna. Chopinile ei meeldinud Thalbergi blaseerunud olek, ülepakkumine välises (briljantidega särginööbid), epateeriv pianism ja maneerlik, mitte sõrmede tundlikkuse, vaid vasaku pedaali abil tekitatav piano. Thalberg aga leidis, et Chopini klaverikontsertide ainsaks väärtuseks on orkestripartii.

 

Pariisi kõrgemasse seltskonda sisenes Chopin pedagoogina – esialgu tagauksest, peagi eesuksest. Enamik klaveriõpetajaid 

jäigi tagauksest käima. Perioodidel, mil Chopini tervis halvenes, soostusid õpilased isegi õpetaja juurde tundi tulema. Kui 

õpilaseks oli noor preili, viibis komblusnõuetest lähtuvalt kohal ka chaperon, noort neiut saatev laitmatu minevikuga eakas daam. Klaveritundidest saadav tähendas Chopinile kindlat, looming ebakindlat sissetulekut. Ajapikku kujunes Chopinist kõrgeimat hinda küsiv pedagoog Pariisis. Ta tariifid olid sedavõrd laes, et tõsta neid enam ei saanuks. Keskmiselt andis ta 150 tundi kuus. Otsustagu lugeja ise, kas see on suur või väike koormus, ja kui palju Chopinil tunnitegemise ning seltskonnaelu kõrvalt loominguks aega jäi. Ta teenis väga hästi, mustadeks päevadeks ei säästnud aga midagi, “ei pannud ühtki pirni janu puhuks kõrvale”. Seltskonnaelu nõudis ka säravat elustiili – kulutusi. Chopinil oli kammerteener ja rätsep ja isiklik särgi- ja kaabuja kindategija. Ja loomulikult ilmus ta kõikjale tõllas. Jalutuskäigud talle ei meeldinud. Tegelikult ei meeldinud ka tõllasõit. Eriti laastavalt mõjus tõllas loksumine Chopinile 1848. aastal Londonis ja Šotimaal. Andunud õpilane Jane Stirling (ühes oma õega) kärutas Chopini ühest paigast teise otsekui sumadani. Stirlingit kihutas tagant piiritu tänumeel ja imetlus ületamatu meistri vastu. Šoti aadelkond pidi Chopini kuulma! Kuulaski. Uudistava kõrvaga. Lausudes kommentaariks: like water. Chopin ei jäta märkimata, et õeste Stirlingite lakkamatu hoolitsus muutis elu põrguks, reisi lõppedes oli ta tuleviku suhtes veel pessimistlikumalt meelestatud kui teele asudes. Chopinist kui pedagoogist kõneldes toonitatakse alati, et temast ei jäänud maha pianistide plejaadi, kõigest paar esileküündivat nime. Vähem leiab analüüsimist tõsiasi, et toonast ühiskonda ja selle tavasid silmas pidades ei saanudki jääda. Chopini õpilased kuulusid ühiskonna koorekihi koorekihti, kusjuures valdavalt oli tegemist noorte neidudega, kel pianistikarjäärist ei sobinud unistadagi. Ükskõik kui andekad nad ka ei olnud, nende eesmärk oli seisusekohane abielu ja nende koht oli salongis. Kuid arvata võib, et tolles seltskonnas oli hulk võimekaid professionaalsete oskustega pianiste. Oma õpilastele andis Chopin mängida Crameri, Fieldi, Moschelese, Hummeli teoseid, Kalkbrennerit ja Herzi mitte. Chopin oli seisukohal, et käimisoskus (ehk klaverimäng) ei eelda tiritamme kasvatamist. Teisisõnu, selleks, et mängida väärt teoseid, ei pea sugugi olema akrobaat. Ja muidugi ei saa neljandat sõrme juba käe ehituse tõttu teistega võrdseks drillida.

 

Intervjuusid ja kirju lugedes hakkas silma, et kõik asjaosalised mäletavad minevikku lausa kuu ja kuupäeva täpsusega. Esimese hooga, mis seal salata, tundus see üksjagu kunstlik, autori taotlusena sündmusi iga hinna eest kalendrisse paigutada abistamaks lugejat, pakkumaks talle täpseid ajalisi orientiire. Ent pikapeale veendusin oma mõtte ekslikkuses. Meenus, et veel aastat viisteist-kakskümmend tagasi oli igas eas inimeste mälu korrastatum ja usaldusväärsem. Ma täiesti usun, et noil aegadel, mil reiside pikkust mõõdeti kas tõllas või aurikus veedetud päevade arvuga, mil Euroopa ühest punktist teise minek ei sündinud mõnetunnise intervalli jooksul, vaid tähendas märkimisväärset aja- ja energiakulu, mil kodust lahkumise korral jäeti sageli hüvasti aastateks, mil üksteisele ei läkitatud mitte argieluteemalisi köntis sõnumeid, vaid mõttevahetuse vajadusest sündinud kirju, mäletati toimunut hiljem viimse üksikasjani. Inimesed elasid mällu uurduvat elu.

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload