Nikolai Demidenko: “Klaverid on elusolevused, igaühel on oma hääl ja iseloom”


Nikolai Demidenko. Foto Mercedes Segovia

“Nikolai Demidenko mängust võib kõnelda sõnadega, mida tavaliselt kasutatakse lauljate kohta. Näiteks: tal on “hea hääl”. Demidenko sõrmede all kõlab klaver suurepäraselt.” Nii kõneles sellest noorest, äsja Moskva konservatooriumi lõpetanud pianistist kolmkümmend aastat tagasi VI Tšaikovski-nimelise konkursi žürii esimees professor Jevgeni Malinin. Just siis kuulsin ma tema mängu esimest korda. Demidenko Rahmaninovi Kolmanda kontserdi esitus oli nii hingestatud, siiras ja emotsionaalne, et jäi kauaks meelde. Uuesti õnnestus mul teda kuulda alles kahekümne viie aasta pärast 2003/2004 hooaja avakontserdil mängimas ERSOga Nikolai Aleksejevi juhatusel sedasama “karget” Rahmaninovi kontserti, nagu Assafjev nii tabavalt ütles. Selle aja jooksul oli tema mänguviis muutunud, läinud sügavamaks ja romantiliselt väljapeetuks, kuid haaras endiselt oma avaruse ja rikka emotsionaalsuse, kõlanüansside rohkuse ning mingi hämmastava värskusega, mida sellest nii tuntud ja armastatud teosest hoovas.

Viimati esines see tark ja peen muusik, klaveri saladuste ja hinge tundja Eestis 2009. aasta jaanuaris, esitades ERSO ja dirigent Dmitri Slobodenjukiga Brahmsi Teist kontserti. Tundus, et meie Steinway, mis pianiste just nii väga ei abista, oli kui ära vahetatud: instrument sillerdas kõigis värvides, kõlades kord pimestavalt jõuliselt, seejärel keskendunult õrnalt ja laulvalt. Orkestrandid aplodeerisid pianistile lugupidamise märgiks poognatega vastu pulti koputades. Ovatsioonid saalis ei tahtnud vaibuda ja pianist mängis lisapalaks Chopini postuumse masurka. Selles esituses oli nii palju kurbust, õrnust ja valu, et seda pole sõnadega võimalik väljendada. (Meenutagem Puškini sõnu: “Muusika jääb alla ainult armastusele, aga ka armastus on meloodia.”)

Nikolai Demidenko on muusik, kes kuulsuse ja aastate lisandudes pole kaotanud oma värskust. Ta on huvitav ja väga haritud inimene ning suurepärane vestluskaaslane. Meie kõnelus leidis aset kontserdijärgsel päeval, kestis kaks tundi ning me rääkisime mitmesugustel teemadel muusikast kirjanduseni, klaverimängu eripärast 19. sajandil, kultuurielust Inglismaal ja Hispaanias. Varem elas Demidenko Inglis­maal, kuid asus aasta tagasi Hispaaniasse. Seal elab ja töötab kuninganna Sofia nimelises Muusikakõrgkoolis ka tema lemmikõpetaja Dmitri Baškirov.

Absoluutsed šedöövrid ja unustatud teosed

Brahmsi Teine klaverikontsert on teil arvatavasti repertuaaris juba tudengipõlvest, nagu ka Rahmaninovi Kolmas kontsert, mida esitasite oma eelmisel külaskäigul Eestisse?

Ei, Brahmsi kontserdi ma õppisin ära suhteliselt hiljuti. Kummaline, kuid kõigepealt mängisin seda Singapuris, pärast veel siin­ seal. See on piiritult romantiline teos, era­kordselt emotsionaalselt laetud. Tal on muusikaajaloos unikaalne koht, see on ju sümfoonia soleeriva klaveriga!

Brahms jääb siin truuks iseendale, oma iseloomule: kui muusika tahab edasi liikuda, kirjutab ta sinna “piduri”. Sellepärast on seda kontserti raske mängida nii orkestrantidel kui ka solistil.

Vahel antakse Looja poolt ootamatuid kingitusi. Kolm aastat tagasi oli mul võimalus külastada Hamburgis maja, kus elas Brahms. Seal on klaver, mida ta kasutas, kui kirjutas oma klaverisonaate. See on nn lauaklaver – kandiline kast, mille kõla on ebameeldiv, lausa nagu leierkast. Mul lubati sellel mängida; olin ebameeldivalt üllatunud ega suutnud uskuda, et sellel instru­mendil lõi helilooja oma kolm klaverisonaati. Aga see on fakt.

Brahmsi Teine kontsert on kahtlemata üks absoluutseid šedöövreid. Mis teie arvates muudab heliteose šedöövriks?

Arvatavasti helilooja geniaalsus, tema te­ravdatud võime tunda ja väljendada tun­deid muusikas. See on harv oskus. Kuid kahjuks ei leia mitte kõik šedöövrid publikult väärilist vastukaja. Me oleme “laisad ja liiga vähe uudishimulikud,” nagu Puškin on öelnud. Suurepärane vene heli­looja Kalinnikov kirjutas kaks väga head sümfooniat. Aga kui sageli neid kuulda on? Või kui sageli on kuulda Glinkat, keda nimetati “vene Mozartiks”? Kui sageli kuuleb tema oopereid või romansse; tal on ka palju head instrumentaalmuusikat. Ja kui palju heliloojaid erinevail põhjustel on kadunud Lethesse? Mulle isiklikult val­mistab naudingut leida teenimatult unustusse vajunud teoseid ja neid esitada. Ma lihtsalt arvan, et neil on õigus elule. Neil on inimestele palju anda.

Te üllatasite tšehhe, kui kord mängisite Praha kevadel Jan Václav Hugo Voříšeki muusikat, tutvustades neile omaenda heliloojat. Kas võib öelda, et see on teil mingis mõttes valgustuslik tegevus?

Mitte just päris, pianisti ametit ma muusi­kateadlase vastu vahetada ei tahaks, neil on erinevad alused. Voříšeki muusikat tõesti Tšehhis millegipärast ei mängita. Aga ta oli huvitav ja ebatavaline inimene, hea organist, Beethoveni ja Schuberti sõber. Peale selle leiutas just tema eksprompti žanri, Schubert sai mõtte temalt. Voříšek on kirjutanud sonaate, jumalikke variatsioone, tal on suurepärane fantaasia c-moll. Kahjuks ei jõudnud ta oma annet täielikult avada, ta suri juba 34­aastaselt. Tema loomingus ühenduvad viini muusi­ka elemendid – ta elas 22. eluaastast alates kuni elu lõpuni Viinis – ja elemendid Scarlatti sonaatidest, mis muide on küllaltki suur segu erinevatest stiilidest.

Voříšeki muusikat pole kerge mängida, aga see on nii ilus, et see võiks sagedamini kõlada. Kui aga soovid tegelda sügavuti tõsiste asjadega, on järjest vähem inimesi, kes seda mõistavad.

Te mängite sageli ka Medtnerit, heliloojat, kes pole küll unustatud, kuid keda esitatakse üsna harva. Eesti Raadio fonoteegis on suurepärane salvestus teie esitatud Medtneri Teisest klaverikontserdist, teosest, mida Rahmaninov pidas erakordselt väärtuslikuks.

Jah, Nikolai Medtner oli suurepärane helilooja ja vapustav pianist – kuulake tema salvestusi, ta teadis, kuidas oma teoseid esitada. Tal on eriline aja-­ ja ruumitaju ja oma “ortograafia”, mida imiteerida on võimatu ja ka tarbetu. Raske on leida 20. sajandil siiramat loojat kui Medtner. Tema muusika on nii emotsioonidest täidetud, et on võimatu viie minutiga selgust saada, millega on tegu. Tšaikovski Esimest klaverikontserti kuulete veel nädal aega oma kõrvus. Kuid vaevalt suudate ümiseda järele Medtneri Teist kontserti, kuigi see on erakordselt kaunis muusika. Milline teine osa sellel kontserdil on! Nagu ütlesite, Rahmaninov armastas ja hindas Medtne­rit väga kõrgelt. Rahmaninovile on see kontsert ka pühendatud, kuid seda mängitakse harva, nagu ka Medtnerile pühendatud Rahmaninovi Neljandat kontserti, mis on kirjutatud isegi pisut Medtneri stiili järgides. Mina armastan seda kontserti väga ja pean seda Rahmaninovi kõige ilusamaks kontserdiks, kuid ta pole populaarne – ta on liiga sügav, liiga tõsine, aga publik pole selleks valmis.

Eelistan kõnelda selles keeles, mida valdan