Nikolai Demidenko: “Klaverid on elusolevused, igaühel on oma hääl ja iseloom”

“Nikolai Demidenko mängust võib kõnelda sõnadega, mida tavaliselt kasutatakse lauljate kohta. Näiteks: tal on “hea hääl”. Demidenko sõrmede all kõlab klaver suurepäraselt.” Nii kõneles sellest noorest, äsja Moskva konservatooriumi lõpetanud pianistist kolmkümmend aastat tagasi VI Tšaikovski-nimelise konkursi žürii esimees professor Jevgeni Malinin. Just siis kuulsin ma tema mängu esimest korda. Demidenko Rahmaninovi Kolmanda kontserdi esitus oli nii hingestatud, siiras ja emotsionaalne, et jäi kauaks meelde. Uuesti õnnestus mul teda kuulda alles kahekümne viie aasta pärast 2003/2004 hooaja avakontserdil mängimas ERSOga Nikolai Aleksejevi juhatusel sedasama “karget” Rahmaninovi kontserti, nagu Assafjev nii tabavalt ütles. Selle aja jooksul oli tema mänguviis muutunud, läinud sügavamaks ja romantiliselt väljapeetuks, kuid haaras endiselt oma avaruse ja rikka emotsionaalsuse, kõlanüansside rohkuse ning mingi hämmastava värskusega, mida sellest nii tuntud ja armastatud teosest hoovas. 

 

Viimati esines see tark ja peen muusik, klaveri saladuste ja hinge tundja Eestis 2009. aasta jaanuaris, esitades ERSO ja dirigent Dmitri Slobodenjukiga Brahmsi Teist kontserti. Tundus, et meie Steinway, mis pianiste just nii väga ei abista, oli kui ära vahetatud: instrument sillerdas kõigis värvides, kõlades kord pimestavalt jõuliselt, seejärel keskendunult õrnalt ja laulvalt. Orkestrandid aplodeerisid pianistile lugupidamise märgiks poognatega vastu pulti koputades. Ovatsioonid saalis ei tahtnud vaibuda ja pianist mängis lisapalaks Chopini postuumse masurka. Selles esituses oli nii palju kurbust, õrnust ja valu, et seda pole sõnadega võimalik väljendada. (Meenutagem Puškini sõnu: “Muusika jääb alla ainult armastusele, aga ka armastus on meloodia.”)

 

Nikolai Demidenko on muusik, kes kuulsuse ja aastate lisandudes pole kaotanud oma värskust. Ta on huvitav ja väga haritud inimene ning suurepärane vestluskaaslane. Meie kõnelus leidis aset kontserdijärgsel päeval, kestis kaks tundi ning me rääkisime mitmesugustel teemadel muusikast kirjanduseni, klaverimängu eripärast 19. sajandil, kultuurielust Inglismaal ja Hispaanias. Varem elas Demidenko Inglis­maal, kuid asus aasta tagasi Hispaaniasse. Seal elab ja töötab kuninganna Sofia nimelises Muusikakõrgkoolis ka tema lemmikõpetaja Dmitri Baškirov.

 

Absoluutsed šedöövrid ja unustatud teosed

 

Brahmsi Teine klaverikontsert on teil arvatavasti repertuaaris juba tudengipõlvest, nagu ka Rahmaninovi Kolmas kontsert, mida esitasite oma eelmisel külaskäigul Eestisse?

Ei, Brahmsi kontserdi ma õppisin ära suhteliselt hiljuti. Kummaline, kuid kõigepealt mängisin seda Singapuris, pärast veel siin­ seal. See on piiritult romantiline teos, era­kordselt emotsionaalselt laetud. Tal on muusikaajaloos unikaalne koht, see on ju sümfoonia soleeriva klaveriga!

 

Brahms jääb siin truuks iseendale, oma iseloomule: kui muusika tahab edasi liikuda, kirjutab ta sinna “piduri”. Sellepärast on seda kontserti raske mängida nii orkestrantidel kui ka solistil.

 

Vahel antakse Looja poolt ootamatuid kingitusi. Kolm aastat tagasi oli mul võimalus külastada Hamburgis maja, kus elas Brahms. Seal on klaver, mida ta kasutas, kui kirjutas oma klaverisonaate. See on nn lauaklaver – kandiline kast, mille kõla on ebameeldiv, lausa nagu leierkast. Mul lubati sellel mängida; olin ebameeldivalt üllatunud ega suutnud uskuda, et sellel instru­mendil lõi helilooja oma kolm klaverisonaati. Aga see on fakt.

 

Brahmsi Teine kontsert on kahtlemata üks absoluutseid šedöövreid. Mis teie arvates muudab heliteose šedöövriks?

Arvatavasti helilooja geniaalsus, tema te­ravdatud võime tunda ja väljendada tun­deid muusikas. See on harv oskus. Kuid kahjuks ei leia mitte kõik šedöövrid publikult väärilist vastukaja. Me oleme “laisad ja liiga vähe uudishimulikud,” nagu Puškin on öelnud. Suurepärane vene heli­looja Kalinnikov kirjutas kaks väga head sümfooniat. Aga kui sageli neid kuulda on? Või kui sageli on kuulda Glinkat, keda nimetati “vene Mozartiks”? Kui sageli kuuleb tema oopereid või romansse; tal on ka palju head instrumentaalmuusikat. Ja kui palju heliloojaid erinevail põhjustel on kadunud Lethesse? Mulle isiklikult val­mistab naudingut leida teenimatult unustusse vajunud teoseid ja neid esitada. Ma lihtsalt arvan, et neil on õigus elule. Neil on inimestele palju anda.

 

Te üllatasite tšehhe, kui kord mängisite Praha kevadel Jan Václav Hugo Voříšeki muusikat, tutvustades neile omaenda heliloojat. Kas võib öelda, et see on teil mingis mõttes valgustuslik tegevus?

Mitte just päris, pianisti ametit ma muusi­kateadlase vastu vahetada ei tahaks, neil on erinevad alused. Voříšeki muusikat tõesti Tšehhis millegipärast ei mängita. Aga ta oli huvitav ja ebatavaline  inimene, hea organist, Beethoveni ja Schuberti sõber. Peale selle leiutas just tema eksprompti žanri, Schubert sai mõtte temalt. Voříšek on kirjutanud sonaate, jumalikke variatsioone, tal on suurepärane fantaasia c-moll. Kahjuks ei jõudnud ta oma annet täielikult avada, ta suri juba 34­aastaselt. Tema loomingus ühenduvad viini muusi­ka elemendid – ta elas 22. eluaastast alates kuni elu lõpuni Viinis – ja elemendid Scarlatti sonaatidest, mis muide on küllaltki suur segu erinevatest stiilidest.

 

Voříšeki muusikat pole kerge mängida, aga see on nii ilus, et see võiks sagedamini kõlada. Kui aga soovid tegelda sügavuti tõsiste asjadega, on järjest vähem inimesi, kes seda mõistavad.

 

Te mängite sageli ka Medtnerit, heliloojat, kes pole küll unustatud, kuid keda esitatakse üsna harva. Eesti Raadio fonoteegis on suurepärane salvestus teie esitatud Medtneri Teisest klaverikontserdist, teosest, mida Rahmaninov pidas erakordselt väärtuslikuks.

Jah, Nikolai Medtner oli suurepärane helilooja ja vapustav pianist – kuulake tema salvestusi, ta teadis, kuidas oma teoseid esitada. Tal on eriline aja-­ ja ruumitaju ja oma “ortograafia”, mida imiteerida on võimatu ja ka tarbetu. Raske on leida 20. sajandil siiramat loojat kui Medtner. Tema muusika on nii emotsioonidest täidetud, et on võimatu viie minutiga selgust saada, millega on tegu. Tšaikovski Esimest klaverikontserti kuulete veel nädal aega oma kõrvus. Kuid vaevalt suudate ümiseda järele Medtneri Teist kontserti, kuigi see on erakordselt kaunis muusika. Milline teine osa sellel kontserdil on! Nagu ütlesite, Rahmaninov armastas ja hindas Medtne­rit väga kõrgelt. Rahmaninovile on see kontsert ka pühendatud, kuid seda mängitakse harva, nagu ka Medtnerile pühendatud Rahmaninovi Neljandat kontserti, mis on kirjutatud isegi pisut Medtneri stiili järgides. Mina armastan seda kontserti väga ja pean seda Rahmaninovi kõige ilusamaks kontserdiks, kuid ta pole populaarne – ta on liiga sügav, liiga tõsine, aga publik pole selleks valmis.

 

Eelistan kõnelda selles keeles, mida valdan

 

Kas teie ulatuslikus repertuaaris Bachist Prokofjevini on kohta nüüdismuusikal?

Täpsustaksin: ma mängin ka Bachi­eelset muusikat. Aga nüüdismuusikat ma peaaegu ei mängi, see ei ole minu valdkond.

Mina kasvasin üles teistsuguste arusaamadega muusikast ja nüüd ma juba ei oska muutuda. See ei tähenda, et nüüdismuusikal midagi viga oleks – seda kuulatakse, mõnele ta meeldib. Kuid minu jaoks on see ajuti arusaamatu keel. Ma eelistan kõnelda selles keeles, mida ma valdan.

 

Te kordasite praegu peaaegu täpselt Rahmaninovi sõnu, kui talt küsiti, kuidas ta suhtub modernistidesse. Rahmaninov, kes tavaliselt vältis muusika teemadel kõnelemist, ütles: “Ma ei mõista neid, pole sinnamaale veel jõudnud.”

Muide, ise seda soovimata, tundis ta nende mõju. Viimasel loomeperioodil tema helikeel muutus tugevalt. Meenutagem tema “Sümfoonilisi tantse”, eriti kolmandat osa. Seal on selliseid asju, mida kasutas Stravinski, keda Rahmaninov ei armastanud – see muusika oli talle vastuvõtmatu. Sama lugu oli Tšaikovski ja Brahmsiga: Tšaikovski ei armastanud ega mõistnud Brahmsi ning Brahms Tšaikovskit. Nad arvasid, et nad on absoluutsed vastandid. Aga nüüd, üle saja aasta hiljem on selge, et nende muusika kõneleb ühest ja samast, ainult erinevate sõnadega. Aeg asetab kõik oma kohale. Just ajaline distants lubab anda hinnangu muusikale, mis helilooja eluajal oli meeletult populaarne. Salieri oli omal ajal sama populaarne kui Mozart. Kuid aja jooksul sai selgeks, et Salieri on hea helilooja, aga Mozart on unikaalne.

 

Publikumenu ja populaarsus ei anna alati tunnistust teose väärtusest. Sellest on omal ajal kirjutanud ka Liszt.

Liszti aegadest, viimase kahesaja aastaga on palju muutunud, kuid on kaks peamist tõde. Esiteks, kaks sajandit tagasi dikteeris kõike publik. Neid artiste, kes püüdsid oma joont järgida, ei kutsutud enam esi­nema. Muusika oli tasuline meelelahutus. Hiljem olukord vähehaaval muutus, tänu Lisztile, kes tõi oma esitustega käibele soolokontserdi. Kahekümnenda sajandi algul hakkasid juba muusikud publikule dikteerima, mis, nagu iga äärmus, pole ka hea. Ja teine asjaolu, mis edaspidi mõjutas tugevalt kultuurielu, on see, et leiutati helisalvestus. On kahtlemata suurepärane, et meil on võimalus kuulata Rahmaninovi, Busoni, Hofmanni, Sofronitski, Richteri salvestusi, kuid on võimatu võrrelda Kissinit, Volodosi ja Godowskit, Hofmanni, Glenn Gouldi või Busonit. Need pianistid on pärit erinevatest ajajärkudest ja muusikataju oli igal ajal erinev.

 

Kõla, mis oli Chopini hinges

 

Instrumendid, millel mängiti 20. sajandil ning veel enam 19. sajandil, erinevad olemuslikult nüüdisaegsetest.

Instrumendid on täielikult muutunud ning koos nendega on muutunud ka kõla. Need klaverid, millele kirjutasid muusikat Chopin, Schumann ja Liszt, erinevad täiesti nendest pillidest, millel me praegu esitame nende teoseid. Kõnelemata juba Beethovenist ja Mozartist… Muide, mul õnnestus proovida üht Mozarti klaverit Salzburgis ning olin hämmeldunud. Sellel klaveril mängija pidi olema supervirtuoos! Instrument oli heas korras, kuid kui raske oli sellel mängida. Sellest ajast peale on klaveri konstruktsioonis tehtud tohutult uuendusi, mis on kahtlemata muutnud klaveri palju tundlikumaks, aga see on muutnud ka kõla. Sellepärast,  kui mängime tänapäeva klaveril Chopini, Liszti, Brahmsi või Schumanni, me tegelikult esitame transkriptsioone pillil, mida heliloo­jad siis veel ei tundnud.

 

2008. aasta augustis oli mul Varssavis soolokontsert Chopini klaveril.

 

Millisel? Kas Pariisi omal?

Jah, Pariisi Pleyelil. Mul oli alla kahe tunni aega, et sellel pillil proovi teha. Algul ei meeldinud klaver mulle sugugi. Arvasin, et siin küll enam midagi päästa pole ja vaevalt saab siin ettekujutust, kuidas see klaver kunagi kõlas. Kuid mida kauem ma sellel mängisin, seda rohkem ta mulle meeldis. Ta kuidagi tungis tasapisi hinge. Pole tähtis, et ta kõla on küllaltki vaikne – see-­eest on see väga täidetud. Tal on kahe­ kordsed bassikeeled; tänapäeva klaveril on enamik basse ühekordsed, tänu sellele on sellel pillil väga rikkalikud, täiekõlalised, elavad bassid. Ülemise registriga pole olukord nii hea. Peale selle on sellel pillil väga selge ja täpne atakk. Kõla ei kesta eriti kaua, kuid see on omane kõigile selle aja instrumentidele. Sellel klaveril ei saa mängida nagu tänapäeva klaveril, peab olema äärmiselt õrn ja delikaatne – klaveri klahvid on väikesed, häälestus veerandtooni võrra madalam. Kuid kui leiate temaga ühise keele, veenate seda väikest puist imet, kingib ta teile ennenägematult kauni kõla. Seesama kõla heliseski Chopini hinges, kui ta oma muusikat kirjutas.

 

See pill kõlab väga huvitavalt läbi mikrofoni. Eelmise aasta detsembris salvestasin sellel Chopini Instituudi palvel mõned teosed, Variatsioonid op 2, kaks rondot, mõned poloneesid, Kontsert­-Allegro, Boolero ja Tarantella.

 

Kas võib öelda, et teil on praegu “Chopini periood”?

Mul on alati, sünnist saadik olnud Chopini periood. Ja Rahmaninovi periood. Ja Bachi periood. Ja Schuberti periood. Kuid Chopiniga olen tõesti, eriti viimasel aastal, väga palju tegelnud.

 

Chopini Instituut tegi mulle ettepaneku salvestada mõned plaadid Chopini klaveril. Neil on vanade instrumentide kollektsioon, kuhu kuulub ka kaks Chopini klaverit. Mõlemad on Pariisi klaverid. Üks on korda tehtud, teine mitte. Anusin neid, et nad ei vahetaks sellel klahve, ei remondiks mehhanismi ega asendaks keeli, kui selleks pole hädavajadust, et jääks alles selle klaveri autentne kõla. Chopin armastas väga seda klaverit, kirjutas sellest isegi oma kirjades. Muidugi, isegi pärast restaureerimist ei saaks sellel instrumendil kontserte anda, ta ei taluks seda. Kuid võib ja peab mängima teisel, töökorras klaveril. Muide,  masurka­sid, Chopini kõige raskemaid teoseid, on sellel klaveril lihtsam mängida kui tänapäeva instrumendil, sest siin kõnelevad nad “õigel häälel”.

 

Arvatavasti mängitegi nüüd Steinwayl Chopini teisiti. Seda oli kuulda, kui esitasite eriti tundlikult lisapalaks postuumse masurka.

Muidugi mängin ma teistmoodi, sest mu arusaamad on muutunud ja nüüd pole ju­ba enam tagasiteed. See on postuumne masurka, kuid erinevalt Chopini teistest, noorusaastatel loodud postuumsetest oopustest, kirjutatud  tema elu viimastel aastatel. Siin on nii palju tundeid! Imekaunis muusika! Kuid esitamiseks on tingimata vaja tabada õiget tundetooni. Siinsel Steinwayl proovides mõistsin, et sellel klaveril on see toon olemas. Klaverid on nagu elusolevused: igaühel on oma iseloom ja oma kõla ning nad ise otsustavad, kas teevad teiega koostööd või mitte. Neid ei tohi sundida.

 

Nii et leidsite selle instrumendiga ühise keele?

Jah, tänu teie suurepärasele häälestajale. Ma ei nimetaks teda häälestajaks, kuigi ta nii reguleerib, häälestab ja teeb palju muud vajalikku. See, mis tema teeb, on kunst. Ma muidugi tänasin teda, nüüd mul polnud enam vaja seda instrumenti karta.

 

Masurkad sõltuvad väga kõlast. Pool edu saladust on õige tooni leidmine. Teine pool sõltub sellest, et leida viis, kuidas see muusika elama hakkab, ja teda mitte seal­juures segada. Siis tuleb kõik välja. Artur Rubinstein mängis masurkasid just nii­ moodi. Sellepärast tema esitus mõjubki.

 

2010. aastal täitub 200 aastat Chopini ja Schumanni sünnist, 2011. aasta on Liszti aasta. Ma tahaksin selleks ajaks kokkuleppele jõuda ajalooliste klaverite haldajatega ning viia nad mõningatesse linnadesse. Tuleb inimestele anda võimalus neid instrumente kuulda.

 

Kas nende linnade hulka võiks kuuluda ka Tallinn?

Minu siiatulekuga pole probleemi, aga kuidas klaverid siia tuua? Selle ajastu pillid – Erard, Pleyel, Graf – asuvad kas Prantsusmaal või Inglismaal, aga selleks, et neid siia tuua, on vaja väga palju raha. Vaevalt et selleks sponsoreid leiab. Teile kõige lähemad klaverid asuvad Poolas. Need on kaks neljast Chopini klaverist. Aga vaevalt poolakad neid välja annavad. Nende väärtus on hindamatu ja nad ei elaks transporti üle. Üks neist asus Chopini viimases Pariisi korteris, teine on töökorras, kuid väga habras. Klaveri haldajad närveerisid juba siis, kui ma sellel esimest korda mängisin. Kuid pärast nad mõistsid, et jumaldan seda pilli ega teeks talle kunagi haiget.

 

Kõige õnnelikum aeg

 

Mulle tundub, et te armastate klavereid nii väga ja suhtute neisse nii hoolikalt, et te ei teeks mingil juhul neile viga. Kas see on legend või tõsilugu, et alustasite klaverimänguga kaheaastaselt?

Ema sõnul olevat ma alustanud isegi aasta ja kümne kuu vanuselt. Mu ema kahjuks enam elus ei ole, aga mu õed kinnitavad öeldut. Meil oli kodus vana, juba oma aja ära elanud pianiino Schröder, millel mu õed mängisid. Muidugi tahtsin siis ka mina klaverit mängida. Kolmeaastaselt ulatusin juba klahvideni ja mängisin nii, nagu ise tahtsin. See oli kõige õnnelikum aeg mu elus, olin täiesti rahul sellega, mida tegin. Aga sellest ajast edasi on rahulolu üha vähenenud.

 

Klaverimäng oli mulle midagi väga loomulikku. Kordagi ei tekkinud küsimusi, iga noot, mida mängisin, oli täiesti omal kohal. Probleemid tekkisid siis, kui läksin kuueaastaselt õppima Gnessinite-nimelisse muusikakooli. Tuli välja, et noodid kirjutatakse üles ja et igale noodile vastab kindel heli.

 

Kas teie vanemad ei olnud muusikud?

Ei. Isa oli jurist, ema aga tegeles maailma kõige raskema töö, lastekasvatusega. Tal oli kolm last ja meist kõigist said muusikud. Minu vanem õde, kes praegu on pensionil, oli kontsertmeister, aga teine õde tegeleb nii-öelda misjonitööga: ta kogub, analüüsib ja süstematiseerib vene folkloori.

 

Te olete õppinud suurepäraste õpetajate juures.

Oo jaa. Gnessinite-nimelises muusikakoolis oli mul suurepärane klaveriõpetaja Anna Kantor,  konservatooriumis Dmitri Baškirov. Mul vedas kaks korda elus, sellist asja juhtub harva. Tegelikult valisin endale teist korda ise õpetaja ja olen selle üle uhke. Mäletan, kuidas tulin esimest korda konservatooriumi Baškirovi klassi, et talle ette mängida ja teada saada, kas tasub muusikaga edasi tegelda. Oli 1972. aasta, Baškirov oli sõjaväes aega teenimas ja oli tulnud sealt puhkusele. Ta oli siis 25-aastane, sõjaväevormis, tuli klassi oma pedagoogi juurde. Sellest ajast alates oleme sõbrad.

 

Küllap mäletate hästi Jevgeni Kissinit ja tema varast tähelendu – õppis ju temagi Kantori juures. Millise mulje jätab tema mäng teile nüüd?

Ta on väga arenenud nii inimese kui ka muusikuna. Mäletan tema esimest kontserti 1984. aastal. Ta oli tollal 12-aastane, mängis Chopini mõlemat kontserti ja mõned lisapalad – see oli lihtsalt pimestav. Tal on uskumatu, looduslik, stiihiline talent. Tänu jumalale, et hiljem järgnes tal normaalne muusikukarjäär. Lisaks kõigile neile omadustele, mis olid tal varem, on ta uskumatu virtuoos. Ande suuruselt pean teda praegu maailma üheks tugevaimaks muusikuks. Loodan, et ta läheb pianismi ajalukku nii nagu Gilels ja Richter.

 

Tahaksin teda väga kuulda, aga kuidagi ei õnnestu teda Eestisse kutsuda – öeldak­se, et olevat liiga kallis ja keeruline.

Võib-olla tasuks talle lihtsalt helistada ja kutsuda. Ta on ju muusik.

 

Meie kõik…

 

Kellega te oma Gnessinite­-muusikakooli ja konservatooriumi aegsetest kaasõpilastest suhtlete?

Kõigepealt Dmitri Aleksejeviga, kellega oleme sõbrad juba kolmkümmend viis aastat. Ta elab Inglismaal ja meil on sageli võimalus koos mängida. Aga ma üldse kohtun pidevalt inimestega, kellega koos õppisin. Elu on meid erinevatesse maadesse laiali pillutanud. Lähen Kanadasse – kohtun meie inimestega. Lähen Ameerikasse – seal on omad. Sõidan Iisraeli – seal on pool elanikkonda meie inimesi. Nad tulevad pärast kontserti minu juurde, meenutame endisi aegu ja tunneme end hästi. Väga meeldiv oli Pariisis kohtuda suurepärase pianisti ja organisti Edouard Oganessianiga. Ta elab seal ja õpetab konservatooriumis. Olime ühel kursusel, tema õppis Mihhail Voskressenski ja Leonid Roizmani juures. Ta ei interpreteeri Bachi modernses stiilis, vaid nii, nagu seda tehti varem, Bachi ajal – vahetab harvem registreid ning valdab artikulatsiooni nii hästi, et võib eristada viit-kuut häält. Mul õnnestus veenda teda tulema ka Hantõ-Mansiiski festivalile.

 

Selle Siberi linna, nagu ka Surgutiga, on teil erilised sidemed.

Jah, esinen seal igal aastal. Tänu sealsetele entusiastidele, kes kõike hingega teevad, õnnestus veenda rikkaid inimesi andma raha selle piirkonna kultuuri edendamiseks ja praegu on seal selline muusikaelu, millest mujal undki ei osata näha. Seal on praegu Venemaa muusikapealinn.

 

Aga millal te esinesite viimati Moskvas? Dmitri Baškirov rääkis vaimustusega oma juubeliõhtust, kus ka teie mängisi­te. See oli 2006. aastal.

Jah, 1. novembril 2006. aastal, kui Baškirov sai 75-aastaseks, korraldasime klassikontserdi nii nagu tudengiaastatelgi. See oli minu idee, aga organiseeris seda Saša Bondurjanski, praegune Moskva konservatooriumi prorektor. Kõik, kes neil päevil kontsertidega seotud polnud, sõitsid Moskvasse. Meie Dmitri Aleksejeviga mängisime kahel klaveril tema väga andekat seadet Gershwini “Porgyst ja Bessist”. Ta oli võtnud osad, millele tavaliselt tähelepanu ei pöörata, näiteks polürütmilise atonaalse fuuga. Seal oli ka kaks improviseeritud kadentsi. Absoluutselt ebaakadeemiline muusika, aga siiras ja ilus. Publik oli algul nõutu, sest keegi ei osanud midagi sellist oodata, aga pärast meeldis kõigile. Baškirov oli väga liigutatud.

 

Te ei ela juba kakskümmend aastat enam Venemaal, seetõttu tuntakse teid arvatavasti paremini Euroopas ja Ameerikas.

Jah, ma ei esine Venemaal just sageli. 2007. aastal mängisin Vene riikliku orkestriga ning mõned korrad Peterburis Juri Temirkanovi ja Nikolai Aleksejeviga. Mulle meeldib Aleksejeviga esineda – ta on suurepärane muusik ja soe, siiras inimene, omapärase huumorimeelega. Ma esinen küllalt regulaarselt Hantõ-Mansiiskis. Sain seal ka klaveritega abiks olla. Sealses kultuurikeskuses on kaks Steinwayd, Bechstein ja Fazioli. See on esimene Fazioli Venemaal, valisin ta ise vabrikus välja. Tunnen seda pilli, mul on kodus suurepärane Fazioli, varem oli mul Steinway.

 

Maagiline Fazioli ja unikaalne Baškirov

 

Miks te hindate just seda klaverit, mis pole nii tuntud ja on välja töötatud hiljem kui teised?

See on kõige tänapäevasem ja arendatum, ülimalt tundlik ja mitmes muuski mõttes parim klaver meie planeedil. Ta pole Steinwayst kallim, kuigi iga instrument on neil tehtud käsitsi ning aastas lastakse välja ainult saja klaveri ringis. Firma Fazioli Pianoforte asub viiekümne kilomeetri kaugusel Veneetsiast. Selle firma asutas 1970. aastatel Paolo Fazioli, hariduselt insener ja pianist. Fazioli mõttekaaslaste hulgas oli matemaatikuid, juhiv akustik, puidutöötlemisspetsialist – inimesed, kellel on sügavad teadmised muusikainstrumentide ehitamise tehnoloogiast. Nad on võimelised ehitama iga mudeli tellija soovil. Mulle on Fazioli parim instrument, sest ta lubab mul oma ideid kõige täielikumalt väljendada. Kuid muidugi on see maitseasi.

 

Kas teil on ka kontserdisaalides õnnestu­nud mängida Faziolil?

On saale, kus on Fazioli ja mitte ainult Itaalias, vaid ka Inglismaal, näiteks Leicesteris. Londonis Royal Music Hallis on neli-viis klaverit, neist kaks Steinwayd ning üks või kaks Faziolit. Pianistid võivad valida sobiva klaveri. Faziolil on raskem mängida kui Steinwayl, sest ta on ülimalt tundlik. See on selline tunne, nagu istuksid mugava Mercedese rooli tagant hullumeelsesse Ferrarisse. Kuid kui oskad seda klaverit kasutada, saad sealt kätte erakordselt kaunist kõla.

 

Paolo Fazioliga tutvudes käisin korduvalt tema vabrikus ja mul oli võimalus jälgida, kuidas meisterhäälestaja intoneerib klaverit. See avas mulle selle klaveri kõla saladuse ja sain teada, miks sellel instrumendil on nii raske mängida. Olen kuul- nud, et Krystian Zimermanil on tõsine huvi selle pilli vastu. Ta oskab ka ise klaverit häälestada ja remontida, teab, kuidas pilli iga osa töötab.

 

Keda te peale Zimermani veel tänapäeva pianistidest kõrgelt hindate? Kelle kontsertidel käite?

Kui mängib Radu Lupu, jätan kõik ja lähen tema kontserdile. Mitte mingil juhul ei jäta käimata Dmitri Aleksejevi kontserdil, sest ta on tõeline kunstnik. Tema viimane projekt on kõigi  Skrjabini klaveriteoste salvestus. Viis sonaati on juba sisse mängitud. Mul õnnestus seda materjali kuulda – tal on sama helirežissöör mis minul. See oli vapustav. Kahjuks on aga nii, et kui keegi hakkab sügavuti tegelema tõsiste asjadega, mõistetakse teda üha vähem.

 

Mulle meeldivad väga tema Rahmani­novi prelüüdide ja “Muusikaliste momentide” salvestused. Teie ja Aleksejev olete erinevad inimesed, ometi on teil, Baškirovi õpilastel, kelle hulka kuuluvad ka Volodos ja Nebolsin, üks väga kütkestav ühine joon. See on värske taju, mille abil muutub sadu kordi mängitud teos avastusterohkeks ja eredaks. Milles saladus peitub?

See on lihtne: Dmitri Baškirov vaimustub muusikast ja mängib ka ise siiamaani väga hästi. Kas teate, mida ta ütles oma tulevasele naisele: “Nataša – sa pead teadma, et minu elus oli ja on muusika alati esikohal, sina aga oled sel juhul teisel kohal. Kui sa seda ei suuda taluda, siis on parem lahku minna.” Nad abiellusid. Selline armastus muusika vastu annab jõudu ja vahel lausa päästab erinevatest olukordadest. Dmitri Baškirovil õnnestus nakatada selle muusikaarmastusega kõiki oma õpilasi. Selles ongi tema saladus.

 

Olen rasketel hetkedel ikka pöördunud Baškirovi poole. Näiteks 2000. aastal pakuti mulle BBC 2-st salvestada Bachi HTK teine osa. (Demidenko oli üks neljast pianistist kes valiti välja BBCs salvestama Bachi HTK 48 prelüüdi ja fuugat. Vändatud filmi näidati BBC 2-s ja EuroArts andis sellest välja DVD.) Tekkisid raskused, mul oli aega ainult kolm ja pool nädalat. Sõitsin siis Madridi Baškirovi juurde, mängisin talle mõned fuugad, rääkisime muusikast ning mõistsin, mida ma pean tegema. Baškirovil on geniaalne oskus öelda õigeid sõnu, et inimene ise suudaks otsustada. Selliseid nagu tema rohkem pole. Ta on kordumatu.

 

See on suurepärane, et te olete siiamaani südamlikes suhetes oma õpetajaga ja sõbrad, seda ei juhtu nii tihti. Pole põhjust salata, et muusikute hulgas on sageli kadedust teiste edu suhtes.

Mina seda ei mõista. Milleks seda vaja on? Maailmas jätkub ruumi ja aega kõigile. Ei ole vaja oma elu raisata sellistele halbadele tunnetele nagu kadedus ja vihkamine. Teine lugu, kui inimene käitub sobimatult. Siis ma püüan temaga mitte kokku sattuda.

 

Teie pärusmaa on muidugi muusika, aga teie huvid on palju laiemad. Mis pakub teile huvi kirjanduses, maalikunstis, kinos, teatris?

Üheksakümmend protsenti kinost on Hollywood, mina aga olen sellesuhtes allergiline. Kuigi on ka erandeid nagu Anthony Hopkins või Malcolm McDowell, kes on oma mänguga suutelised tervet filmi muutma. Kui mul on aega, siis käin kinos, kuid ma ei saa öelda, et see oleks hädavajalik minu sisemaailma jaoks. Küll on aga hädavajalik muusika kõigis oma ilmingutes, kunst, skulptuur, arhitektuur. Kui te pole näinud Guggenheimi keskust Bilbaos, siis te ei tea, mis on moodne arhitektuur. See titaanlik ehitis sobitub väga loomulikult vanalinna, see on elus ehitis.

 

Kas teil on öökapiraamatuid, mida ikka ja jälle üle loete?

Jah, Hesse “Klaaspärlimäng”. See on üks neist raamatutest, mille juurde pöördun ikka ja jälle tagasi ja alati leian midagi uut. Nüüd on tekkinud tohutul hulgal online-raamatukogusid, mida võib maha laadida ja oma sõitude ajal sülearvutis lugeda. Mul on arvutis alati kaasas mõni tuhat raamatut ja kui mul pole võimalik harjutada, siis avan arvuti ja loen. Muidugi on veel parem lugeda päris raamatut.

 

Mida te praegu loete?

Hiljuti lugesin kahte raamatut Chopinist, üks neist Liszti kirjutatud, teine praegusaegne. Täiesti erinevad raamatud, aga põ- hilises langevad kokku, seetõttu on mul huvitav neid paralleelselt lugeda: algul lõik ühest, siis teisest, nagu kaks erinevat vaadet Chopinile.

 

Teil on suurepärane fonoteek. Kas võtsite selle kaasa ka Hispaaniasse?

Muidugi, see on osa minu elust. Kuid püüan alles hoida ainult need salvestused, milleta ma elada ei saa. Internetis on ligi- pääs Ameerika firma Music and Arts salvestustele. Seal on hindamatuid väärtusi – nagu näiteks Moskva Gosradio fond. Nii on võimalik kuulata 20. sajandi suuri artiste.

 

Eelmine kord olid jutuks teie loengud vene pianismi ajaloost. Samal teemal olite varem rääkinud ka Guildfordi ülikoolis. Kas jätkate loengute andmist?

Ei. Tegin neid üsna harva: kaks kontserti aastas ja loenguid üliõpilastele ning kõigile soovijatele. Kord palusid sõbrad Austraaliast mul rääkida kohalikus ülikoolis vene klaverikoolist. Seal ei teatud midagi ei Judinast ega Sofronitskist. Mõtlesin järele ja pidasin loengu. Pärast paluti juba kõnelda ka teistes kohtades. Guildfordi ülikoolis on ka helirežissuuri osakond, sellepärast rääkisin ka sellest, kuidas muusikateost salvestada. Demonstreerisin seda koos oma heliinseneriga.

Aga alguse sai see kõik täiesti juhuslikult.

 

Arvan, et mitte juhuslikult; te räägite nii haaravalt muusikast. Sellist oskust pole igaühele antud.

Noh, kellele seda ka nii väga vaja on.

 

Vastupidi, seda on väga vaja, eriti meie ajal, kui muusikat peaaegu enam üldse ei propageerita. Oleks hea, kui tuleksite meile andma ka meistrikursust. Te ju teete neid?

Peaaegu mitte. Pean seda mingis mõttes pettuseks. Kuidas on võimalik aidata andekat noort inimest ühe tunniga tema probleemides? Põhiliselt on need ju eelkõige tehnikaga seotud. Aga õpetada tunnetama, läbi elama ja mõtestama on tunni ajaga võimatu. Sellepärast püüan meistrikursusi mitte teha.

 

Kuid te ei välista õpetamist?

Oli aeg, mil õpetasin väga palju. Algul Moskva konservatooriumis. Inglismaal õpetasin kaheksa aastat Yehudi Menuhini koolis Londonis. Kahjuks jäi Menuhin viimastel aastatel koolitöö juurest kõrvale ning juhtkond muutis kooli andekate laste õppekohast kooliks rikaste vanemate lastele ning mul ei olnud seal enam huvitav. Peale selle oli mul juba kogunenud liiga palju kontserte. Kui aga otsid kompromissi õpetamise ja kontserttegevuse vahel, ei lõpe see hästi. Nüüd ma keskendun ainult kontsertidele ja plaadistustele.

 

Pidevate keeldude maa

 

Elasite Inglismaal kaheksateist aastat, olete Suurbritannia kodanik, sealne publik teab ja armastab teid, ajakirjanduses nimetatakse teid isegi “inglise venelaseks”. Kas seoses teie elama asumisega Hispaaniasse on midagi muutunud? Kas esinete endiselt nii sageli Inglismaal?

Ma asusin lihtsalt elama ühte teise Euroopa Liidu riiki. Kui mulle hommikul helistatakse ja öeldakse, et mul on õhtul soolokontsert Inglismaal, siis jõuan lennukiga kohale lennata, tunnikese puhata, harjutada ning kontserdi anda. Teine küsimus on see, et praegu erineb kultuurielu Inglismaal tugevalt sellest, mis seal oli 90ndatel aastatel ja muutus ei ole toimu- nud paremuse poole. Kui tulin Inglismaale, oli seal erakordselt kõrgel järjel muusikakriitika. Peaaegu iga kontserti arvustati, sealjuures väga asjatundlikult. Vahel oli ka lõbusaid seiku. Mulle näidati üht arvustust ja ma ei uskunud oma silmi: “Eile andis Wigmore Hallis kontserdi mr N. Miks?” Muidugi on see puhas inglise huumor, aga siin väljendub ka kriitiku ausus, kes ei suutnud midagi öelda esituse kohta ning tuli nii teravmeelselt olukorrast välja. Nüüd aga kontserte peaaaegu enam ei arvustata. Tunnustust vääriva propageerimistööga tegeleb BBC, seal tutvustatakse klassikalise muusika erinevaid stiile ja ajastuid ning kantakse pidevalt kahest raadiojaamast üle häid kontserte. Kuid kultuuri ja sümfooniaorkestrite finantseerimine on valedel alustel. Paljud orkestrid on pankadele palju võlgu.

 

Kas Inglismaal külastatakse palju kontserte? Kas saalid on täis?

Jah. Publik teab, mida ta tahab ja millisele kontserdile läheb. Kui kuulutatakse välja kontsert ainult Stockhauseni teostest, tuleb pool saali entusiaste, kes sõidavad spetsiaalselt selleks kohale kogu Euroopast. Kuid enamikule kuulajatest on selline kontsert liig. Stockhausen oli kümneid aastaid oma ajast ees ja selleks et mõista tema muusikat, on vaja pingutust, on vaja soovida mõista. Aga kõik ei taha ega suuda seda.

 

Kuidas aga käiakse soolokontsertidel?

Inglismaal eksisteerib kontserdiorganisatsioonide kõrval suur hulk muusikaühinguid. Neid moodustavad inimesed, kes elavad väikestes linnades, armastavad väga muusikat ja tahavad seda kuulata. Nad kogunevad kokku, otsivad sponsori ja korraldavad oma kontserdihooaja. On suuri ühinguid, mis tegutsevad juba kolmkümmend aastat, näiteks Bradfordi muusikaühing. On ka päris väikesi ühinguid, kellel jätkub raha kahe-kolme kontserdi jaoks ja kes võivad maksta väga väikest honorari. Aga see tähendab, et paljud kontserdiorganisatsioonid ei võta neid tõsiselt, ja tulemuseks on see, et need ühingud surevad välja. Kui varem oli ka väikestes kohtades võimalik kuulda head muusikat, siis nüüd seda võimalust enam ei ole. Mis siis edasi saab? Kas kontserdid hakkavadki toimuma ainult suurtes linnades? See teeb mulle muret.

 

Kas vahetasite inglismaa Hispaania vastu isiklikel põhjustel või olid põhjused loomingulised?

Peamiselt isiklikel põhjustel, mis olid seotud sellega, mis ümbritsevas maailmas oli mulle vastuvõetav ja mis mitte. Paljud asjad hakkasid mind lihtsalt olmetasandil ärritama. Inglased on väga kannatlikud, aga näiteks kui oled lennujaamas – ja mina olen seal sageli –, siis kostab kogu aeg valjuhääldist: “Meie lennujaamas ei suitsetata.” Ja nii oma viiskümmend korda. Murul mitte käia! Siia mitte tulla! Inglismaa on muutunud katkematute keeldude maaks, sul ei võimaldata enam ise otsustada. Ma olen juba elanud sellisel maal, kus kõik oli keelatud. See oli üks põhjus, miks ma 1990. aastal Nõukogude Liidust lahkusin. Praegu elan ma Madridi lähistel – ma pole kunagi tahtnud elada suures linnas. Mulle meeldib Hispaanias: enesest lugupidav rahvas, ilus maa, väga hea kliima.

 

Tõlkis Ia Remmel

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload