Üle-eestiline koorilaulufännide kamp


Leelo suvelaager Krabi külas 2021. aasta juulis. FOTO KRISTINA LAURITS

Külli Kiivet on üle-eestilise neidudekoori Leelo ees seisnud ligi pool oma dirigendikarjäärist. Ühisele teele mahub nii konkursivõite, juubeleid kui ka salvestusi. Tänavu märtsis tähistati uhke kontsert-lavastusega koori edasilükkunud 25. sünnipäeva. Mis koor õieti on Leelo, mille poolest erineb üle-eestiline koor ja kuidas on olla selle dirigent, rääkisime Külliga ühel aprillikuu hommikul.


Külli lugu Leelo juures algas ajal, mil ta oli Head Ööd, Vend dirigendina kammerkooride liidu juhatuses. Ettepanekuga kandideerida uueks peadirigendiks pöördus tema poole ühe kooriühingu koosoleku eel Raul Talmar, kes oli selleks ajaks Leelo ees olnud üle kümne aasta. “Mõtlesin tükk aega, mida teha,” sõnab Külli. “Tollel hetkel tundus väga suur vastutus võtta üle-eestiline koor üle.” Ometi tegi noor dirigent julge sammu ja valmistas ette põhjaliku kandidatuuri. “Kümme aastat tagasi olin ma ka kümme aastat noorem,” naerab Külli. Esimese ühise ettevõtmisena sõitis ta koos Talmari ja dirigent Anne Kanniga kaasa sõpruskohtumisele Stockholmi.


26 aastat leelotamist


2021. aastal täitus kooril 25 tegutsemisaastat, mille puhul anti välja heliplaat ning korraldati koos vilistlaste ja sõpradega suur kontsert. Juubelite vahele jäänud viie-kuue aasta jooksul oli üksjagu unustamatuid hetki, kuid kõige uskumatumaks peab Külli üle elatud koroonaaega, sealhulgas koori õigel sünnipäeval peetud stiilipidu: “Kuidas me istusime Zoomis ja pidasime Leelo juubelit – kõik olid oma kodudes kostüümides ja mina oma lapsega kodus saunas. Me ei saanud olla koos, selles mõttes oli väga meeldejääv … ja samas kurb. Juubelikontserti valmistasime pikalt ette ja kõige suurem heameel on, et see sai tehtud nii, et meil kõigil on süda rahul. Tagasiside on olnud väga positiivne ja inimestele on meeldinud see, mis teeme,” sõnab dirigent. Piirangute tõttu lükkus juubel edasi kaks korda, mistõttu ettevalmistused venisid pea kolme aasta peale. See mõjutas ka salvestamist: “Juubeliplaati salvestasime koroonalainete vahepeal, mistõttu ma ei ole kõigega 100% rahul. Samas see näitab koosseisu kõla ja töö spetsiifikat – lihtsalt on teistmoodi.”

Enne koroonapiiranguid andis koor tihti kontserte Eestis ja kaugemalgi. “Sellised suured asjad on meil olnud jah,” meenutab Külli ja loetleb: “Riias kooriolümpial käik ja olümpiavõitjatunne. Siis täiesti uskumatu Korfu grand prix’ võit – need olid väga-väga uhked saavutused.” Viimastel aastatel on kõik Leelo esinemised olnud nagu sündmused omaette. “Kohati tundub uskumatu, kas tõesti tohib esineda, ilma maskita ja …,” jääb mõte lõpetamata. “Koroonaajal ma tundsin sellest tohutut puudust. Võibolla ei saanud enne arugi, kui palju meid mõjutab live-esitus – vajadus kuulata, kogeda, olla sealsamas.”


Üle-eestilised koorid on omaette nähtus


Olulise koha Külli südames on pälvinud Pärt Uusbergi “Eestimaa atmosfääride” esitamine ühisprojektina koos teiste üle-eestiliste noortekollektiividega: “Meil oli üle aastate võimalus väljaspool suvelaagrit kokku saada ja rikastada just üle-eestiliste kollektiivide elu.” Ta suhtub üle Eesti tegutsevate kollektiivide teemasse kirglikult ja peab nende rolli väga oluliseks. “Kui me mõtleme neidude ja noormeeste peale, siis väga suur probleem on nende kooriliikide hääbumine,” jagab Külli muret. Nii on ka Leelos tüdrukuid, kelle kodumaakonnas ei ole ühtegi neidudekoori: “Üle-eestiline koor võimaldab neil lauljail osaleda selle kooriliigi töös.”

“Kõige tähtsam on aga see, et tekib üle-eestiline kogukond,” jätkab Külli. Ta on ka varem öelnud, et üleriigilises kooris käies on tõenäoliselt igas maakonnas sõber. Vähemoluline ei ole kooriga kaasnev laiem mõju: “Me kasvatame ja harime kultuuriliselt neid noori, kes armastavad Eesti rahvuskultuuri. Kes ühel hetkel toovad oma lapsed koori laulma ja laulupeole, ostavad plaate ja käivad kontsertidel. See on kõik laiema haardega töö.” Oma ainulaadse panusega toetavad üle-eestilised kollektiivid kooriliikumise kui Eesti kultuuri ühe samba säilimist ja arengut. “Me hoiame seda nii-öelda koorilaulufännide kampa mõnes mõttes koos,” kõlab Külli kõige isikupärasem kirjeldus oma leelode kohta.

Erinevalt tavakooridest peab korra kuu või paari jooksul kokku tuleva koori tegemisi pikalt ette planeerima. “On tava, et koguneme reedel, teeme proove ning pühapäeval anname väikese kontserdi koos kohaliku kollektiiviga,” selgitab Külli. Ta kinnitab, et harjumus teha laagris palju tööd tuli praktika käigus: “Alla ei tohi anda! Seda mina endale üldse ei luba, sest alati on olemas lahendus.” Hoolikalt planeeritud töö ehmatab alguses mõned vähem kogenud lauljad ära, kuid omapärase töörütmiga kohanetakse kiirelt. Külli jätkab: “Mulle on öeldud, et sa teed ju tippkoori ja sul laulavad valitud lauljad nii hästi, aga päriselu seal taga on teine. Ei ole nõnda, et kõik loevad noodist ja on individuaalselt suurepärased solistid, ja see ei peagi nii olema,” on koorijuht veendunud. “See ongi see mõte, et kui on tahe laulda, siis on selleks võimalus ja koht. Iga inimene peab väärima võimalust areneda.”


Ilus, ent ebastabiilne eriala


Oma kogemusest teab Külli, et üle-eestilise koori dirigent peab olema kiire kohaneja: “Ei saa eeldada, et ka kogenud dirigent oskab teha üleriigilist koori, sest see on perioodiline projektitöö. Aga ma arvan, et väheste kogemustega dirigendil on see veel raskem sellepärast, et sa pead mingid vitsad olema elus kätte saanud ja kogenud, mis toimib ja mis ei toimi.” Tänu oma varasemale tööle neidudekooridega oli tal kindel nägemus ja kõrvus kõla, mida soovis saavutada, ning pühendumus kandis vilja juba alguses. “Esimese aasta lõpus läksime Peterburi konkursile ja võitsime grand prix’. See oli väga töökas aasta, pärast seda võibolla stabiilsus tekkiski ja tüdrukud said ka minust rohkem aru.”

Dirigent ei tee koori kunagi üksi, vaid tema ümber on palju inimesi alates lauljatest ja korraldajatest. “Mitte ainult muusikuid, vaid ka pere ja õpetajad,” täpsustab Külli. Ta on tänulik võimaluse eest teha tööd nii, et ta lapsed on hoitud, ning et rasketel aegadel on leidunud toetavaid sõpru: “Ja et on olnud neid, kes pärast suuri võite või õnnestumisi on julgenud öelda, et midagi oli hästi, sest eestlane ei tule eriti kiitma. Aga vahel on seda vaja.”

Koorijuht loodab, et ka poliitilisel tasandil mõistetaks selle ilusa eriala raskust: “Et otsustajate ja kultuurisuunajate silmist ei kaoks ära õigluse tunne, et seda kõike peab toetama järjepidevalt elus hoides, mitte ainult laulupeol plaksutades.” Viimased aastad on tõstnud esile vajaduse stabiilsuse järele. “Kõik mu kolleegid, ka mina, panustame tegelikult meeletult palju energiat ja aega, aga see võib igal aastal ära lõppeda,” jätkas ta. “Koroona ajal oli see eriti ränk, et dirigenditööd ei saagi nagu teha. See oli kohati ootamatu šokk.”


Püsides raskuste kiuste


Külli erakordselt tugev kohuse- ja missioonitunne hoiavad teda jätkuvalt koorimuusika juures. “Mõningad raskused on olnud võimalik alla neelata tänu sellele, et see töö mulle väga meeldib,” ei salga ta. “Mulle meeldib protsess, kuidas saada muusika helisema, mitte õpetada ainult noote. Ja mulle väga meeldib tegeleda inimeste häältega, sest meis on peidus väga suur potentsiaal, millest ise ei olda teadlikki.” Tegutsedes juba 18 aastat koorijuhina, valutab ta südant valdkonna suurte probleemide üle: “Pärast koroonat tunnetan, et ma teen seda tööd nende pärast, kes on koorimuusika fännid. Jah, on oluline kasvatada uut põlvkonda peale, aga ka dirigendil peab olema rõõm tööd teha. Palk selle eest muidugi ka.”

“On väga rõõmustav, et süsteem, mille sees me Leeloga oleme, on muutunud stabiilseks,” tunnistab Külli. “Koorielu korralduses ei ole väga suuri langu