Üks värvikas lehekülg eestimaise vokaalpedagoogika ajaloos


Eevi Schütz. Alma Kurtna: unustamatu lauluõpetaja. Toimetanud Liis Vaher, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2018. 198 lk.

Tänu kirjastusele Ilmamaa ja Alma Kurtnale pühendatud kogumiku koostajale Eevi Schützile on lugejani jõudnud väärtuslik info ühest äärmiselt keerulise, põneva, raskustest tulvil elukäiguga lauljast ja pedagoogist. Üllitise 83 leheküljel kulgeb jutustus Alma Hablitz-Kurtna (sündinud 1. aprillil 1906) põnevate käänakutega elukäigust. Neljale leheküljele on mahtunud Alma Kurtna õpetuse põhitõed. Ja need on kindlasti ülimalt huvipakkuvad ka tänapäeval noorte lauljate suunamisega tegelevatele inimestele.

Kuna Kurtna oli lauluõpingute algul seotud Budapesti konservatoorimiga, misjärel sai õppida Roomas üheks parimaks peetud õpetaja Astolfo Pescia juures, kes oli olnud tunnustatud bariton ja ilmselgelt rakendas oma pedagoogitöös parimaid bel canto stiili omandamiseks vajalikke printsiipe, siis on selge, et hariduse sai Alma Kurtna parima. Huvipakkuv on näiteks võrrelda meie tunnustatud laulja ja pedagoogi Aleksander Arderi, kes samuti oli end täiendanud Itaalias, hääleharjutusi ning suures osas intuitsioonil ja fantaasial põhinevaid väljendeid õppuri suunamisel – siin on nii palju sarnasust!

Kogumiku meeliköitev osa on Kurtna kunagiste õpilaste muljed. Siin võib lugeja taas kogeda üht väga tüüpilist fenomeni, mis seotud lauljaks saamise teekonnga. Nimelt on vaid mõni meenutaja suutnud meile edastada päris analüütilise pildi õpetaja pedagoogikast, ja see on vist paratamatu. On ju analüüsivõimega liialdamisel laulja puhul nii positiivne kui ka negatiivne külg. Kui mõistuslik pärsib emotsiooni, pole kuulajal huvitav. Ja kreedo “tunne ennast laval valitsejana ja püüa köita kuulajat” tundub olevat Alma Kurtna põhitõdemus. Ja üks hüüumärgiga põhimõte, mida tuleks praegugi tema öeldust eriti märgata: enne 17. eluaastat ei tohi hakata laulmist õppima, sest organismi hingamislihaskond ei ole välja kujunenud!

Seda, kui karismaatiline, vitaalne, heatujuline, naeruhimuline oli Alma Kurtna, kui lahke võõrustaja oma kodus, elegantne oma kehahoiakus ja riietuses – neid omadusi on kirjeldanud vahest enamik neist, kes temaga on suhelnud.

Igal juhul on see raamat vajalik jälg Alma Kurtnast, karismaatilisest isiksusest meie vokaalajaloo maastikul, kes oli nii paljudele ergutavaks hooandjaks muusikamaailmas. Küll aga ei saa mööda ühest tõrvatilgast, kui võtta vaatluse alla kogumiku vormiline külg. Nimelt tundub siinne toimetajatöö peaaegu olematu, sealhulgas ka keeleline toimetamine. Seda võiks tähele panna need, kel edaspidi soov ette võtta meie muusikaloo jäädvustamist.

1 view