top of page

Üks Helü mul helises rinna sees ...


FOTO HELÜ ARHIIV, ANDREA MARGΌ ROTENBERG

Helü on lühike ja soe sõna. Murdekeeles hääl ning heli, sisaldab see kaht omadust, mida meie koor ehk enim taotleb: helisevus (musikaalne kõlavus), aga ka teatav omainimeselikkus, mis võiks eristada koori nii kõlalt kui olekult kõiksugu koosseisudest, mis teevad laulust kannatuse ja kunstist spordi. Helü on ühtaegu meie lauljate vahend ning eesmärk – meie lauljate hääled moodustavad ühise omanäolise helü, mis võiks heliseda kõrvus ja südames.

Eesti keel on täis teisigi mõnusaid murde- ja unarsõnu. Sõna helü mõjub paljudele (eriti välismaalastele) harjumatult, ehk ka uudsena, ent eesti keele sõnavaras on väga palju muudki põnevat. Selleks tarvitseb näiteks heita pilk ebatavalisemate sõnade raamatule “Uudis- ja unarsõnu”.1 Järgnevaga tahaks nende varal tutvustada kammerkoori Helü.


holafolk; eriti liitsõnades: holaansambel, -laul, -laulja, -muusik, -pidu, -trio

(Noorte holalauljate kava on internatsionaalne – lauldakse eesti, prantsuse, inglise jt rahvaste laule. – Ain Kaalep, Sirp ja Vasar, 11. V 1973.)

Sellele, kes üksnes nime järgi otsustab, võib Helü tunduda murdepõhise seltskonnana või holamuusikale orienteeruva koorina. Seetõttu polnud imestada, et meie varasemaid tegemisi kajastas agaralt ka võrokeelne väljaanne Uma Leht. Ilmusid artiklid sellest, et Tartus loodi koor nimega Helü, ning et Helü osales konkursil ja võitis selle. Loomulikult on rahvalaulul oma koht iga eesti koori repertuaaris. Milline koor ei laulaks välismaisel konkursil Tormise rahvalaulutöötlusi? (Võibolla see, kes alternatiivide otsinguil pakub žüriidele hoopis Kreegi, Saare või Ester Mägi teoseid …)

Helü kammerkoorilegi on holamuusika väga tähtis, kuid siiski tundub, et lauljate ja dirigendi eelistused on olnud haaratud teistest koorimuusika žanritest. Kui koor osales 2017. aastal Tallinna konkursil, tõmbasid dirigent Küllike Joosingut samavõrd rahvamuusika- ning kaasaegse muusika kategooria ja tegime väikese hääletuse. Eelistus langes siiski kaasaegse kasuks. Ärgu nähtagu selles rahvalauluvaenu: edukaal polnud hirmus ülekaalukas.

Mainimata ei peaks jääma, et koor on saanud oma senised konkursside grand prix’d popkallakuga repertuaari eest: esiteks “Lauluraginal”, teiseks Krakówi jõululaulude konkursil, kus esitasime klassikalisema muusika kõrval ka tuntud poplugusid. Seega pole Helü sugugi kitsalt holakammerkoor, vaid veidi laiema ampluaaga.


kehamorganiseeritud isikute kogu, ingl body, sks Körperschaft

(See [Emakeele Seltsi keeletoimkond] on muutunud soliidseks ja arvestatavaks kehamiks. – Henno Meriste, Sirp ja Vasar, 3. X 1975.)

Algselt oli tegemist Põlvasse registreeritud projektikooriga E STuudio kammerkoor (ükskord isegi osalesime laulupeo ettelaulmisel Põlva kultuurikeskuses), ent lauljate seas on alati olnud palju Tartu inimesi, proovegi tehti Tartus ning nimevahetuse aegu (2016) oli selge, et koori identiteet seotakse pigem ülikoolilinnaga (näiteks oli üheks nimevariandiks Heade Mõtete Koor). Lauljate hulgas on kõiksugu eluvaldkondade esindajaid, ent ühine on soov kogeda ja luua head muusikat ning osaleda huvitavates ettevõtmistes.


mültumakinni kasvama (soo, järve kohta)

(Veebilansi rikkumise tõttu on järv nüüd mültumas, Wiedemanni sõnaraamat, 1. tr 1869.)

Nagu igale enesest lugupidavale koorile omane, ei saa ka Helü lubada endale mültumist, vanadesse asjadesse kinnijäämist. Koroonaeelsel ajal võis rääkida keskmiselt ühest kontserdi- või konkursireisist aastas, rääkimata kodumaistest konkurssidest, kontsertidest ja teistest koostööprojektidest.

Esiletoomist väärib näiteks Leigo järvemuusika 2019. aasta kontsert “Thule mustrid”. Andri Luubi lavastatud metsarännakul said kuulajad nautida muusikalisi ja luulelisi vahepeatusi. Teekond lõppes järvepealse lava juures, kus kammerkoor laulis Tõnu Kõrvitsa armastatumaid kooriteoseid.

Teine eredam hetk hoopis teisest äärmusest oli koostööprojekt Villu Veskiga 2018. aastal kontserdil “Sügishääled”. Mõtlikud koorilaulud vaheldusid sujuvalt saksofonipaladega, viies kuulaja mitmenäolisele rännakule sügishäälte maailma. Kontserdi kulminatsiooniks, ehk lausa korraldamise üheks põhjuseks, oli Norra helilooja Ola Gjeilo teos “Evening Prayer”, mis on kirjutatud koorile, saksofonile ja klaverile.


evitamamidagi täielikult valdama hakkama, õppides seda kasutama, käsitlema, tootma, töötlema vms; loovalt, vaimselt omandama, kätte õppima, asjakohaseid vilumusi omandama, endale omaseks tegema.

(Keelendite evitumise ajalooline protsess. Henn Saari tuletis Johannes Aaviku tüvest evi(ma).)

Suure osa koori tegevusest moodustab konkurssidel osalemine – need aitavad ühelt poolt aru saada, mis seisus kollektiiv parasjagu on, ja teisalt annavad põhjuse end vormi ajada (eriti väliskonkurssidele soojadele maadele, kus on lootust, et saab rannas käia, ent see on teine teema). Laule ei tohi mitte üksnes hästi osata, neid tuleb viimseni evitada. Tallinna konkurss, “Tuljak”, kammerkooride festival ja “Lauluragin” siinpool riigipiiri; sealpool aga Llangollen, Preveza, Ohrid, Kraków – oleme kõikjalt tulnud tagasi kas kohaga esikolmikus või kulddiplomi(te)ga. Tulemusest tähtsam on siiski olnud elamus – keskendumise viimseni teritamine, üheshingamine ning muusikaelamuste pakkumine.


jama = jamand – liite-, ühenduskoht; jamama – liitma, ühendama, kokku tõmbama

(Süüdistus käriseb kõigist jamadest. Võrguosade üksteise külge õmblemist nimetatakse “jamamiseks”. Wiedemanni sõnaraamat.)

Koori meelsust, meie olemislaadi kirjeldab asjaolu, et enamiku lauljate eredaimate hetkede loendisse kuuluvad kontserdi- ja konkursitegevuse kõrval ka õhtud saunade eesruumides, grillimised ning teised vaba aja tegevused. Helüs on enesestmõistetav, et hästi õnnestunud kontsertide kõrval võib unustamatuks koorielamuseks olla mõni väga õigel hetkel kõlanud nali. (Ma ei mäleta kindlalt, kas me Llangollenis esinesime ka mõnes kirikus, aga hästi on meeles üks lamba-anekdoot.)

Rõõm üksteise mõtetest ning võimalusest nautida kergemeelset nalja tuuakse kaasa ka prooviruumi. Kas on küsimus asjaolus, et dirigent laulis ise kunagi koori ridades, mis süvendab võrdväärsuse tunnet, või on asi selles, et lihtsalt ollaksegi parajad kõurikud (raskesti kasvatatav laps), aga proovid ei möödu kunagi üksnes keskendumise saatel, lauljate ühegi kommentaarita. Üks koostööpartner oli lausa maininud dirigendile, et “küll nemad ikka arvavad”. Ent see ei tähenda üleüldist kaost proovis. Pigem on nõnda, et lauljad ei karda jagada tähelepanekuid laulude tähendusest, hääldusnüanssidest ning lugude tõlgendusest või tõlgendusvõimalustest. Loomulikult on dirigendi mõtted ja tõlgendus esmased, ent mingil tasandil on laulude tähenduse kujundamises teatavat demokraatlikkust.

Nõnda ongi, et kui proovid mööduvadki mõninga jamamise tähe all, siis tegelikult on huumor tugev omavaheline jamand – hea nalja keskel saavad lugude algused ja veel sõlmimata otsad ilusateks tervikuteks vormistatud. Kindel on see, et keegi ei jää meil nüübeks (ükskõikne – Johannes Aaviku tehistüvi). Ehk peitubki selles meie koosseisu püsivuse saladus – kui nii mõnigi koor kaotas koroona tõttu suure protsendi oma lauljatest ning mitmed lõpetasid seetõttu tegevuse, siis Helü koosseisus ei olnud kuigi suuri kadusid. Kellelgi ei tulnud pähe olla luusur (mõjuva põhjuseta töölt puuduja, tööluusija).


põlistama põliseks tegema, jäädvustama

(Kui oleksin kiviraiuja, siis põlistaksin oma loo kaljusse. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat, 1930.)

2022. aastal ilmunud plaat (salvestanud Tanel Klesment) on kammerkoor Helü esimene kauamängiv. See sisaldab lugusid mitmetelt eesti armastatumatelt heliloojatelt – plaadil kõlavad igihaljad klassikud Cyrillus Kreek, Veljo Tormis ning Mart Saar, ent nende kõrval oleme ka velmanud (taaselustama, meditsiinis: reanimeerima; Valdek Palli ja Paul Ariste laen ersamordva keelest) Märt Ratassepa ja Evald Aava muusikat. Enim laule on Lembit Veevolt (koguni viis). Plaadil on ka kaks uudisteost, Sander Pehki “Loodud rikaste risuks” ning Mariliis Valkoneni “Ilmakaare häälepaelal”.

Sander Pehki laul kõlas Tallinn Music Weekil toimunud uue eesti koorimuusika kontserdil, kus Helü astus üles tütarlastekoor Ellerheina, kammerkoor Collegium Musicale, RO Estonia noormeestekoori ja mitme teise Eesti parima kooriga. Mariliis Valkoneni lugu on aga koorile eraldi tellitud ja see pole seni kõlanud mujal kui plaadil “Maastikud”.


 

Küllike Joosing. FOTO HELÜ ARHIIV, ANDREA MARGΌ ROTENBERG

Küsisime dirigendilt plaadi tegemise kohta.


Kust tuli mõte salvestada koori plaat?

Küllike Joosing: Põhjusi oli mitmeid. Esiteks see, et oli kogunenud piisav hulk repertuaari, mis on omavahel kuidagi seotud. Neist lugudest tekkis mingi kontseptsioon. Plaadi esimene impulss võis tekkida sellest, et oli hulk Veevo ja mitu Valkoneni laulu ja oli tunne, et neil on haakumiskohti. Sinna lisandus veel lugusid, millega kontseptsioon sai täiendust, kuni lõpuks saigi valmis “Maastikud”, selline väike läbilõige eesti koorimuusika erinevatest helimaastikest.

See koor on koos tegutsenud kümme aastat. Plaadi abiga jääb vähemalt märk maha, et selline koor on kord olemas olnud. Nii saab jäädvustatud mitte lihtsalt seltskond ja koosseis, aga ka kõla ja kunst, mida kasvõi kümne aasta pärast taasavastada, et siis võtta, kuulata ja mõelda – sellised me olime.

Igal kooril on mingi aja tagant vaja sellist vahekokkuvõtet.


Miks just Lembit Veevo?

Sest Helüle sobib. Helü kuidagi … igal lauljal on tekkinud oma side tema tekstide ja muusikaga, on tunda mingit teist olekut Veevo lugudega. Näiteks “Kadakad” on üks meie lugusid.

Enne “Tuljakut” (konkurss 2022. aastal – Toim.) näiteks korraks kahtlesin, kas see lugu raskusastme poolest sobib. Aga teadsin juba varasema kogemuse põhjal, et muusikalises mõttes läheb kohe tööle. Vahel on konkursid sport ja tehnika, aga vahel tuleb ka tagasiside, et tehti muusikat ja seda eeldasin ka “Kadakatest”. Nii läkski.


Mäletan ka, et üks esimesi Veevosid, mida laulsime, oli Jõhvis toimunud kammerkooride festivalil lauldud “Haned, luiged”. See oli suhteliselt keeruline.

Sellega oli raske küll. Veevo on osanud geniaalselt kirjutada, ta oli ju tihedalt seotud Tallinna Kammerkoori ja selle dirigentidega. Seepärast on ta õudselt hästi tajunud koori orgaanikat, koori meeleolu. Tema laulud lähevad kohe tööle. Sõltumata kogu nende keerukusest, on mingi loogiline struktuur, loogilised kõlamudelid. Ka “Millest vestled, lill?” näiteks, mis noodile peale vaadates tundub esmapilgul päris kaasaegne, hakkab kohe kõlama. Ja Veevo on hästi kammerlik ka, temaga on hea luua ansamblit.


Teine helilooja, kelle välja tõid, on Mariliis Valkonen. Miks tema ja mida on neil Veevoga ühist?

No esiteks algavad mõlema nimed v-tähega, aga ka see, et Valkonen on Lembit Veevo viimane õpilane ja seda on mõnevõrra tajuda ka helikeelest.

Oleme kooriga laulnud päris mitut Mariliis Valkoneni teost. Kui otsisime heliloojat, kellelt lugu tellida, siis tundus see side kõige tugevam, sest ta otsib oma lauludega huvitavaid kõlasid. Ta katsetab põnevalt erinevate häältega. Ka Helüs on need erinevad hääled olemas. Sellest üldse rääkimata, et “Minu oma laul” koorile nii väga sobib, seda on ka kontsertide järel öeldud. Midagi seal ikkagi oli, mingi äratundmine, ja õigusega. Kui plaadil on midagi esile toodud, siis päris tihti just Valkoneni lugusid.


Temaga oli tõesti tore klapp, näiteks meeldis mulle see, kuidas tegime temaga koroona tippajal veebikõne, kus kogu koor oli olemas. Väga meeldiv vestlus oli. Seal ta rääkis, et talle meeldis koorist kõlav soojus ja see, et asja tehakse naudinguga.

Ma pole temaga seni ka kuigi palju rohkem suhelnud kui selle koosoleku ajal, aga tõepoolest jättis väga sooja inimese tunde.


Kas sa tellisidki Mariliis Valkonenilt laulu plaadi jaoks?

Arvasin, et esitame “Ilmakaare häälepaelal” mõnel kontserdil. Oli plaan seda esitada, aga kuidagi jäi tegemata, ei tekkinud proovides seda tunnet. Nii lauljad kui ka mina ise ei jõudnud prooviperioodil terviku tajumiseni, kuid salvestusel võtab teos väga selge vormi ja kuju, mis omakorda käivitab mõtte see kontserdikavadesse sisse tuua.


Nii et sa ütleks, et seda laulu tuleks velmata?

Mida?


Pole tähtis. Küsiks aga üldisemalt, et kas sa võiksid nimetada mõne erilise hetke kooriga, mingi hetke, mida tahaksid eriliselt esile tuua?

Ei, neid asju on ikka palju. Uue muusika kontsert, kus me esitasime seda “Miks on jumal minda loonud” (Sander Pehki “Loodud rikaste risuks”. See on kusjuures kõlanud Stuttgardi klassikaraadios, nagu viimases laagris välja tuli. Tutvused, tutvused… – siinses intervjuuosas sulgudes loo autori täiendused/täpsustused). Või näiteks mõni hästi raputav esitus, näiteks Kreekas Prévezas, see “Pietà” (Ester Mägi). Segakooriga HUIK! tegime seda kahe oreliga missat (Castagnet’ “Messe Salve Regina”), see oli väga võimas. Ajastukontserdid 2019. aasta laulupeo eel, kõik need rahvarõivad ja kogu jantimine sellega. Ja see repertuaar! (Sealt tuli kavva ka Evald Aava “Laulik”, mis kõigile hirmsasti meeldima hakkas.) Kontserdid Priit Strandbergiga – esiteks see, kuidas ta tuli meie proovi ja kui ta laulma hakkas, kõigil jäid suud ammuli, milline hääl! (Pärast kontserti tõi ta järgmisse proovi kringlit. Temaga tuleb uuesti koostööd teha!) Ja Villu Veskiga kontsert, seda oleme tahtnud korrata, aga pole kuidagi saanud, ajad pole klappinud. Kahju. Uusbergi “Kiituselaul” Tartu üliõpilassegakooriga, see oli ilus. Ja muidugi Ola Gjeilo “Dark Night of the Soul” keelpillikvartetiga (esitasime 2015. aastal). See oli üks igavene andmine. Siis oli see nii uus ja huvitav ka, Gjeilo polnud Eestis veel nii populaarne ja mõjus siinses koorikultuuris uuenduslikuna.

Kui aga korraks mitte mõelda kontsertidest, siis üks pilt, mis mul meeles on: Walesis, kui me olime just alles saanud Llangolleni võistlusel hea koha ja valisime endale uue nime. Seisime kogu kooriga maailma pikima kohanime sildi ees (Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch). Ja meie, neljatäheline Helü. Kõik nii rõõmsad, nii ühtehoidev seltskond. See oli üks hetk, mis meenutades ikka rõõmu toob. Me polnud veel Helü nime all tegutsenud, aga kõik see, mis teeb meist Helü, oli juba siis olemas.


Lauljate Helü-hetki:

Riin: “Minu jaoks on Helü-hetk iga kord, kui kuulan meie Jõhvi konkursil salvestatud lugu “Double, Double, Toil and Trouble”, mis on nüüd ka värskel plaadil. Üks asi on seda ekspressionistlikku pala laval esitada ja tunda koori naljatlevat mänglevust ning ähvardavat võimsust üksteisele järgnemas, kuid kui ka aastaid hiljem loo salvestust kuulates tulevad iga kord külmavärinad ihule ja kogu keha elab põnevatele rütmimuutustele kaasa, siis see on lihtsalt nii värskendav ja võimas elamus!”

Tõnis: “Ühel või teisel moel eredaid hetki on nii palju, aga kõige suurema emotsionaalse raputuse pakkus ilmselt Kreeka konkursi “Pietà”. Ester Mägi kirjutas traagilise “Pietà”, mida oli pooltes proovides maru raske laulda, sest see emotsioon on lihtsalt nii jõhker, nii toores itk on sellesse kätketud. Aga mida aeg edasi, seda vähem – harjud ära ja keskendud paremini vokaaltehnilisele poolele. Harjud tundega, ja kordamine võib olla tarkuse ema, aga värskele tunnetusele mõjub ikkagi lahjendavalt. Tavaliselt.

See oli meil konkursikavas, kui olime Kreekas Preveza linnas. Kirikus laulsime üht-teist, laulsime midagi kolmandat ja kava viimaseks jättis Küllike “Pietà”, sest see on selline efektiga, suure pauguga lugu, sobib sinna küll, vinge fortissimo’de tants, noh. Järg siis käes viimasel laulul. Ja dirigent jättis käe õhku. Paus kahe laulu vahel oli kaks korda pikem kui teiste lugude vahel. See polnud enam lihtsalt järjekorras neljas konkursil esitatav lugu, “Pietà” seisis täiesti eraldi. Kogu see raskus vajus äkki peale, loo emotsionaalne pingestatus ja muu. Küllike dirigeeris väriseva käega, me kanaldasime Ester Mäe leinavalu fortissimo’ga enda omaks – ja kui loo lõpp hääbub leppiva morendo’ga, hääbusime meiegi märkamatult ja pooleldi tahtmatult, sest klomp kurgus takistas laulmist. (Pärast kiideti tagasisides, et loo lõpu pianissimo olnuvat väga hea.) Kui dirigendi käed viimast korda langesid, siis sai nii mõnigi meist tagasihoitud pisarad kergendunult valla lasta.”

Liis: “Ühe eredama muusikalise hetkena on kindlasti meeles Yves Castagnet’ “Messe Salve Regina” 2021. aasta sügisest. Esiteks selle teose enda erakordsus – kaks orelit, kahe koori sulam ja esiti hoomamatult külluslik muusikaline pilt. Niivõrd hunnitust tervikust on keeruline ja osalt ka ehk ebavajalik üksikud hetki välja sõeluda, aga mäletan, et mõtlesin mitmes kohas kirikulagesid täitvate helikobarate saatel Messiaeni orelikeelele – vaat et suurim võimalik kompliment!

Tõsiasi, et missa-kontsertide teiseks pooleks olid Kreegi “Taaveti laulud”, mis võiksid ju vabalt üksi kontserdikava moodustada, kõneleb ehk juba niigi enda eest.

Teiseks olustiku erakordsus – koroona-olud kõigutasid veel kontserdinädalal pilti korralikult ning veel napilt-napilt kontsertide eel oli hirm, et kogu pingutus võib mõneti vääramatute jõudude tõttu liiva joosta. Nii õnneks ei läinud ning Tallinna kontserdi järel sai Kuku klubis hommikuni muljetatud ... ja siis juba järgmistele kontserdilavadele kulgetud. Justkui väljavõte rubriigist “ideaalne nädalavahetus”, kus sai pea katkematult kõrgendatud emotsioonidel kulgeda ja olla tänulik kõigi juhuste eest, mis sündmustiku just selliseks lõid. Teist päris sellist ei tule ju kunagi.”

Liina: “Proovid on ikkagi kõige paremad. Ükskõik mis esinemised, ükskõik mis konkurss – proovid on põhilised. Mõnes kooris jäetakse proov ära, kui on liiga vähe lauljaid kohal, aga need väikse seltskonnaga proovid on mulle alati kõige rohkem meeldinud. Milline ansambel siis tekib.”

Jaanus: “Eredate hetkede seas on raske mõnda eriti hirmsasti esile tõsta. Vähemalt mina ei oska välja tuua mingit üht ja ainsat. Kõik parimad hetked küündivad kuhugi siiamaale (näitab käega kõrget latti). Ja kõik parimad hetked on just siin, parimas kohas. Nii et ma ei mõtleks sellest koorist heade hetkede mõttes. Pigem on see koor nagu osa elust. Ta on tõesti nagu mu perekond. Koor on üks pidev asi su elus, see on miski, mis püsib. Ta on osa elust.”


 

Eeltoodud üksikhetkede kõrval väärib aga esile toomist veel üks märksa pikem protsess. Anu meie sopranirivist sattus Helüsse õigupoolest juhuse tõttu, kuna kuskil mujal ei otsitud parasjagu sopraneid. Üks juhus viis aga tasase doominoefektina teiseni ning nii ongi juhtunud, et praegusel hetkel õpib Anu Heino Elleri muusikakoolis koorijuhtimist – ja isegi mitte esimest, vaid juba teist korda, jätkuõppes.


Kammerkoor Helü


  • Kammerkoor Helü tegutseb Tartus.

  • Algselt E STuudio kammerkoori nimeline koosseis valis Walesi reisil hääletuse teel omale uue nime Helü 2016. aastal.

  • Koori peadirigent on Küllike Joosing, dirigentidena on töötanud ka Eliisa Sakarias, Ulla Simone Möldre ja Anu Lepik (kes on praegugi abidirigent).

  • II koht segakooride kategoorias Llangollen Eisteddfodi festivali koorikonkursil Walesis. (2016)

  • Peavõit rahvusvahelisel pop-jazz-kooride konkursil “Lauluragin” (2016)

  • III koht kammerkooride kategooria rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2017”.

  • Kaks kulddiplomit rahvusvahelisel koorifestivalil Kreekas Prevezas (2018).

  • I koht segakooride kategoorias ning konkursi parim tulemus Krakówi koorifestivalil Poolas (2019)

  • A-kategooria II koht segakooride võistulaulmisel “Tuljak” (2022).

  • 2022. aastal andis koor välja heliplaadi “Maastikud”, mis kandideeris kooriühingu aastaauhinnale aasta kooriplaadi kategoorias.

  • Kammerkoor Helü plaati “Maastikud” on võimalik soetada koori kodulehekülje kaudu.

 

1 Tiiu Erelt, Rein Kull, Henno Meriste 1985. “Uudis- ja unarsõnu”. Tallinn: Valgus.


Comments


bottom of page