“AFEKT”-festivali lõppkontsert 5. detsembril Arvo Pärdi keskuses pakkus eraldatud, sügavalt keskendunud keskkonda, kus ümbritsevas vaikuses võttis kuju neli Pierre Boulezi teost. Üllataval kombel ei ole Boulezi loomingu iseloom ja Pärdi keskuse seintelt kiirguv vaikus omavahel vastuolus. Pigem näib keskus pakkuvat ruumi, kus muusikaline mateeria, ükskõik missugune see ka ei oleks, saab end aja kogemise kaudu luua. See ruumi ja heli vastastikune toime näib mulle nüüd minu mälestustes peitvat põlvkondade ja mõtteviiside dialoogi, mis kohalviibinutele kingiti. Võibolla on see üks väike näide “AFEKT”-festivali teemast “Zwei Gefühle” ehk “Kaks tunnet”.
Vaikuse ja Boulezi vahelise dialoogi pani elama Michael Wendebergi (klaver) ja Monika Mattieseni (flööt) asjatundlikkus. Nad esinesid vajaliku energia ja pühendumusega, mis kutsus kuulajaid osa saama laval toimuvatest muusikalistest sündmustest, ja nende esitus köitis mind kontserdi esimesest noodist peale.
Kava oli pandud kokku nõnda, et luua seos helilooja hilisemate ja päris esimeste teoste vahel. Seesugune dihhotoomia näitas Boulezi loomingus valitsevat järjepidevust ja individuaalsust. Meile avanes pilt Boulezist kui julgest heliloojast, kes oli täis sihikindlust ja vabandamisele mitte kuuluvaid muusikalisi ootusi, mis olid temas olemas juba noorena.
Nende partituuride põgusa uurimise ja saadud muljete tõttu peegeldub Boulezi intensiivsus minus endiselt sügavalt; seetõttu otsustasin kontserdist kirjutada tagantpoolt ettepoole.
Flöödi-klaveri sonatiini sissejuhatuses tuuakse kohe esiplaanile, kui oluline on kahe instrumendi muusikalise kanga põimumine. Kogu teose vältel püsib tähelepanu tämbril ja kõlal ning see on selgelt paika pandud 115. taktis. Siin soovib Boulez, et klaveri ja flöödi trillereid tuleks mängida nii, et need oleksid kahe instrumendi vahel võimalikult katkematud. Tämbri olulisust rõhutavad veelgi kahe instrumendi omavahelised sõlmumised, samaaegsed kajad ja peegeldused. Sonatiin oli kontserdi finaali loogiline valik – see sisaldab paljusid suure energiaga tekstuure ja kujundeid ning toimib minu meelest trompetihüüuna, märkimaks olulise sündmuse lõppu.
“Incises” oli kindlasti kava kõige haaratavam teos. See oli kirjutatud 1994. aasta Umberto Micheli klaverikonkursi kohustuslikuks palaks ja sobitub minu arvates kindlalt pianistide standardrepertuaari, virtuoossete klaveripalade sekka. Kogu teose vältel näeme virtuoosse žanri järelkajana ettekandjale esitatavaid nõudeid – ulatuslikke ekspressiivseid kujundeid, arenduse ja korduse kasutamist, uskumatut osavust nõudvaid keerulisi passaaže, kõla kompleksset mõistmist.
Peale selle pakuksin välja, et “Incises” ammutab otsest inspiratsiooni Raveli “Valsi” klaveriversioonist. Tundub, justkui läbistaks “Incisesi” “Valsi” aluseks olev kõlaline kontseptsioon; seda seost süvendab kulminatsiooni tantsulisus nimetatud palas.
Seevastu Boulezi klaverisonaati nr 3 oli kõige raskem haarata. Teoses uuritakse aleatoorilisi kompositsioonimeetodeid vastusena Stéphane Mallarmé ja James Joyce’i kirjandusteostele. Mõju oli hämmastav. Kuulates tundsin, et muusikaliste sündmuste jada oli ühtaegu seotud ja mitteseotud. Kui sonaat oli lõppenud, avastasin, et kõik II ja III osa vältel toimunud sündmused moodustasid minus elava, laiaulatusliku struktuuri. Noodi uurimine tõi arusaama, et see ei ole teos, mis oleks kujundatud lineaarse muusikalise vormina, vaid on helitöö, mis toimub singulaarsuses.
Kontserdi avapala “Douze notations” oli eriti liigutav. Kompositsioon on üles ehitatud austusavaldusena arvule kaksteist – selles on kaksteist osa, igaüks kaksteist takti pikk, kasutatuna dodekafooniat. Selles Boulezi esimeses teoses peitub tema helilise kujutlusvõime seeme, mis sisaldub kõigis tema lugudes. “Douze notations” on mitmel moel rabav, eriti oma loomuomase tundlikkuse ja vabaduse poolest. Lisaks väljendusrikkusele võib kogu loo vältel tajuda ühtsust ja laiahaardelisust. On märkimisvääre, et helitöös esinevaid seoseid on võimalik mõista juba esimesel kuulamisel. Pean mainima kaheksandat osa, mis algab korduva kvartide kujundiga, ja seda, kui siiralt puudutas mind selle kellalik helin.
Arvo Pärdi keskuses peetud “AFEKT”-festivali lõppkontsert mälestas kaunilt Pierre Boulezi elu ja loomingut, näidates väga intensiivset ja siirast heliloojat. Michael Wendeberg ja Monika Mattiesen käsitlesid tema loomingut äärmise hoolega ja nende pühendumus lõi erilise õhtu, mida illumineerisid mitmevärvilised seriaalsed ekspressioonid.
