Rootsi plaadifirmas mullu valminud lasertsõõril on EFK kunstiline juht Kaspars Putniņš seadnud muusika otsekui kaalule – ühele kaalukausile vene avangardisti Alfred Schnittke ning teisele avangardismi jätnud ja devotsionalismi liikunud Arvo PärdI. Kui Schnittke teose aluseks on vanavene ortodoksi paraliturgilised patukahetsussalmid (just salmid, mitte psalmid, nagu plaadiraamatus on kasinalt inglise keelde tõlgitud, sest psalmid on hoopis midagi muud), siis Pärdi teoste om on ladinakeelsed õhtumaised liturgilised tekstid: “Magnificat” kui vesprihümn pühimale neitsi Maarjale ning kompletooriumihümn, Siimeoni kiituslauluks nimetet “Nunc dimittis”.
Võiks eeldada, et EFK Schnittke interpretatsioonist imbub rahvapärasust ja lihtsust ning jäetud on igasugune edvistamine. Saati siis, et patukahetsusmuusika. Eeldus õigustaski ennast, muuseas. Selleks on tark tausta teada. Schnittke teatavasti ei näinud võimalust seda teost kirikus esitada. Lõppude lõpuks ei ole õigeusu teenistustes nende rahvatekstide jaoks ka kohta. Sestap laulis “fila koor” Schnittke salme raamis, mis andis võimaluse mängida interpretatsiooni, Schnittke slaavipärase temperamendi ja sellega kaasuva dünaamikaga. Astumata samas kordagi klišeelikule ja slaavi kooripolüfooniat tihti iseloomustavale ilutsevale aasale. See, et nii ei juhtunud, õilistab koori eriti, nagu muidugi ka kaunis, puhas vokaal.
Mõistan kunstilise juhi taotlust panna samale plaadile süllaabikal põhinevad teosed. Ent kuna Schnittke paastulik, enesepuhastuslik intensiivsus on niivõrd kaalukama tekstiga, langeb kaalukausi raskus tema poole. Arvo Pärdi “Magnificat” ja “Nunc dimittis” on tänu, kiituse ja soojuse tekstidele kirjutatud. Ja tänumeele väljendus jääb, teadagi, ikka hingekarjatuste varju. Nii ka sel plaadil. Sest plaadil kõlavate teoste puhul ei ole ikkagi tegu ainiti muusikaga, vaid sõna ja seda kandvate helide vaimuliku sümbioosiga.
