Paneb rõõmu tundma, taoti ka imestama, et Tallinna erakordselt tihedas kontserdielus tuleb taas ja taas ette muusikaõhtuid, kus saal on viimse toolini välja müüdud. Kui mõnd väiksemat ruumi täita pole keeruline, siis ligi 900 istekohaga Estonia kontserdisaali puhul on see saavutus. Eesti Rahvusmeeskoor ja Duo Ruut suutsid seda ning piletid olid otsas juba pikemat aega enne 27. novembril toimunud kontserti.
Rahvusmeeskoor ja dirigent Mikk Üleoja on viimasel ajal parastihti tegutsenud Eesti pärimusmuusika suunal. Mullu tehti kontserdid koos Mari Kalkuniga, varasemast meenub kava “Regiram” koos Celia Roose ja Tuule Kanniga ning veebruaris leiab aset ühine programm Sänni Noormetsa ja Anna-Liisa Elleriga. Selline suunavalik mõjub loogilise ja orgaanilisena, toitub ju suur osa meie koorimuusikast samast allikast, millest ammutavad ka meie rahvamuusikud. Teame, et meie rikkaliku pärimuse rahvamuusikaarhiivi salve kogumisega tegelesidki just (koori)- heliloojad – Cyrillus Kreek, Mart Saar, Peeter Süda jt. Autentne arhiivimaterjal on tüvi, mis hoidis püsti kogu Veljo Tormise laialehist loomepuud ning kihk vanade viiside juurde pöörduda on elus ka selle sajandi koduses koorimuusikas.
Duo Ruut (Ann-Lisett Rebane ja Katariina Kivi) on üks Eesti erksavärvilise etnoilma erilisemaid fenomene, nii vormi kui ka sisu poolest. Kaks neidu ühe kandle ümber on pilt, mis paelub juba visuaalselt, aga ansambli eriline lumm seisneb kahe mängija-laulja täielikus üheks sulamises ning ühise, õmblusteta helikanga voogamises. Duo seob kokku rahvaviisid ja autorilaulu elemendid ning teeb kõike erakordselt kuulamapanevalt. Rahvusmeeskoori ülesanne ühislugudes oli eelkõige lisada kõlaruumile sügavust ja resonantsi. Vaheldust taustarollile pakkusid kaks lühemat ja kaks ulatuslikumat a cappella teost, vastavalt Leonardo Schiavo “Frottola nr 1” ja Veljo Tormise “Hobusemäng” ning Justė Janulytė “Now I’m Nowhere” ja Tarmo Lepiku “Kolm Betti Alveri luuletust”.
Saalist kuulates oli tasakaal võimendatud duo ja võimendamata koori vahel veidi rahvusmeeskoori kahjuks ning Kuldar Schütsi loodud paljuhäälsete seadete detaile oli kohati raske aimata. Kontserdi Klassikaraadiost järelkuulamine parandas arusaama koori akordikast ja häälte liikumisest mõnevõrra, aga mitte täielikult. Kava oli lühemat laadi, napilt üle tunni ja ilma vaheajata. Kavaleht oli minimalismi meistriklass – lihtne leheke (hind 1 euro), kus kirjas vaid teoste pealkirjad ja autorid. Arvukas publik, mis oli minu tunnetuse kohaselt tulnud kohale peamiselt Duo Ruudu nime peale, vajanuks kindlasti taustainfot, kui mitte esinejate, siis kindlasti heliloojate ja teoste kohta.
Kõik, mis lavalt kõlas, oli kvaliteetne ning kontserdi kulg näis olevat hoolega läbi mõeldud. Oli mitu head üleminekut, näiteks Schiavo rütmimängudele ehitatud “Frottolalt” Duo Ruudu käteplaksudega jätkunud loole “Suvi rannas” ja Tormise “Hobusemängult” sama tekstiga duotõlgendusele. Hästi sobitusid kavasse ka Janulytė veerandtunnine, ruumi- ja ajatajuga mängiv teos, mille maagia seisneb eelkõige väga paljuhäälse faktuuri ideaalses tasakaalus hoidmises ja dünaamilise kaare kujundamises, ning Tarmo Lepiku kolmeosaline Betti Alveri tsükkel. Lepiku ettekanne oli eriti tänuväärne – aastakümnete eest oli see kohati kõlakosmosena mõjuv teos rahvusmeeskoori kavades sageli, kuid viimasel ajal kuuleb neid laule harva. Ometi on Tarmo Lepik helilooja, kes ei sarnane Eesti muusikaloos mitte kellegagi. Ta on loonud ka mitu detailirohket ja -täpset teost segakoorile, mis võiksid samuti mõnele ärksale noorele dirigendile palju avastamisrõõmu pakkuda.
Eesti Rahvusmeeskoori ja Duo Ruudu igas komponendis nauditav ühisesinemine maalis helidega ning seiskas aega, näitas kaasaegse etno ja koorimuusika värve ja võimalusi. Meeleolud olid valdavalt meditatiivsed, aga tunda sai ka rahvamuusika mõnu, mida oli kõige rohkem kava lõpetanud “tallad maast lahti”-loos “Tantsma kutsumine”.
