Eesti muusikatudengite õppimine välismaal loob palju rahvusvahelisi sidemeid, mis kahtlemata viivad Eesti jazzi edasi. Ka Rahel Talts on üks neist, kes on siirdunud piiri taha. Odenses jazzklaverit ja heliloomingut õppiv Talts on muusikalises perekonnas üles kasvanud ja tema isa Marek Talts on üks Eesti rütmimuusika valdkonna aktiivsemaid kitarriste.
Eestis on Rahel Talts jõudnud seni märgi maha panna sellistele ansamblitele nagu Allianss ja Allan Kaljaste Smooth Group muusikat kirjutades, aga oma debüütalbumini jõudis ta hoopis Taanis. Rahel Talts Ensemble on neljateistliikmeline, peaaegu bigbändi mõõtu kollektiiv, selles projektis on muusikuid Poolast, Tšehhist, Leedust, Taanist, Eestist ja Rumeeniast. Plaadil on ka tumedamaid toone, mis tõenäoliselt on tõukunud karantiinikevade isoleeritusest, sest kattus ju kurikuulsa pandeemia esimene faas osaliselt lugude kirjutamise ajaga. Kuid üldjoontes domineerivad positiivsed ja helged tundmused ja rõõmsad värvid. Selles muusikas on vaba voolamist ja fantaasialendu, kõlapildi poolest võiks mõne loo, nagu näiteks “Flow of Life” puhul vabalt ette kujutada, et see on mingil põhjusel välja jäänud mõnelt Pat Metheny Groupi kaheksakümnendatel välja antud plaadilt. Metheny loomingus aastakümneid käibel olnud võtted, nagu näiteks vokaali kasutamine instrumendi rollis, on ka Rahel Taltsi plaadil kuulda. Lüürilisust lisab keelpillikvartett, mis mõjub iseäranis sulnilt palades “Innermess” ja “Gratitude”. Peab küll ütlema, et kui singlina välja antud “Gratitude” mõjub lugudest kõige terviklikuma ja küpsemana, kuigi ehk mitte päris originaalsena, siis “Innermess” konkreetselt kuhugi välja ei jõua ja lõpeb pisut ebamääraselt, aga võibolla ongi autori taotlus kasutada pigem küsi-, mitte hüüumärke. Ilmselgelt on Rahel Talts heliloojana alles oma karjääris esimesi samme tegemas ja valikuid, millises suunas edasi liikuda, on palju.
