Pille Lill: Ukraina piiril muutus helistik

Nagu olulised asjad tavaliselt ikka – läbi inimeste. Minu puhul läbi ukrainlasest bassi Pavlo Balakini. Pavlo hindas kõrgelt meie esibassi Mati Palmi ja püüdis pääseda tema juurde õppima. Tutvusimegi Eestis tänu Matile ja Pavlo selgitas, mis toimus Donetskis 2014. aastal. Ja alles tänu temale jõudis minuni arusaamine, et see, mida venelased seal korraldavad, on okupatsioon. Me ju teadsime seda siin Eestis, aga nagu ei mõistnud lõpuni, sest venelane on läbi aegade ikka siin ja seal samasuguseid asju teinud. Me vaatasime Ukrainas toimuvale vähemalt alguses läbi sõrmede. Mis on muidugi väga kurb.

Minu arvates on tegemist haruldase häälematerjaliga – selliseid sügavaid basse ei kohta igal sammul – ja me otsisime talle läbi PLMF Arts Managemendi ehk minu loodud muusikute agentuuri võimalusi esinemiseks välismaal. Ausalt öeldes upitasime ta päris kõrgele: Pavlo on laulnud Veneetsia, Palermo, Firenze ja Taani ooperis ja sel kevadel ka näiteks Maltal. Meie upitame teda võimalusel edasi!

Aga pole mõtet asju ilustada: kuna Pavlo hakkas saama tööd väljapool Eestit ja talle paotus võimalus rahvusvaheliseks karjääriks, siis meie rahvusooperi juhtkond seda ei aktsepteerinud. Pavlo pidi valima, kas ta jääb Estoniasse või käib laulmas ka piiri taga ja Pavlo loomulikult valis rahvusvahelise tee. Praegu ta mingil määral laulab siiski ka rahvusooperis.

Natuke sama asi on meie teise bassi Ain Angeriga, kes hakkab tuleval suvel Saaremaal laulma Wagneri ooperit mitte Estonia egiidi all, vaid teeb seda hoopis koostöös Vanemuise ja Risto Joostiga. Minu meelest on see kahetsusväärne, et selliseid basse ei osata rahvusooperis väärtustada, mis on ju omakorda märk sellest, et suhted pole korras ja koostöövalmidus puudub.

Aga Pavlo on õppinud selgeks eesti keele, tema lapsed käivad siin koolis ja temast on saanud ukraina päritolu Eesti inimene. Hetkel on ta siin õnnelik. Ilma tööta, aga õnnelik. 

See oli šokk nagu ilmselt meile kõigile, aga kohe tekkis ka soov aidata. Sain silmapilk aru, et minu võimuses oleks näiteks minna Kiievisse õpetama ja ma kirjutasingi juba aprillis sealsele konservatooriumile. Oleksin oma elu organiseerinud nii, et saanuks sõita kohe. Aga nemad kaalusid ja hindasid olukorda ning kirjutasid kahjuks vastu, et ei julge minu elu oma südametunnistusele võtta. Nad lihtsalt ei tohtinud riskida.

Täpselt nii. 2023. aastal kohtasin kohvikus täiesti juhuslikult üht viiuliga noormeest, kellega hakkasime rääkima ja kes jutustas, et tuli Ukrainast külla oma tütarlapsele, kes õppis siinses muusika- ja teatriakadeemias. Neil polnud võimalust suvel ühiselamu toa eest maksta ja andsin noormehele oma kontori võtmed, et elagu siis sügiseni seal. Kuna mu sisetunne Ukrainas õpetamisega seoses polnud grammigi lahjemaks jäänud, siis kurtsin talle ka, et tahtsin minna, aga näe, ei õnnestunud. Poiss lubas pea tööle panna.

Mõni aeg hiljem teretas mind kontserdilt tulles täiesti võõras, võibolla hästi natuke tuttava olekuga mees, kes ometigi mind tundis ja küllap mina teda ka, aga no vot meelde ei tulnud, et kes ta on. Õnneks mees ütles ise kohe lahkelt, et töötab nüüd Kiievis Eesti saatkonnas. Järelikult diplomaat! Ja kohe läks mul peas lambike põlema, et nüüd küll avanevad uued võimalused ja ma saan lõpuks Ukrainasse minna. Andry Ruumet oli tema nimi.

Ja kolmas märgiline sündmus oli härra Pavlo Pimenovi telefonikõne, mille ta võttis tänu kohvikus kohatud noormehe pealekäimisele. Selgus, et härra Pimenov asutas paarkümmend aastat tagasi Ukrainas umbes samasuguse fondi nagu minu muusikute toetusfond siin Eestis ja ta ütleski otse välja, et saab mulle Kiievisse meistriklassi organiseerida, kui ma seda ikka veel tahan. Lauljatega polnud ta küll varem tegelenud, aga ta lubas proovida. Saatis kutsed laiali üle Ukraina nii konservatooriumitele kui ooperiteatritele ja pakkus võimalust registreeruda. Lauljatele oli meistriklass tasuta ja mina olin valmis oma raha eest kohale sõitma, aga siis sekkus mängu diplomaat Andry Ruumet. Kuna ma olin Eestist esimene kultuurialase koostöö pakkuja sõjaajal, siis saatkond otsustas katta minu reisi- ja majutuskulud.

Alguses lendasin Poola, seal istusin öörongi peale ja kui me ületasime Ukraina piiri, sain ma momentaanselt aru, miks ma seal olen. See sõjaenergia tunnetus on midagi niisugust, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Igale natukenegi tundlikumale inimesele jõuab see füüsiliselt kohale. Siit kaugelt vaadates me justkui kõik teame asju, aga piiri peal sa äkki taipad. Ma ei teagi, mis sõnu kasutada: absurd, nonsenss … Ja nii on see olnud läbi ajaloo, kui sõdadest rääkida. Eks tormas minulgi läbi pea erinevaid mõtteid ja hirme, aga ma suutsin hoida enda sees rahu.

Hommikul kell viis jõudis rong Kiievisse ja kakskümmend minutit hiljem kuulsin esimest pommitamist. Pavlo Pimenov oli mulle vastu tulnud ja loomulikult ma küsisin, et kuidas kohalikud häire korral tegutsevad. Ta kirjeldas mulle erinevaid olukordi, aga selgitas ka, et kui tahad ennast raketi eest kaitsta, siis tuleb otsida tugevat seina. Ja juba samal päeval viis Pavlo mind ooperisse.

Meie läksime “Sevilla habemeajaja” etendusele. Üsna ooperimaja lähedusse oli hiljuti kukkunud pomm ja seal haigutas tühimik. Aga saal oli rahvast peaaegu täis, orkester täies koosseisus – kõik nii nagu peab. Inimesed istuvad ja samas teavad, et kui see pomm teatrimaja peale langeb, siis on lõpp. Aga mitte keegi ei näita hirmu välja. 

Nii et minu esimese päeva peamine mulje seisnes veendumuses, et inimene on ka kõige äärmuslikumates oludes võimeline olema hirmust üle. Sama sügav tõdemus meenus piirilt – hirm on ületatav. Suur osa ukrainlastest on jõudnud sellisesse punkti, kus nad saavad aru, et on nii nagu on. See puudutab ka kultuuriinimesi ja kunstnikke.

Registreerunuid oli kolmkümmend kuus üle terve Ukraina, aga kõigi jaoks kahjuks mul ei jätkunud aega. Alustasin igal hommikul kell kümme ja lõpetasin õhtul kaheksast. Lõunapause ei võtnud ja ega isu ka ei olnud. Nii kuus päeva järjest. Viimasel päeval pidasin veel ühisloengu kõigile osalejatele, mis toimus paralleelselt droonide rünnakuga. Ja muidugi küpses kogu selle nädala jooksul minus idee, mida olin endas kandnud tegelikult sõja esimestest päevadest peale. Ma olen veendunud, et me peaksime koos itaallastega – kuna Itaalia on ikkagi ooperi sünnimaa – asutama kolme rahvast ühendava ooperiakadeemia. Natuke võtsin šnitti oma veel kaitsmata doktoritööst, mis käsitleb metsosopran Armanda Degli Abbati õpetajatööd Eestis esimese vabariigi ajal. Toonane koostöölepe itaallastega nägi ette, et eestlased käivad õpetamas La Scalas ja Itaalia korüfeed meil. Nii et peale sõja lõppu, peale võitu …

Selles ma ei kahtle üldse, et me võidame. Ma ju nägin seda – nad on murdumatud. Oma sügaval sisimas teavad ukrainlased, et nad võidavad selle sõja. See üdi, essents on selle rahva sees olemas. Seda ma tajusin ka oma kursustel. Mul oli ju päris palju ka poisse, nii basse, baritone kui tenoreid, aga kõigi nende egod on praegu kapi otsas. Nad on nii lahti, nii avatud. Kõikidest õpilastest ehk üks oli küll katki ja hirmul, ta ei suutnud võtta vastu mitte midagi, ja võibolla teine oli selline pooleldi nii, pooleldi naa, aga kõigi teiste südamed olid valmis avanema.

Kuigi – keegi polnud jäänud sõjast puutumata ja igaühel oli keegi, keda leinata. Aga leinatunnetus minu sees sai ka uue tähenduse, sest kui leina on koos nii palju, siis see muutub pigem kurbuseks ja kaastundeks. Ja eks ma oma lõpuloengus seda ka rõhutasin, et kurbus kurbuseks, aga oma eriala nad jätta ei tohi, sest pärast sõja võitmist avanevad uued uksed. Püüdsin neid inspireerida, motiveerida ja tagasi tulles kirjutasin kohe kirja meie kultuuriministeeriumile. Et mul on soov tuua Eestisse õppima vähemalt kaks lauljat.

Jah, neiud. Mul on väga hea kontakt Verdi ooperiakadeemiaga, seda tänu varalahkunud Vello Jürnale, kes õppis seal Carlo Bergonzi juures. Ja nüüd on koostöös muusikaakadeemiaga itaalia väljapaistvad õppejõud käinud juba teist aastat Eestis meistriklasse andmas. Kultuuriministeerium tõesti toetas minu ideed ja mul oli võimalus tuua kaks sopranit siia itaallaste juurde õppima. Ja mul on eriti hea meel selle üle, et suuremeelne Itaalia õppejõud kinkis neist ühele omakorda tasuta meistrikursused Itaalias.

See on suur asi, sest kui sa oled erialases plaanis oma maal n-ö kinni, eriti välja ei pääse, siis kipub usk oma võimetesse ja võimekusse ka hääbuma.

Üks asi on Ukraina täielik ülesehitamine pärast sõja lõppu, milles kogu maailm loodetavasti tahab kaasa lüüa. Aga seal kõrval peaks toimima ka niisugune nišiabi, minu eriala silmas pidades siis kolme rahvast ühendav ooperiakadeemia, mis oleks ukrainlastele täiesti tasuta.

Ukrainlaste rikkus on ju nende suurus. Neil on meeletult palju valikut, sest rahvaarv on nõnda suur ja huvi ooperilaulu vastu pole mingi nišihuvi. Klassikalise laulu prestiiž on seal kõrge. Meil on asjad hoopis teisiti, sest valikut on vähe. Pealegi pole ooperilauljaks õppimine Eestis praegu üldse populaarne. See tähendab omakorda seda, et iga hääl on kulla hinnaga. Ja eriti – nagu kullaterakest peopesal – tuleks hoida suure andega lauljat.

Soome bass Jaakko Ryhänen ütles kunagi Eestisse õpetama tulles, et eestlaste imerelv on koorilaul. Tänu sellele, et lapsed laulavad koorides, on nende häälepaelad pidevalt töös ja nii pole ka meie perspektiiv leida klassikalise laulu valdkonnas maailma tipplavadele tegijad, hääbunud.

Oma kogemusest mäletan, et kui ma olin kunagi 61. koolis lauluõpetaja ja küsisin umbes sajalt esimese klassi lapselt, kes tahab kooris laulda, siis kõik tõstsid käed. Nii et mul oli hetkega sajaliikmeline mudilaskoor. Nüüd tuleks sellelt koorilaulu tõrvikult klassikalise laulu pirrule kuidagi tuld võtta! Ja läbi minu unistuste ooperiakadeemia õnnestuks ehk kõigi nende koorilauljate keskelt kuue-seitsmeteistaastased kuldsed hääled kodumaalt ikkagi üles leida ja neid koolitama asuda. Et meil ei oleks ainult üks dramaatiline tenor. Või sügav bass.

Me tähistasime hiljuti koos Verdi akadeemiaga Maria Callase sajandat sünniaastapäeva ja itaallaste suveakadeemiad, mis Eestis toimuvad, on ka olnud väga populaarsed. Eelmisel aastal õpetas siin maailmakuulus tenor Fabio Armiliato ning sel aastal õppejõuna tunnustatud Marco Camastra ja huvi on olnud kahepoolne. Loodetavasti siis ukrainlasi kampa võttes mõne aasta pärast kolmepoolne. Kõik on võimalik.