Anneli Ivaste, “Heliruumid”. Fotonäitus Tartu Ülikooli raamatukogus 8. I – 1. III 2026.
Tänapäeval ei pea enam fotoaparaatigi omama, et pilte teha. Iga teine klõpsib tuhandeid kaadreid, mida ta ei pruugi pärast enam kordagi vaadata. Elame fotode ülekülluse ajastul. Ent on ka neid, kel on oma tegevust vaja reklaamida, kasvõi sotsiaalmeedia kaudu seda nähtavaks-kuuldavaks teha, ajaloo tarvis talletada vmt, seega ka pidevalt uusi pilte teha ja üles panna. Ja mõnest võib nõnda – ootamatult kätte tulnud tarvidusest – saada mitte lihtsalt fotokroonik või tubli piltnik, vaid lausa fotograaf-kunstnik.
Anneli Ivaste on oma fotograafitegevuse algpunktina nimetanud vajadust Eesti Filharmoonia Kammerkoori toimetajana sotsiaalmeediasse proovidest ja kontsertidest pilte postitada ning ühtlasi koori tegevust jäädvustada. Tema nüüdseks mitmel näitusel välja pandud võtteid aga kindlasti enam pelgalt pressifotodeks nimetada ei saa. Neil ülesvõtetel on küll meile lavalt tuttavad näod ning uhkeid saale – käesolev näitus “Heliruumid” on kantud Arvo Pärdi 90. sünnipäeva turneest mullu sügisel, kui esineti Pariisi filharmoonias, Londoni Royal Albert Hallis ja mujal –, ent reklaamfotondusest on asi mitu sammu eemal. Muidugi võiks iga pressifotograafi unistus olla selline suurejooneliselt uhke kaader, nagu on Anneli võte EFK kontserdilt BBC “Promsi” festivalilt – milline saal, milline värvide ja valguse mäng, pluss tohutu hulk publikut – tõeline unistuste glamuurfoto! Ent olukord, milleni kohale tellitud ametlik piltnik naljalt ei küündi, on intiimsus, mille Anneli on saavutanud koori lauljate või Tõnu Kaljuste lähivõtetes. On näha, et ta oma kohaloluga muusikuid ja muusikat ei sega. Teda tuntakse, usaldatakse ja lastakse seal lähedal olla, mis on kahtlemata erakordne privileeg. Nõnda on tal aastate jooksul kogunenud tuhandeid kaadreid, millede hulgas palju väga häid tabamusi. Vaadatagu kasvõi näituse avapilti, suures plaanis kaadrit käe ja taktikepiga – mis nurga alt ja kuidas see on ometigi võetud?
Aga ka see ei ole veel kõik. Andekas ja oma tööd armastav inimene liigub oma teel edasi. Ka Anneli silm on teravnenud, hakanud leidma koori ja selle isikute kõrval visuaalset ümbrust, märkama kuulsate kaunite hoonete ja saalide arhitektuuri iseärasusi, pinnastruktuure, valgusvooge, mustreid jne. Nõnda ei ole enamikul näitusel välja pandud piltidest peamise objektina fookuses enam koor või dirigent ja nende musitseerimine mingis saalis, vaid nad on miksitud kontserdihoone, selle muusikat akumuleerinud hoone detailidega: saali/maja mustri, värvi, valguse, dekoori, pinnavirvenduste, peegelduste vmt elementidega. Muusikud ei ole enam objektid, vaid osa kunstilisest Artefakt’ist. Neid pilte vaadates saad aru, et Anneli Ivaste on kinni püüdnud visuaalse muusika.
Näitus “Heliruumid” avati esmalt mullu sügisel Jõhvi kontserdimajas. TÜ raamatukogust liigub see edasi MUBAsse ja sealt juba Vanemuise kontserdimajja.
