Ansambli Pantokraator muusika on minu jaoks sügisene. See on üks neid tõhusaid vahendeid, millega eluringi paratamatult kuuluvat ja sügisel eriti tuntavat hääbumist talutavamaks muuta.
“Déjà vu’s”, nagu on eelmisel aastal vinüüli ja CD-na ilmunud albumi pealkiri, on soojust vist rohkemgi kui selle bändi varasematel plaatidel. Meeldetuletuseks: 1990. aastal ilmus Melodija märgi all LP “Pantokrator I”, ühtlasi valmis helikassett. 2000. aastal välja tulnud valik-CD “Jäi servi seisma” pakkus lõviosa debüütalbumilt ja veel üht-teist. 2009. aastal ilmus bändi teine uut loomingut koondav helikandja “Tormidesööjad” CD kujul, kahel lisa-CD-l tehti kättesaadavaks ka esimese plaadi materjal ja hulk salvestamata palu veel varasemast ajast. Plaadid on üllitatud niisiis pika intervalliga. Bändi esimene avalik kontsert toimus 1983. aastal. Kõige algusest on möödas umbes kaks inimpõlve.
Kuidas meie proge lipulaeval läheb? Kas “Déjà vu” näol on tegu vana tuttavaga? See küsimus on mõistetav. Liiatigi on vahetunud frontman. Uuel plaadil ei laula tänavu kuuekümneseks saanud Lauri Saatpalu, kelle hääl kõlas peaaegu kõigil seni avalikkuse ette jõudnud Pantokraatori salvestistel, vaid temast põlvkonna võrra noorem Taavi Peterson.
Olgu kohe öeldud, et Peterson saab hästi hakkama, laulab ennast Saatpalu suurest varjust välja ja Pantokraator on bändi kolmandal albumil äratuntavalt Pantokraator.
Tumedad toonid
Laulja vahetusest märgatavam on minu jaoks see, et uuel plaadil ei ole esimese plaadi eufooriat. Kui erinevad on tolle ja vastse plaadi ainsad armastuslaulud! Võrreldagu omavahel esimeselt plaadilt viiendat, Paul-Eerik Rummo sõnadele tehtud “Aasa” ja “Déjà vu” neljandat lugu “Luhal”, mille sõnad on kirjutanud Anzori Barkalaja. Rõõmust pakatava ja surmani julge kevadmängulisuse asemel on nüüd hilissügisene ja hillitsetud, puhuti isegi meeleheitlikult igatsev unenäovalss, kes teab, võibolla viimane romantiline armastus, millel on kõhkluste kiuste lastud ellu tulla. Tõsi, “Aasale” järgnev “Sundimatu jutustus tõelisest kevadest” (“Kevväi käen, kevväi käen!”), mis läheb elevusega veel kaugemale ja asub koos “Aasaga” otse esimese plaadi südames, tundus nüüd ülekuulamisel liialdatuna. Olen vanemaks saanud minagi.
Mis järgneb aga ainsale armastuslaulule plaadil “Déjà vu”? Tumedatooniliselt rokkiv “Inimsoohämarus”, mille sõnade autor on August Sang. See sünge lugu asub uue plaadi keskel. Ja jahmatas mind oma päevapoliitilisusega. Kuid just “Inimsoohämaruse” kaudu seostub “Déjà vu” vaimses mõttes eelmise plaadiga “Tormidesööjad”. Eks ole ju tolle plaadi nimiloo tekst loetav Heiti Talviku, arbuja teise luuletsükli “Dies irae” viimase stroofi järelluuletusena, Saatpalu inspireeritus näib olevat igatahes ilmne. Talvik: “Trotsides katastroofi, tormipuskarit rüüpab laev. Meie kohus on sundida saledasse stroofi / elementide pime raev.” Saatpalu: “Kui oksad on oigamas tormi ja liinides undamas uni, siis tihedaks nööbime vormi me kiivrites peade all, kuni see tuisk vaarub väsides mööda ja näitab, et tuul on vaid tuul. Me oleme tormidesööjad, siidrätiga pühime suud.”
Talviku luuletuse viimast lauset on palju tsiteeritud ja selles võib näha ka arbujate loomekreedot. Talvik kirjutas oma “Dies irae” (ladina k ‘viha päev’, st viimnepäev), mida Karl Muru on nimetanud tema kõige vahetumalt ajakriitiliseks luulesarjaks, 1934. aasta kevadel, nn vaikiva ajastu alguses. Sügiseks valmis Talviku teine apokalüptiline sari “Jumalate hämarus” (hiljem “Jumalate hämaras”). Mõlemad tsüklid jõudsid Talviku kogusse “Kohtupäev” (1937). Jumalate hämarus on tõlkelaen Wagneri ooperi pealkirjana tuntuks saanud Götterdämmerung’ist (eeskujuks vanapõhja Ragnarök), mida on eesti keelde tõlgitud ka jumalate hukuks. Inimsoohämarus tähendab niisiis inimkonna hukku.
“Déjà vu” plaadiümbrisel on “Inimsoohämaruse” alapealkirjas loodud seos 1938. aastaga. Siin tuleks täpsustada. Sanga luuletus ilmus 1940. aastal Veljesto koguteoses “Võim ja vaim” ja oli autori dateeringu järgi kirjutatud 1939. aasta septembris, mil Saksamaa ründas Poolat, vallandades sellega Teise maailmasõja. Pantokraatori lugu kasutab luuletuse 1965. aasta versiooni (Sang oli teinud teksti pisut prohvetlikumaks ja Nõukogude võimu suhtes teravamaks, jättes kõrvale ka algse pealkirja “Inimsoohämarus”).
Isiklikus leinaraamis
“Inimsoohämaruse” diagnoos inimkonnale on ränk ja Pantokraatori laulust jääb painama kooris korratud “Jah, liiga palju on tõde ses loos, mida Gulliver vestis jähuudest”. Kes on jähuud? Inimese välimusega olendid, keda Jonathan Swifti ligi kolmesaja aasta taguses raamatus “Gulliveri reisid” peavad ühel lõunamere saarel hobusekujulised, arukad ja vooruslikud hiihnhmid oma majapidamistes peale muude lojuste. Jähuud äratavad Gulliveris juba esmakohtumisel üksnes viha ja põlgust. Nende päritolu on ebaselge ja pole välistatud, et nad sattusid saarele merehädalistena, mandusid ja metsistusid seal. Tõepoolest, keset Euroopat käib jälle sõda, juba neljandat aastat järjest, ja näib, et inimesed on sama õppimisvõimetud nagu jähuud.
Nii süngele diagnoosile järgnev õhuline “Narrivile” (sõnad Mercalt) omandab nüüd hoopis poliitilisema varjundi. Pantokraatori uus plaat on nagu eelmisedki kontseptuaalne tervik, osised annavad üksteisele vastastikku lisatähendusi. Ja kui iroonilisele “Narrivilele” järgneb plaadi rajumetalseim pala “Las” (sõnad Veiko Belials), mis räägib püsitust maailmast ja lõpeb nihilistliku käibefraasiga “Me käest ei küsita”, poeb hinge kahtlus, kas siit ongi üldse väljapääsu, kujutatud maailmas ei näi inimesest ju midagi sõltuvat.
Järgnev “Papale”, plaadi kaheksas pala, on aga üks hellemaid ja liigutavamaid armastatud surnule lauldud laule, mida ma kuulnud olen. Taavi Petersoni hääl toob paiguti meelde Jaak Joala maheda ja intensiivse tämbri, kuid on värvikam. Peiarlikuma Saatpaluga, kes tutvustas ennast 1990. aasta plaadi avapalas seguga leelotamisest ja joigumisest, oli loonud silla juba Petersoni naerulõkerdus ja muretu-süüdimatu rännumehe tamm-tada-tamm “Narriviles”. Hull maailm saab jälle elamisväärseks. “Narrivile” iroonia oli ikkagi eneseiroonia. Plaadi lõpetab julgustav “Mis isad ütlevad” (sõnad Juhan Liivilt).
Siin on paras koht minna albumi algusse. Sest kaks isateemalist lõpulugu moodustavad avalauludega “Karjala” ja “Ingeri” plaadi raami. “Déjà vu” on Pantokraatori plaatidest kõige isiklikum. Tuleb meeles pidada, et peaaegu kõigi selle bändi kolmel plaadil ilmunud 28 loo muusika autor või kaasautor on Erik Sakkov, kes mängib ühtlasi klahvpille. Nii on Pantokraatori loomingu selgrooks muidugi eelkõige tema. Ja kui teada, et Sakkovi ema on soome soost ja Sakkovi isa suri ainult veidi aega pärast “Tormidesööjate” ilmumist, saab sellest raamist leinaraam: leinatakse isa ja leinatakse ka ema päritolumaad. Uhke “Karjala” ja kõle-kurb “Ingeri” lähevad korda eriti neile, kelle kodukoht on jäädavalt kadunud või ajaloolise ülekohtu tõttu ligipääsmatu.
Väärib teadvustamist, et Eesti popmuusikas leidub hulganisti loojaid, kes on pärit meie maa perifeeriast. Nende seas on eriti palju neid, kellel on seto või laiemalt Petserimaa taust (Ivo Linna, Jaanus Nõgisto, Vello Toomemets, Igor Garšnek, Marek Sadam jt), kuid on ka (ingeri)soome juurtega muusikuid, lisaks Sakkovile näiteks Andres Valkonen ja Sven Kuntu. Selle üle tavaliselt ei mõtiskleta, ei nende muusikast kirjutades ega ka nende muusikute endi loomingus. “Déjà vu’s” sellest mööda minna ei saa, siin on helilooja päritolu kahe avalooga väga nähtaval. Ja muidugi on sellega pistmist ka Pantokraatori esimese plaadi etnoproge suunitlusel.
Lõuna-Eesti ja kunstluule
Pantokraatori loomingut võib jaotada ka kasutatud tekstide järgi. Esimene periood, millest jõudis valik salvestisi plaadile alles 2009. aastal Sakkovi “Valge raamatu” kaane sisekülje CD-l “Liig palju taevast”, on kirju, valdavad Tartu luuletajad, kelle seast kerkib esile Jarek Vilu ehk bändi tollane trummar Priit Karm. Esimene plaat on kõige rahvaluulelikum, ligi poolte lugude tekst on eesti folkloorist. “Tormidesööjate” lugude sõnad on ühe erandiga Saatpalult, see on kolmest plaadist kõige filosoofilisem. Arvata võib, et Saatpalu tekstid sündisid enamasti pärast, mitte enne muusikalise osa valmimist.
“Déjà vu” tekstid on eesti kunstluule ja “Karjala” erandiga on kõigi selle plaadi laulude sõnad jõudnud trükki luulekogudes, paljud “Tormidesööjate” ilmumise aegu. Aga kunstluule valdamine plaadil “Déjà vu” tähendab juurte juurde naasmist. Debüütalbumi regivärsilisus ja “šamanistlik maailmatunnetus” on olnud selles kontsentratsioonis pigem ajutine nähtus. Muidugi ei ole see möödunud jälgi jätmata, kuid kindlasti ei ole bändi sõnaline tuum ainult seal.
“Déjà vu” tekstid võib lokaliseerida aga Lõuna-Eestisse. Küll mitte keeleliselt. Kui esimese plaadi lõpetas seto poeedi ja preestri Ignasõ Vasjo (Vassili Kalle) sõnadele loodud “Kelle?” Anne Türnpu esituses ja lõunaeesti keelt kõlas plaadil veelgi, siis “Déjà vu” kõik lood on kirjakeelsed. Kuid kõik tekstide autorid on Lõuna-Eestiga seotud: Anzori Barkalaja, Veiko Belials, Peep Ilmet, Juhan Liiv, Merca (Merle Jääger) ja August Sang. Kolmandik “Déjà vu” tekste on seejuures Mercalt: “Ingeri” (luuletusena “Kodukased”), “Narrivile” (“Narri vile”) ja “Papale” (“Isale”) on kõik tema 2007. aasta kogust “Narrivile” (“Kodukased” ilmus esmakordselt 1989. aastal Kanadas kogudes “Merca by air mail” ja “MercAmerka”). Barkalaja sõnadega on “Karjala” ja “Luhal” (viimane 2011. aastal ilmunud esikkogust “Lohelausuja”). Pantokraator ise on Tartus alguse saanud, nüüdsest koosseisust on sealt peale Erik Sakkovi pärit ka trummar Roland Puusepp ja laulja Taavi Peterson. Basskitarrist Henno Kelp on pärit Võrumaalt. Uuemal ajal tegutsetakse küll Tallinnas ja eks hõlju pantolaste Lõuna-Eestis nõnda üha enam mälestuste sinist udu.
Kõik saab kokku unenäos
Kui “Déjà vu” keskel asub “Inimsoohämarus”, millest kiirgub külma süngemeelsust üle kogu plaadi, siis just Merca ja Barkalaja sõnadele tehtud laulud võiksid olla selleks kütteks, mida uuelt plaadilt tuleviku sügistesse kaasa võtta – kui eelistada terviku kuulamisele üksikuid palu. Mille seab Pantokraator kaduvikule vastu? Sõbra käe, mida pakkus juba “Olen su vend” (sõnad Jarek Vilult) esimesel perioodil, ja nüüd, küpsenult, elutarkuse, kõige kiuste. See ongi ehk peamine, millega “Déjà vu” bändi senise loomingu taustal välja paistab. See vahel äärmise haavatavuseni ulatuv tark südamlikkus.
Uus plaat on varasematest ka unenäolisem. Unenäo märksõnaga tuli meelde plaadi kolmas, ainus seni veel nimetamata jäänud pala, Sakkovi süntesaatorite kaleidoskoobina algav “Ikkagi”, mis lõpeb Elmar Liitmaa vabastava kitarrisoologa (sõnad Peep Ilmeti 1986. aasta kogust “Tuul tuli”). Unenäos kohtuvad mälestus ja nägemus, neist üks elab minevikust, teine tulevikust. Segunevad luulega, sünnitavad juurde uut luulet. Ja vahel tundub, et kõik on juba nähtud: déjà-vu. Mälestuslikkust on Pantokraatori loomingus olnud ju ennegi, kuid mitte kunagi sel määral ja nii isiklikult. Jah, inimene on juba kord ajalik ja vanus pole ainult number. Kui aus olla. Ja kui üldistada: Pantokraatori uuel plaadil süvenetakse hingestatult inimese ja inimühiskonna ajalikkusse, need on ajalaulud sügisel laulmiseks.
