Ühena vähestest füüsikatundides omandatud ja hiljem meelde jäänud tarkuseteri kõneles sellest, et paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses. See polnud juba niisama füüsika, see oli puhas poeesia ja ehe hoomamatus! See on ka kuidagi mällu takerdunud, et kuigi iga sirge ongi oma olemuselt lõpmatu, siis tuleb seda paberil ometi nii kujutada, et algus ja lõpp oleks näha.
Ansambli Opium Flirt värske kauamängiv “Lõputu sirge Vol. 1” tuletas mulle seda ammust põnevat ja vastuolulist tarkust taas meelde. Põhimõtteliselt on kogu see topeltalbum kantud kas otseselt või kaudselt samast teoreemist ning püüab 100 minuti sisse mahutada kõike seda, mida 2006. aastal tegutsemist alustanud Opium Flirt ehk Erkki Hõbe ja Ervin Trofimov on oma muusikalisel arenguteel endasse ahminud. Ja seda on kindlasti rohkem, kui mahub ligi paari tunni sisse! Nende diskograafia viies plaat, ainult maitsekalt luksusliku, Kristi Kongi kujundusega topeltvinüülil kättesaadav kontseptuaalalbum “Lõputu sirge Vol. 1” on nende esimene album pärast 2010. aastal ilmunud plaati “DejaVoodoo”. Mitmekülgne Opium Flirt on algusest peale ragistanud eksperimentaalse post-rock’i radadel, kuid nii eklektilised, nagu praegu, polegi nad ehk kunagi varem olnudki ning posti ja rocki kohtab siin eelkäijatest vähem. Mida aga leiab?
On mõjutusi vanast heast mürarockist Emir Kusturica filmidest tuttava mustlasmuusikani, Isao Tomita varasemaid katsetusi meenutavast analoogelektroonikast pärimusmuusika, intellektuaalpopist Bohren & der Club of Gore tumeda jazzini ja Steve Reichi minimalismini välja.
Kui Opium Flirt on ehk pisut nimele vastavalt oma varasemas loomingus silma paistnud psühhedeelse helikoega, siis “Lõputu sirge Vol. 1” on vaatamata oma stiililisele eklektilisusele kuidagi väga selgepiiriline. Instrumentaalmuusika ja palad abstraktsete pealkirjadega “220722-4-i”, “220722-4”, “250722” ja nii edasi muidugi ülemäära palju võtmeid kontseptsiooni lahtimuukimiseks ei jaga, mis kahtlemata võibki olla osa kontseptsioonist endast. 100 minutit tundub praegusel hektilisel ja rapsival ajal kahtlemata absurdne pikkus, aga, üllatus-üllatus, igavaks ei lähe see omanäoline ja eripalgeline ning raugelt seikluslik album kordagi.
