Eesti filmimaastik on täienenud järjekordse šedöövriga. Märtsis jõudis laia publiku ette Indrek Spungini lavastuslik dokumentaalfilm “Õnn on elada me maal”, mis juba enne ametlikku esilinastust oli üles korjanud Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia.
Film on mitmekihiline, jutustades samaaegselt mitut lugu ning pakkudes seetõttu vaatamisrõõmu ja mõtlemisainet paljudele. 1980-ndate kultusbändi Velikije Luki tagasivaatepeeglis võtab oma koha sisse ka palju laiem pilk kogu tollasele režiimile ja igapäevaelule, mis on kahtlemata äärmiselt põneva ajaloolise väärtusega. Tänu punkaritest peaosalistele ei näe me aga ei tõsiselt akadeemilist faktikogumikku, kuigi faktikaadreid on seal omajagu, ega ka mõtlikku heietust sotsiaalsete kihtide kujunemisest ja arengust, vaid hoogsalt unenäolist tõsielu-ulmekomöödiat, mis viib vaatajad pooleteiseks tunniks tagasi sürreaalsesse nõukogude igapäevaellu, mis 40 aastat tagasi tundus siiski üpriski reaalne. Kõige suurema nostalgialaksu saavad kindlasti 1980-ndate punkarid, kes praeguseks on jõudnud auväärsesse ja pöördelisse pensionieelikute põlvkonda. Kuid ehk purustab film samas mingi nähtamatu piiri tänapäevastegi noorte mõtlemises, kes ühtäkki avastavad endaga sarnaseid jooni ka oma vanematel.
Kes olid siis need tollased Nõukogude Eesti punkarid? Noored, kes ei soovinud sulanduda halli kommunistlikku massi ja väljendasid nõukogudevastasust nii oma riietuse, käitumise kui ka loominguga. 1980-ndate noorte põlvkond ei mäletanud ei Stalini terrorit ega Hruštšovi sula. Ainuke pilt silme ees oli igavesti elav Brežnev, kes oma küllaltki ekstreemsete kulmude ja “esmaklassilise” diktsiooniga lõi ideaalse pinnase õitsvaks nõukogude punkkultuuriks. Kuigi kõik kohad olid täis miilitsaid ja sõjaväelasi ning vene keel domineeris järjest enam, oli kogu selle häppeningi juhtfiguur oma olemuselt niivõrd punk, et terrorirežiimist oli saanud omaenese paroodia. Loomulikult ei alahinda ma siin veel neilgi aastail rohkeid avalike või salajaste dissidentide kannatusi, kuid nüüd üle 40 aasta hiljem tundub selle aja peale tagasi mõeldes Nõukogude Liidu kokkuvarisemine kuidagi väga loomulik ja etteaimatav.
Kogu kultuslike sõjaveteranide poolt tasuta pakutav tänavakoomika võttis noortelt ära igasuguse hirmu raudse rusika ees, sest kõik said ju aru, et tegelikult on rusikas butafooria ning ka meeleheitlikult iga Brežnevi lause peale plaksutavad tulihingelised kommunistid vist ikka päriselt ei usu oma messiat.
Olen palju mõelnud, et ehk oli tol ajal noortel isegi rohkem vabadust kui praegu. Võibolla paistab tagantjärele kõik pisut rõõmsam ja kindlasti ei igatse ma noid aegu tagasi, kuid miskipärast tundub tänapäevane huumor natuke lahjem ning liialt palju inimesi väga materialistliku ja asjaliku mõttemaailmaga. Igal juhul jõudis hoopis teistsuguse protestiliikumisena alustanud punk-rock vaatamata igasugustele vastumeetmetele küllalt kiiresti ka Eestimaale ning sellega kaasas käiv ühiskonnakriitika omandas enesestmõistetavalt nõukogudevastase alatooni.
Kindlasti olid väljakutsuv maneer ja rõivadisain need, mis korralikke kodanikke kõige rohkem riivasid. Nagu filmis tõdeti, olid ju punkarid oma haaknõelte, märkide ja ordenitega tollaste nõukogude maskottide ehk Isamaasõja veteranide kõverpeeglist vastu vaatav kujutis, kuid punkarite eelis oli nende julgus massist eristuda ning nende veel kommunistlikust ideoloogiast küllalt vähekahjustatud noor ja loominguline mõtlemine. Kuigi punkarid torkasid silma eelkõige oma välimusega, oli selles seltskonnas aukartust äratav hulk tänaseks tuntud loomeinimesi, ärifiguure, poliitikuid ja teadlasi.
Dokumentalistile annab Velikije Luki loo jutustamiseks väga tänuväärse lähtepunkti. Tegemist oli vaieldamatult ühe omapäraseima muusikakollektiiviga, kes on Eestis tegutsenud. Vaatamata vähesele pillimängu- ja lauluoskusele, mis pungis on ju tegelikult boonuseks, oli bändi muusika vägagi nauditav. Bändi mootoriks oli selline ainulaadne tandem nagu Villu Tamme, kes on erakordselt huvitava muusikalise mõtlemisega looja, ning Ivo Uukkivi (Munk), kelle lavalise kohaloluga võiks käivitada tuumalaengu. Ka Villu tekstid on äärmiselt ajastukriitilised ja seega jutustavad need tollal kirjutatud mõtted oma loo paralleelselt ja dialoogis filmiga.
Film annab edasi väga suurel hulgal ja autentselt Velikije Luki muusikalist pärandit, mis on omaette suure väärtusega. Selle kõrval on oskuslikult kasutatud Alfred Schnittke, Lepo Sumera ning hullumaja stseenis ka Helena Tulve muusikat, mis minul südame eriti rõõmsalt põksuma pani.
Filmis on hulganisti väga hästi konteksti valatud ajaloolisi kaadreid, mis peaosaliste meenutuste taustal teevad nõukogude punktegelikkuse selgeks ka kõige fantaasiavaesemale välismaalasele. Värviks on osavalt lisatud kaadreid tolleaegsest eesti filmiklassikast. Võib vaid aimata, milline aukartust äratav töötundide arv on kõige selle kokku otsimiseks ja ühte buketti sidumiseks kulunud, kuid asi on seda väärt. Tulemuseks on vägagi väärika kestusega lihtsalt jälgitav, kuid hoopiski mitte lihtsakoeline, tihe ja humoorikas punkkroonika.
Lõpetuseks ka mõned isiklikud meenutused, kuna minugi teismeiga möödus Munga (Ivo Uukkivi) ja Villu vahetuses läheduses ning samas vaimses ruumis. Nagu filmiski mitmel korral mainitakse, ei olnud miilitsatel päris kuritegudega vist eriti aega tegelda, kuna nad pidid suure osa oma päevast punkareid taga ajama. Ka punkansamblite kontserdid olid keelatud. Selle eest seisis KGB ohvitser Valeri Konovalov, kelle ülekuulamismeetodid olid psühholoogiliselt kõrgel tasemel ning kellel peaks olema talletatud väga põhjalik materjal tollastest loomeinimestest. Seetõttu toimusid paljud spontaansed kontserdid punkarite kodudes või teistes sobivates paikades akustiliste pillidega. Need õhtud olid omamoodi loomingulised inkubaatorid, kus tehti muusikat, kirjutati luuletusi või mitme peale raamatuid ja sekka joodi ka õlut, kuid kindlasti kaalus loomingulisus õllejoomise üles. Ka need ilusad pildid tulid Indrek Spungini filmi vaadates paralleelselt silme ette, äratades paljud mälestused eriti soojaks ja lähedaseks.
