Eesti juurtega Austraalias resideeriv helilooja ja visuaalkunstnik Olev Muska andis 40 aastat tagasi välja albumi “Old Estonian Waltzes”. Mullu nägi ilmavalgust aga järg, sümboolse nimega “New Estonian Waltzes”, mis on sama haarav ja äratuntava helikeelega.
Kireval, energilisel ja üllatusterohkel albumil kohtub folkmuusika elektroonikaga, mis paiskab arhailised meloodiad stiilide keeristesse. Suulisel teel edasi kandunud pärand elab nüüd edasi reivil, intensiivsete rütmide ja katkendlike harmooniate kütkeis, sahisevas digitaalsuse rägastikus. Pole mõtet imestada, miks talle anno domini 2025 Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia määrati.
Muska suudab oma kompositsioonidega luua eriskummalise, nostalgilise futurismi atmosfääri. Ta ei suhtu pärimusse ükskõikselt ega lihtsustavalt, vaid püüab leida kontekste, mis avardaksid kasutuses olevat viisijuppi, pingestaksid sõnade sotsiaalset mõõdet. On tajuda, et Muska on leidnud oma suhte meie pärimuskultuuriga ning soovib seda mõtestada, julgelt katsetada ja uurida. Helilised tekstuurid mäslevad manipulatsiooni võrgus, millest hüppavad välja arhiivisalvestised. Kauamängival kõlavad lood pole arranžeeringud, kasutuses olev ajalooline materjal on helilooja ja tema helikeele teenistuses. Sentimentaalsust lisab veel vanematele arvutimängudele omane tunnetus ja kõla, mis omakorda tekitab uue lisakihi mälule.
Muska justkui kodeeriks mitut ajastut paralleelselt, oma hübriidses vormis. Teda huvitavad kattumised ja tõukumised, erinevate aegruumide sulamid. Juba esimeste paladega avaneb muusikaline virvarr, mida võiks iseloomustada kui toorest (“Orja palk”), mängulist (“Oige ja vasemba”, “Jooksupolka”) ja isegi et muretut (“Vändra polka dinky”, “Vändra polka”, “Kükitamistants”). Palad “Lõke lennuväljal” ja “Mis see kiike kriunub?” toovad esile Muska helimaastike visuaalsuse. Need, hetkelised seisundid, lisavad värve ja nüansse. Isegi väikest annust irooniat võib nii mõneski loos aduda (voccoder’i kasutus “Mis see kiike kriunub?”). Albumi meeldejäävamaid lugusid on “Ilus neiu kiigel”, mis on nakkav, hoogne ja vahelduv. Katkendlik meloodia kasutus annab võimaluse luua erinevaid kihistusi ja dünaamikaid, mistõttu jagub keerdkäike ning üllatusi. Sarnase ülesehituse printsiipi kasutab Muska veel palade “Laulu võim” ja “Saaremaa” puhul, kuigi nad mõjuvad tagasihoidlikumatena.
Olev Muska “New Estonian Walzes” on mitmekülgne ja hoogne kuulamine, mis ei jäta külmaks, vaid lisab särtsu. Ja, nagu ta OPi kultuurisaates ütles: “Mina ei ole ajast ees, vaid teised on ajast taga.”
