XL rahvusvaheline Niguliste orelinädal 1.–7. I 2026: 7 õhtust kontserti, igapäevased loengud “Kunst ja muusika” (Tarmo Saaret), oreli tutvustused ja orelipooltunnid Niguliste muuseumis. Kunstiline juht Andres Uibo.
40 aastat on väga pikk kulgemistee mistahes ettevõtmisele. Meie oludes on nende aastate sees vahetunud koguni riigikord. Õnneks on Andres Uibol orelimuusika elujõulisena hoidmisel jagunud orelinädalate ja -festivalide kunstilise juhina ideid ja oskusi ületada aegade jooksul ette tulnud mõõnu, et siis taas oma teekonda tõusvas joones jätkata. Selle nelja aastakümne jooksul on mitmel korral vahetunud talle toeks olnud korralduslik tugi ning muutumisi on olnud ka sündmuse nimes ja toimumisajas: kord orelinädal, siis -festival ja taas vastupidi – mitukümmend aastat toimunud suvisest festivalist on nüüdseks saanud aasta algust tähistav orelinädal. Nende kümnendite üks olulisimaid väärtusi on olnud minu arvates meie orelipubliku hoidmine ja kasvatamine, sest kontsertidel on silmanähtavalt välja kujunenud koguni väga truu “orelikogudus”, kes jälgib tähelepanelikult kõike orelimaastikul toimuvat, et siis õigeaegselt ühelt sündmuselt teise jõuda.
Mäletan, kuidas aastakümneid kutsusid kontsertidest tihedalt täispikitud plakatid suvisele rahvusvahelisele Tallinna orelifestivalile augustikuu algusnädalal ja kontserte oli neis igas ikka mitukümmend. Mäletan neidki aegu, mil 1990-ndatel tegi Eesti Raadio ülekande igast Nigulistes antud festivalikontserdist, eetrisse läksid festivalipäevikud ja sündmusi võtsid kokku keskööprogrammid. Andres Uibole olla tookord öeldud, et kontsertide salvestused on hea vahetuskaup teiste raadiojaamadega. Läbi aastate on tulnud neile orelipidudele esinema kümned ja kümned maailma tipporganistid ning seal on üles astunud kõik meie parimad orelimängijad, kelle hulka nüüdseks kuuluvad juba ka paljud professor Uibo enda õpilased! Igal orelinädalal ja festivalil on iseenesestmõistetavalt esinenud ka Andres Uibo ise.
Algusest peale on kõiki festivale iseloomustanud uudsed ideed kavade koostamisel ja n-ö akadeemilisest raamist välja põhimõte nii sisulise poole kui esinemispaikadega seotult: oreliga on liitunud erisugused kammerkoosseisud ja solistid, koorid ja orkestrid, meeles on peetud heliloojate tähtpäevi meilt ja mujalt ja aegade tagant (sh Vierne, Bach, Buxtehude, Widor), aukohal on olnud eesti helilooming, esitatud on uudisteoseid ning aeg-ajalt on vahele pikitud üllatuslikke stiililisi segunemisi rahvalaulust džässini. Paljudel aastatel oli tavaks, et festival viis kuulamisrõõmu Tallinnast väljagi. Näiteks 1998. aastal toimusid kontserdid Pärnus, Rakveres, Räpinas, Rõuges, Nõos, Vigalas, Äksis, Nissis, Valgas, Põltsamaal, Keilas ja Ridalas, külalisorganistide seas olid prantsuse virtuoos Olivier Latry ja Bernhard Haas Saksamaalt (kes viibis Tallinnas ka käesoleva aasta alguses, andes kontserdi ja meistrikursuse Tallinna toomkirikus).
Festivali 20. tähtpäeval 2006. aastal sai eri paigus ühtekokku kuulda koguni 53 kontserti, Eesti Post andis välja Riho Luuse kujundatud vastava tähistusega postmargi, ploki ja ümbriku ning Eesti Kontsert sama kujundusega särgi. Sellele festivalile andis oma kontsertide ja meistrikursustega erakordse sära prantsuse organist Marie-Louise Langlais, kes tutvustas muuhulgas ka oma abikaasa, pimeda organisti ja helilooja Jean Langlais’ loomingut. Mitmeks ajaks pakkus tol korral kõneainet Peterburi mungakloostri koori Optina Pustyn kavas olnud liturgilise muusika “sügavkoolitatud avarate” häältega esitus. Eesti Orelisõprade Ühingu väljaandel ilmus 2007. aastal mahukas raamat “XXI pilku orelile” (koostajad Ene Pilliroog ja Ivalo Randalu), milles tehti tagasipilk orelifestivalide senisele ajaloole, aga anti ka põhjalikum ülevaade Eesti orelikultuurist üldisemalt, sh meie orelitest ja orelimeistritest, -õpetusest, eesti heliloomingust orelile jne. Ainulaadne ettevõtmine korraldati 2011. aastal, mil iga maakonna ühes kirikus kõlas samal ajal üks ja seesama teos – Bachi fantaasia G-duur BWV 572. 2016. aastal, mil tähistati festivali 30. tähtpäeva, olid kontserdid lisaks Tallinnale veel Tartus, Pärnus, Taageperas, Lohusuus, Kullamaal, Nissis, Valgas, Kodaveres, Mustvees ja Käsmus. Tähtpäeva tuli omalt poolt ilmestama USA orelivirtuoos James David Christie, festivali avas suur oreliöö ja sisulise sügavuse andis kogu programmile Bachi gala.
Kuidas sai kõik alguse?
1987. aasta kevadel võitsid üleliidulisel konkursil Moldaavia pealinnas Chișinăus laureaaditiitli kolm noort organisti: Edouard Oganessian Vilniusest, Aleksei Šmitov Moskvast ja Andres Uibo Tallinnast. Noored said õiguse osaleda rahvusvahelisel organistide konkursil Speyeris. Et kapitalistlikul Lääne-Saksamaal üles astuda, tuli enne oma kava ette mängida. Ettevõtlik Andres Uibo pakkus selleks kohe välja võimalused Tallinnas ja äsja loodud üleliidulise oreliühingu esimees Oleg Jantšenko tuli mõttega kaasa. Koos laureaatidega astusid septembrikuisel orelinädalal üles ka Oleg Jantšenko ise ning veel Vaagn Stamboltsjan, Hugo Lepnurm ja Rolf Uusväli. Esimesed seitse kontserti saidki seega teoks.
Speyeris tutvus Andres Uibo sealse uhke toomkiriku peaorganisti Leo Krämeriga, kelle kutsus esinema juba järgmise aasta Tallinna orelinädalale (ta esines neil korduvalt ja võttis osa tänavusestki lõppkontserdist). Teine orelinädal toimus 1988 taas septembris, esinemas Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli, Edouard Oganessian, Ines Maidre (neil festivalidel üks sagedamini esinenud eesti organist!), Seppo Murto Soomest ning Rubin Abdullin, Garri Konjajev ja Vassili Dolinski Venemaalt.
Uks maailma avati otsustavalt 1989. aastal, mil kontserte andsid Leo Krämer, Stefan Palm ja Carl-Otto Märtson Saksamaalt, Wolfgang Rübsam USAst, Martin Haselböck Austriast, Alan Sutton Inglismaalt, Bengt Tribukait Rootsist, Seppo Murto ja Kalevi Kiviniemi Soomest. Sellest aastast saigi orelinädalast ka nime poolest rahvusvaheline Tallinna orelifestival, mille järgi oleme seda sündmust aastakümneid ju tundnud, ja sama aasta märgib ka orelifestivali kandumist augustikuusse.
Juba 1990. aastal saadi riigilt ja sponsoritelt sedavõrd suurt tuge, et kontserte korraldati lausa 37, sh 5 Pärnus ja 13 muis paigus. Külalisigi oli palju: Gunnar Idenstam Rootsist, Bernhard Haas, Hans Gebhard ja Carl-Otto Märtson Saksamaalt, Alberto Pavoni Itaaliast, Tjen Zeijen Hollandist ja José Luis González Uriol Hispaaniast. Meie organistidest esines siin Andres Uibo kõrval Urmas Taniloo.
Paljud külalisorganistid jäid meile käima aastaiks (sh Pieter van Dijk Hollandist, Mari Kodama Jaapanist, Olivier Latry ja Edouard Oganessian Prantsusmaalt). Festivalidega kaasnesid alati ka meistrikursused. Mitmed meie teisedki muusikud on läbi aastate kontsertidel eri kammerkoosseisudes kaasa löönud, neist enim nt viiuldaja ja dirigent Andres Mustonen, viiuldaja Mari-Liis Uibo, trompetist Priit Aimla. Neis on esinenud ka mitmed vokaalkollektiivid, nt Vox Clamantis, Orthodox Singers, Tallinna Poistekoor, Eesti Rahvusmeeskoor jpt.
Selline väga põgus ülevaade orelifestivali algusest kolme esimese aasta näitel annab ehk pisukesegi ettekujutuse, kui laiahaardeliselt kogu ettevõtmine oli alanud, mõeldud ja läbi viidud. Kõik see, mida järgnevad aastakümned detailides kaasa tõid, ei mahu mitte mingil moel ühe ajakirja sisusse, vaid lausa nõuab tõsisemat süvenemist ja mahukamat väljundit. Andres Uibo sõnul on tõesti iga festival olnud eriline, neil on esinenud ligi 300 organisti pea igalt kontinendilt: Iisrael, Liibanon, Uruguai, Uus-Meremaa, Jaapan, Hiina. Uibo arvates on paljude kuulajate eredaimad mälestused olnud seotud Nigulistes toimunud ainulaadsete oreliöödega päikeseloojangust päikesetõusuni.
Lühivestlus kunstilise juhiga
Nimeta palun neid häid kaasteelisi, kes sulle nelja aastakümne jooksul toeks on olnud.
Andres Uibo: Neid on palju. Kõigepealt muidugi kõik organistid ja teised muusikud, kes on neil festivalidel esinenud. Aga kindlasti on põhitoeks olnud korraldajad: aastail 1987 ja 1988 ENSV Riiklik Filharmoonia, 1990–1993 kooriühingu juures olev ESTO Muusika, 1994–1997 AS Tallinna Orelifestival ja 1998–2019 Eesti Kontsert ning seejuures nimeliselt veel Hella Asur, Vaado Sarapuu, Aivar Mäe ja Jüri Leiten, kelle taga olid ju terved meeskonnad. Aga kindlate püsitoetajate seas on olnud ka Hugo Lepnurm, Ivalo Randalu ja Anu Tamm. Nüüd kuulub eriline tänu Rahvusvahelisele Artur Kapi Ühingule (aseesimees Priit Toobal), kes on orelinädalate toimumisele kaasa aidanud 2020. aastast, ja 2025. aastast on sellele ühingule lisandunud Niguliste muuseum eesotsas direktriss Merike Kurisoo ja kuraator Tarmo Saaretiga. See tandem ongi aidanud anda orelinädalale uue elu.
Millal oli korralduslikus mõttes raskeim aasta selle neljakümne sees?
See oli 1992, kui tuli Eesti kroon ja raha puudus ju täielikult, sest festival pidi toimuma üks kuu peale krooni tulekut. Aga juhtus ime. Sponsorina tuli appi Eesti Kütus ja selle peadirektor hr Henn Pärn. Nii et finantside poolest sai sellest siiski kõige parem ja muretum aasta nende 40 sees. Eesti Kütus jätkas meie toetamist veel mitmed aastad.
Kuidas on külalisorganistid leidnud tee Eestisse?
Head mõtted on saanud teoks tänu headele suhetele laias maailmas ning kui keegi siin on juba käinud ja info edasi annab, et siinne publik ja korraldus on imeline, siis see ongi parim reklaam. Saan siia festivalile palju pakkumisi, kuid mu kogemus ütleb, et õige on siiski ise kutsuda. Pakkumine on alati veidi kahtlane. Sul peab olema eestkostja, nagu tavaelus me seda teame.
Miks on Niguliste olnud nende festivalide ja nüüd ka orelinädala koduks?
Niguliste on olnud minu orelikoduks alates 6. oktoobrist 1981. Nii et jookseb juba 45. aasta. Päevast, mil algas oreli ülespanek. Olen siin üle elanud ka ühe oma traagilisima päeva – see oli 13. oktoober 1982, mil Niguliste põles. Ligi kolm kuud ei saanud ma pärast korralikult magada. Nii kui silmad sulgesin, kerkisid kusagilt leegid. Õnneks orel pääses tänu minu kunagisele kangusele, sest olin pidanud võitlust ehitajaga, kes arvas, et torni ja lõõtsaruumi vahele ei ole vaja tulekindlat ust. Lõpuks see uks siiski pandi ja see ka pilli päästis. Nii et Niguliste on olnud tõesti mulle otsekui teine kodu, kus populaarseks kujunenud Niguliste orelinädalaid on olnud rõõm koos väga loomingulise meeskonnaga korraldada.
Aga orelinädala toimumise ajal – suvest aasta algusesse – on omad põhjused. Nimelt olin kunstilise juhina kutsunud 2012. aastal jaanuarikuu alguses ellu “bachFesti”, mille korraldus aga anti 2020. aastal täiesti ootamatult üle teistele tegijatele. Kuna “bachFest” mulle enam ei kuulunud, siis täitiski aasta alguse Niguliste orelinädal. Muusika jätkus!
Põgusalt juubelinädalast
XL rahvusvahelise Niguliste orelinädala lõppkontserdil väljendas muuseumi juhtkond erakordselt rohkearvulise publiku ees tänurõõmu, et uus aasta on võinud alata sedavõrd võimsais muusikavoogudes. Juba mitmendat aastat on Niguliste muuseum selle orelinädalaga toonud kokku eri huvidega inimesi, kes päevastest ajaloo- ja kunstialastest loengutest ning vestlustest suunduvad õhtust kontserti kuulama. Nii see kultuurikogukond ju kasvabki samm-sammult.
Seekordse orelinädala külalised olid Rusudan Chuntishvili (Gruusia), Joăo Vaz (Portugal), Andrea Toschi (Itaalia), Balys Vaitkus (Leedu), Leo Krämer (Saksamaa) ja Olga Opryshko (Eesti/Valgevene), meie organiste esindasid õhtustel kontsertidel Kadri Toomoja, Ulla Krigul, Andres Uibo ja Toomas Trass.
Mina kuulasin seitsmest kontserdist kuut ja igal neist oli oma harukordne võlu.
Avakontsert pakkus tõelist helilist särinat ja üllatusi lausa igast kiriku nurgast, sest kontserdi režii nägi ette, et trompetistid ja tromboonimängija liikusid palade esituseks iga kord eri paikadesse, et publikut üllatada. Puhkpillimängijad Priit Aimla, Samuel Jalakas, Chris Sommer ja Ivar Kiiv näitasidki oma säravtäpse ansamblitunnetusega kõrgeimat meistriklassi nii oreli kui kiriku akustika eripäraste ilmingute täielikul valdamisel. Peaorelil mängis Kadri Toomoja, kooriorelil Andres Uibo.
Kõik teosed neil kontsertidel, mida puudutasid Andres Mustoneni viiuli- või dirigendikäed, hakkasid elama ja haarasid publiku täielikult oma lummusse. Olgu see siis Bachi kuninglik “Muusikaline ohver” (orelil Toomas Trass), Händeli kontsert orelile ja orkestrile g-moll (orelil Rusudan Chuntishvili) või Bachi topeltkontsert d-moll kahele viiulile ja orkestrile (solistid Andres Mustonen ja Mari-Liis Uibo).
Kuuldu põhjal on solistidest koosnev Niguliste kammerorkester toonud väärika lisa meie kammerkoosseisude perre. Kuigi oli väga põnev jälgida Balys Vaitkuse kogu oreliõhtut, siis sedavõrd loomulikult voolav Bachi esitus, kus kristallselgusega joonistuvad samaaegselt välja kõik polüfoonilise helikanga liinid, on omane vaid suurtele meistritele. Tehniliselt ülipuhtalt ja värvikalt esitatud tervikkava. Kindlasti oleks teda huvitav kuulata ka edaspidi.
Orelinädala lõppkontserti ilmestasid kammerkoori Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) kargelt puhtad ja sügavalt läbitunnetatud XVI sajandi laulude esitused. Publiku jaoks valmistas täieliku üllatuse Mozarti “Ave verum corpus’e” esitus Leo Krämeri juhatusel. Väga soe taaskohtumine temaga aastate järel! Orelinädala lõpetas Andres Uibo “Agnus Dei” (III osa viiulikontserdist), mille palvelisus väljendas sügavalt läbitunnetatud tänu kõige olnu ja oleva eest. Järgmise aasta 1. jaanuaril algav 41. orelinädal astub oma esimese sammu viiendasse aastakümnesse.
