Tänavuse muusikasuve üks märksõnu on kindlasti maestro Neeme Järvi – kui mõelda tagasi tema 80. sünnipäeva tähistanud kontsertidele 6. ja 7. juunil Tallinnas, mida kroonis maestro nimetamine ERSO eluaegseks aupeadirigendiks ning millele asjaosaline reageeris talle omase muhedusega, et nüüd tuleb siis kaua elada. Aga ka eelseisvatele pidulikele augustikontsertidele Leigo ja Pärnu festivalil. Pole ju tarvidust lisada, et Neeme Järvi on rahvusvaheline mees ja nii on tema juubelilgi palju laiem kõlapind, aga seda saab üle korrata seoses Peterburi muusikasuve suursündmuse, 26. maist 23. juulini kestva festivaliga “Valgete ööde tähed”. Nimelt kutsus festivali kunstiline juht Valeri Gergijev sinna taas esinema Neeme Järvi, kes viimati juhatas 2011. aasta “Valgete ööde” lõppkontserti, toona Maria teatri sümfooniaorkestri ees. Tänavuse, XXV festivali afišilt võis lugeda, et 9. juunil oli kavas tähistada Neeme Järvi 80. sünnipäeva, esinejaks Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.
Neid kahte sündmust seob veel ka esinemispaik – Maria teatri kümne aasta eest avatud uus kontserdisaal (teatri lähedal ja meie “maamärgi”, Peterburi Jaani kiriku vastas) – ja ka avahelilooja: kui kontserti Peterburi orkestriga alustas maestro Elleri “Koiduga”, siis seekord “Kodumaise viisiga”, millest sai pidulikule õhtule omamoodi raam, sest tuli publiku nõudmisel teise lisaloona kordamisele. Intensiivsema ja kõlavamana, sest kadunud oli tähtsa esinemise avahetkede pinge ja oldi kohanetud saali paljukiidetud, kuid meie orkestrile siiski harjumatu akustikaga. ERSOl oli seekord Peterburis kaasas kaks sümfooniat – Tubina viies ja Sibeliuse teine. Võimalik, et “rosina” puudumine (instrumentaalkontsert mõne armastatud solistiga) jättis mõne koha saalis täitmata, ent kuulajaskond oli siiski arvukas ja vastuvõtt palav. Erilist heameelt tegi Tubina sümfoonia veenev esitus ja sellega välja teenitud ovatsioon.
Sündmusele lisas kaalu kontserdi otseülekanne Maria teatri veebilehel (mis on siiani ka järelkuulatav) ja Valeri Gergijevi saalisviibimine. Kauaste sõprade ja koolikaaslaste – mõlemad maestrod on lõpetanud Leningradi konservatooriumi – emotsionaalne taaskohtumine lõppes improviseeritud vastuvõtuga, millest jäi kõlama sügav vastastikune lugupidamine ning kindel soov jätkata ja tihendada vastastikuseid muusikalisi kontakte.
