Kammerlauluõhtu “Lõvipruut – armastuse varjatud palged”: Karis Trass ja Rasmus Andreas Raide 9. jaanuaril Kadrioru kunstimuuseumis.
Pärast pikka kaamost retk lumisesse Kadriorgu, kus möllas korralik lumekeeris, sai väärilise tasu. Nimelt jõudsin enne “Lõvipruudi” kontserti külastada meeli rikastavat näitust “Naudingute aed”. Nii selle kontserdi jaoks tähendusrikka laemaaliga saal kui ka kõrvalsaalide ekspositsioon andsid kuulajale rohkelt lisavarjundeid.
Mõlema noore muusiku puhul leiab kinnitust tõsiasi juurte ja kasvupinnase olulisusest ande arengus. Laulja Karis Trassi vanaisa akadeemik Hans Trass ei olnud üksnes bioloog, vaid omas rikka tämbriga baritoni ja õppis laulmist Alma Kurtna juures, vanaema Raine Loo on ereda karismaga näitlejana jätnud Vanemuise draamalavale kustumatu jälje ning isa Toomas Trass teeb ajalugu meie tänases orelimaailmas.
Pianist Rasmus Andreas Raide vanaisal Kulno Raidel oli samuti värvirohke bariton ja ta lõpetas lauljana Tallinna konservatooriumi Linda Sauli klassis, isa Martti Raide on professor Bruno Luki rikka koolkonna üks edasiviijaid õpetamise radadel ning Lied-pianist, kes duos Mati Turiga on meie muusikalukku jäädvustanud ka eesti heliloojate üliväärtuslikku laululoomingut.
Ja kui “juurtele” lisanduvad sobilikud õpetajad, siis jääb pürgijale endale veel see viimane, aga siiski vist olulisim – olla sihikindel ja mitte peljata töötegemist! Trass on õppinud Nõmme lastemuusikakoolis flööti, tema lauluõpetajad on olnud suurepärased lauljad Ludmilla Dombrovska, Heli Veskus ning Berliinis Anna Samuil. Ilmselgelt õnnelik teekond, millele nüüdseks järgnenud sobilikud rollid Estonia laval. Ka Raidel on õpingutee sujunud õnnelikus jadas: Ell Saviauk ja oma isa muusikakeskkoolis ning professor Kalle Randalu Karlsruhes. Musitseerimine ansamblis Trio ’95 koos Robert Traksmanni ja Marcel Johannes Kitsega on toonud neile mitmeid konkursivõite. Ja ei saa ütlemata jätta, et sel kontserdil kõlas pianisti mängus minu kõrvadele ülioluline kõlafenomen, mis jäänud meeltesse pea kõiki Luki koolkonna pianiste kuulates. Siin on hea partnerluse taju ja tehnilise üleoleku kõrval lummusesse viiv “miski”, mille kirjeldamiseni minu teadmised ei küündi!
“Lõvipruudi” kava oli allutatud ühele juhtmõttele, millele viitas laulja oma avasõnas: kes on inimene, kui temas ärkab üllas armastus, kõike unustama panev ja piiritu kiindumus, ning miks võib see kõik kiivusest kantuna muutuda lausa hävitavaks vihkamiseks? Sellest ideest lähtuvalt valitud laulud moodustasid põneva dramaturgiaga terviku. Robert Schumann on oma laulu “Widmung” (Rückerti luule) avareale kirja pannud märkuse Innig (südamlikult), ja nii see ka mf-s klaveri kuueteistkümnendiknootides ja laulja hästi fokuseeritud hääle koosluses kõlas.
Kuna olen tuttav päris suure hulga Brahmsi lauludega, siis rõõmustas kohtumine minule tundmatutega, nagu Hugo Conrati luulele loodud “Lieber Gott …” ja “Rote Abendwolken”. Laulus “Meine Liebe ist Grün” on autori märkus Lebhaft (elavalt), tulemuseks pianisti sõrmede alt tulise innukusega voolavad teemad ning laulja hääle soe ja kirglik volüüm, mis lendas saali ruumi täites. Lõputult voogav fraas laulus “Wie Melodien zieht es mir” puudutas hellalt kuulaja hinge.
Claude Debussy ja prantsuse keelega on Karis Trass ilmselt heas läbisaamises juba tänu ooperi “Pelléas ja Mélisande” ebamaise nimikangelanna rollile Estonia laval. Nüüd kõlasid kolm laulu tsüklist “Les Chansons de Bilitis” (Pierre Louÿs’i luule). Laul “La chevelure” (“Juuksed”) kõlaks kui eelmäng ooperi müstilisse maailma. Laulu “La flûte de Pan” suurim võlu on intiimses pp-s ranget rütmi hoidev liikumine klaveri 1/16-nootides, ning kuulsime Debussyle iseloomulikku meeliköitvat harmooniate mängu, mille taustal kõlas laulja kelmikas ja hõrk jutustus.
Kontserdi sisuline kulminatsioon oli Schumanni “Die Löwenbraut”. Selle laulu valik annab tunnistust Karis Trassist kui väga omanäolisest ja sügavuti minevast kunstnikust. Esiteks kõlas see teos minu andmetel siinmail esmakordselt. Teiseks on see Schumanni loomes kummaliselt erandlik juba Chamisso ballaadi valikut silmas pidades. Aeglases tempos pahaendeliselt mõjuvad akordid kõlavad kuskilt põhjatust sügavusest, seejärel helistiku muutudes helge mineviku meenutus – kahe olendi, inimlapse ja lõvi kiindumus, ning dramaatiline lõpp, kus kiindumus muutub omandikireks ja hukutavalt fataalseks mõlemale. Kuuleme siin klaverilt ahastust täis harmooniate möllu, mis ootamatult lõpetab ballaadi piano’s Adagio’ga. Uskumatult mõjus ja terviklik teos ja esitus!
Kava apoteoosiks kujunesid Ferenc Liszti kolm laulu ning Richard Straussi ülev “Zueignung”. Liszti laulus “Über allen Gipfeln …” Goethe luulerida “Kõigi tippude kohal on rahu” ning seejärel Richard Straussi Hermann von Gilmi luule juhtmõte “Habe Dank” (“Ole tänatud”) andsid kuulajale kaasa vast küllaga mõtteainet ja ülendatud meele.
