Estonia kontserdisaal tervitas Estonian Percussion Groupi ja Marcel Johannes Kitse ühiskontserdi publikut harjumatu neoonsinise valguse, lamamistoolidega lava ääres ning nii suure löökriistade arsenaliga, et tõtt öeldes tekitas kõigi pillide identifitseerimine mulle mõningaid raskusi. Otsustasin lavalähedasi lebotamiskohti igaks juhuks ignoreerida, tuues ohvriks osasaamise löökpillimängu nägemismeelt köitvast visuaalsest küljest.
Kontsert algas Pärdi teosega “Fratres” Vambola Kriguli väga tundlikus seades neljale löökpillimängijale. Seda teost on ju varemgi mitmes erinevas versioonis kuuldud, kuid löökpillide esitus tõstis minu jaoks esile hoopis uusi detaile, muutis mitmeid rõhuasetusi. Võib öelda, et kuulsin väga tuttavlikku kuid senikuulmata teost. Tänu sellele, et löökpillimängijate käsutuses oli külluslik instrumentaarium kõlas see seade minu jaoks ehk värskemalt ja põnevamaltki kui harjumuspärased kantileensemad versioonid. Üllatama pani ka see, kuivõrd vaevukuuldavaks pianissimo’ks on võimelised neli löökpillimängijat.
Tan Duni “Elegy – Snow in June” esitamiseks liitus löökpillimängijatega tšellist Marcel Johannes Kits. Teos paneb kujutlusvõime voolama juba enne kuulamist, programmiga tutvudes, sest aluseks olev süžee XIII sajandi hiina draamateosest on müstiline ja traagiliselt liigutav, kirjeldades noore tütarlapse alusetut mõrvas süüdimõistmist ja hukkamist. Teos algab tšello kaebliku ja ahastamapaneva soologa, mis tänu kummituslikult kõlavatele glissando’dele ja peenelt kujundatud vibraatole meenutab hiina erhu intonatsioone. Üsna pea neelavad valuliku soolo ähvardavalt ja robustselt kõlavad löökpillid. Löökpillide mõjul, isegi provotseerimisel, muundub tšellopartii iseloom ning väärikalt alandlikust ohvrist, kes keerab oma timukatele ette teist põske, saab õiglases raevus hambaid näitav rebane, kes neab ja sajatab, ahastab ja raevutseb. Veidral kombel tuleb pealkirjas mainitud ettekuulutus juunikuu lumest meelde alles siis, kui teos kulmineerub kõrvulukustavate timpanilöökidega. On tunne, et rasked lumeräitsakad sajavad maha kirveste ja mõõkadena. Teose lõpus ilmub taas tšello erhulik teema, aga juba rahunenult, kahvatuva rebasvaimuna, kes jääb oma timukaid igavesti kummitama. Selle dramaatilistel kontrastidel põhineva teose kandis ansambel välja äärmiselt veenvalt, kaasahaaravalt ja teatraalselt. Lisaks kaalukale sisule, mida ansambel nii veenvalt edasi andis, oli teos ka tehniliselt ja koosmängu seisukohalt üsna nõudlik, sisaldades kiiretempolisi virtuoosseid lõike, läbipõimunud faktuure ja keerukaid rütmimustreid, millega filigraanselt toime tuldi. Äärmiselt väljendusrikas, tundeline ja viimistletud oli ka Kitse esitus.
Pärast Tan Duni äärmuslikult kontrastset ja dramaatilist teost mõjus Liisa Hõbepappeli “Round around” tänu ühtlasele, pigem piano poolel kulgevale dünaamikale ning tervikuks kokku joodetud faktuuridele maandavalt ja rahustavalt, kuid sugugi mitte vähem paeluvalt, sest siledale pinnale kerkisid alatasa põnevad detailid ja fragmendid, krobelisused ja karedused, alati läbimõeldult ning maitsekalt doseeritud. Põnev instrumentaarium (näiteks arhailised kettaga telefoniaparaadid) tekitas tunde, et laval käib mingi kummaline ja salapärane mäng helilooja kehtestatud reeglite järgi ja kuulajale jääb üle vaid mõistatada, kas selles mängus tuleb täringut heita või hoopis malendit liigutada. Salapärale lisas juurde ka tšellisti ambivalentne roll. Marcel Johannes Kits oli justkui solist, kes esitab ääretult tundlikku ja habrast meloodiat, kuid alati löökpillide faktuuri õrna loori varjus.
Kontserdile pani võimsa punkti Tüüri löökpillikvartett “Motus II”. Ksülofoni, vibrafoni ja kahe marimba kootud pitsiline faktuur vahelduvate aktsentidega tekitas tunde pidevast voolust, mis suubus peaaegu märkamatult rokiliku draiviga pööraseks keeriseks. Korraga tekkis kuulates dissonants esinduskontserdisaali ametliku, olgugi et neoontuledega timmitud miljööga ning meeled kandusid kuhugi suitsusesse keldriklubisse. Kuulates tabasin end mõttelt, et mind hämmastab ikka veel Tüüri võime ühendada ühendamatuid maailmu nii märkamatult, õmblusteta või siis vastupidi, utreeritult nähtavate niitidega, mis meenutavad psühhedeelset tikandit lõhkisel teksal. Rokikeeris katkes aga veel ootamatumalt kui algas, et anda maad ülivaiksetele poogendatud pillidele, mis lummasid ja viisid transsi. Lõplikult ajas hulluks torukellade kõla. Teos tekitas minus assotsiatsioone, ebaselgeid mälupilte eri ajastute muusikast. Tõesti on sellesse kompaktsesse teosesse tihedalt kokku pakitud hulk metaandmeid, millele aju püüdis selle hoogsa ja virtuoosse esituse ajal õiget tõlgendust leida.
Lõputu kiidulaulu lõpetuseks kõlanud teoste ja meisterlike esitajate aadressil tuleb kiita ka kontserti kui tervikut ning eelkõige ülimalt arukat ja tasakaalus kava koostamist. Löökpillimängu spetsiifikast lähtudes tuli esitajatel küll võtta iga teose järel aega laval pillide asetuse muutmiseks, kuid see oli tühine ebamugavus võrreldes võimalusega nautida niivõrd kõlaliselt mitmekesist muusikat. Ja tõtt-öelda, ega see olnudki vähemalt kuulaja seisukohast mingi ebamugavus, sest logistikapausid olid täidetud esinejate muheda ja asjaliku jutuga.
![Särav “ACCORDIONF[est]”](https://www.ajakirimuusika.ee/wp-content/uploads/sites/16/2025/12/Sirp-45_0034__art_r1-1024x575.jpg)
