Kontsert “Igaviku viisid” sarjast “Suvemuusika 2023” 5. augustil Türi Püha Martini kirikus.
Alustan Hermann Hesse mõtetega: “See ongi muusika saladus, et ta nõuab meilt üksnes hinge, kuid seda jäägitult. Ta ei nõua intelligentsust ega haritust. Ta on üle kõikidest teadustest ja keeltest ning kujutab erineval viisil, kokkuvõttes aga ikka eluliste kujundite abil inimese hinge.”
Türi Püha Martini kirikus andsid vaimulikust muusikast koosnenud kontserdi kaks äärmiselt suure süvenemisvõimega interpreeti: Baselis elav metsosopran Jane Tiik ja kohaliku kiriku organist Marju Riisikamp. Aga miks pöördusin taas Hermann Hesse poole? Seekord on põhjus otsene, sest artikli pealkirjaks valitud lause on tema teosest “Muusika”, mille on eesti keelde (kirjastus Kunst, 2005) tõlkinud põhiliselt Marju Riisikamp – nii suure osa proosast kui ka luulest – ja seda väga tundlikus ja kujundirohkes eesti keeles!
Julgen arvata, et imelise tämbriga lauljale ning heade värvide leidmise oskusega organistile oli minu kõrvus ka kolmas kindel partner – orel! Need uskumatud kontrastid sügavate alumiste ja ülemiste, mitte kordagi teravaks minevate registrite vahel andsid enamikule paladest väga põnevaid harmooniate väljatoomise võimalusi. Ei saa märkimata jätta, et ilmselt XIX sajandist pärit päevi näinud pilli on restaureeritud meie vist parim meister Hardo Kriisa, kelle kõrv ja käsi on kõikjale, kus ta tegutsenud, jätnud äärmiselt puhta kõlajälje.
Siinjuures ongi sobilikud Hesse read luuletusest “Orelimäng”:
Kaebeid vastu võlve puutub. Äkki tõmbab
orel vägevalt ja põimib väeti püüde
kurbuse ja rõõmu paljuhäälseks hüüdeks –
ühte taevaga saab harras palvesõna …
Nüüd siis muusika valikust ja lauljast. Kuna Marju Riisikamp on vaimulikust repertuaarist kavandanud kolm kontserti (järgmisel kaaslaseks Rahvusmeeskoori laulja bariton Ott Indermitte) ja lõpuks vaid organist kahekesi oreliga, siis avaõhtu muusika oli Jane Tiigi imeliselt tämbririkkale häälele ülimalt sobilik.
Laulja elupaik on praegu veel Baselis, töörakendus kahes väga nimekas kooris – Zürcher Sing-Akademie ja Balthasar-Neumann-Chor. Seega pidev koostöö nii meie Paavo Järvi kui mitmete teiste nimekate dirigentide ja orkestritega. See repertuaari rohkus ja raskusaste, millega need koorid kokku puutuvad, on imetlusväärne.
Kuid kõnesoleva kontserdiga seoses jääb vaid imestada, kuidas pole märgatud Jane Tiigi solistipotensiaali! Mitte ainult tämbri lopsakas ilu, hea diapasooni valdamine, vaid tema kui muusiku interpretatsioon, fraasi kujundamine, dünaamika oskuslik ja kõiges professionaalne valdamine, rääkimata keelte selgusest!
Kuna olen ka ise kunagi kokku puutunud selle valdkonna muusikaga, siis avastasin taas, kui palju on loodud väärt helitöid, mida ilmselt pole siinmail kuulnud. Näiteks üdini puudutav oli laulja kõlavärvi valik aarias “Inflammatus et accensus” Antonín Dvořáki “Stabat materist” ja Saint-Saënsi esitus. Intrigeerivalt huvipakkuvalt kõlas Massenet’ juures kompositsiooni õppinud Reynaldo Hahni (1874–1947) “A Chloris”.
Kui veelkord puudutada oreli osakaalu, siis vist ei unune iial Marju Riisikampi värvide hämmastav ja lummav valik: Saint-Saënsi imeline “Luik” tema “Loomade karnevalist” kõlas kirikut täitva tuuba registris!
Jään ootama järgmist kohtumist nende kahe muusikuga!
