Silver Kuusik, “Millest sa elad ja hingad. Els Himma laval ja elus”. Toimetanud Katrin Kern. Kirjastus Hea Lugu, 2025, 264 lk.
Nii hea on käes hoida Silver Kuusiku kirja pandud Els Himma elulooraamatut, mille esikaanelt vaatab armastatud lauljatar vastu veidi salapäraselt, veidi küsivalt, kuid iseteadvalt, nii mulle tundub. Raamatu pealkiri “Millest sa elad ja hingad” annab juba aimu, et tema eluenergia oluline allikas oli muusika, seda juba varasest lapseeast peale.
Küllap on Els oma esinemiste ja mälestuste kirjapanemisel olnud järjekindel, ilmselt andsid tema arvukad märkmikud tuge sündmuste dateerimisel ja loogilises järjekorras meenutamisel. Raamat on väga mõnusalt liigendatud – Elsule tähendusrikkad lauluread ja fotod juhatavad järgneva teema meeleoluni. Liigutavad on kibemagusad lapsepõlvelood, millest lauljataril on pajatada rõõmsaid-värvikaid seiku, aga ka lugusid nõukogude režiimi julmusest ja ebainimlikkusest. Tänastele noortele tunduvad need lood ilmselt uskumatud, kuid teadmine selle maailma reeglitest ja tõekspidamistest, mis on olnud enne meid, on väga oluline. Els Uusvälja vanemad ei andnud eluraskustele alla ja kasvatasid oma kaheksast lapsest inimesed, kes armastasid kauneid kunste ja said elus hakkama. Muusika oli vanematele ja lastele see ustav sõber, millele võis alati loota ja mis kõlas nende kodus žanrilises mitmekesisuses Johann Sebastian Bachi fuugadest Ella Fitzgeraldi jazzlauludeni. Vanem vend, organist, erudeeritud muusik ja raadio muusikasaadete toimetaja Rolf Uusväli mõjutas paljuski õe muusikamaitset. Au ja kiitus Els Himmale, et ta aitas koos Virve Normetiga jäädvustada kalli venna elu- ja loomeloo ja püstitada talle väärika mälestussamba.
Pikem ja üks helgemaid peatükke raamatus on noorukese Els Himma ootamatu debüüt 1962. aastal uues eliitrestoranis Kevad, kust ta leidis omale mõttekaaslased Ahto Veerme ansambli Kevad muusikute näol, elukaaslase Lembit Himma ja kust algas tutvus mitmete tuntud kultuuriinimestega. Siin hakkas edenema tema karjäär. Ansambel Kevad oli lauljatarile jazzikooli eest, aga ka hüppelauaks raadiosse, televisiooni ja suurtele lavadele. Siit avastasid ta talendi heliloojad, teiste seas Uno Naissoo, kes on kirjutanud Els Himmale ajaproovile vastu pidanud laule nagu “Meditatsioon”, “Neil päevil polnud algust” jpt. Kuldsetel kuuekümnendatel oli jazzmuusika au sees – jazzpianist ja koorijuht Raivo Tammik, üks esimese suure rahvusvahelise festivali “Tallinn ’67” korraldajaid, kutsus Els Himmat sageli esinema ja ka legendaarsele 1967. aasta festivalile, kus nende etteaste pälvis rahvusvahelise pressi tähelepanu. Kahjuks sattus jazz põlu alla ja festivalid keelati.
Tuuled pöördusid ja Els Himma orienteerus rohkem levilauludele ja välismaa lugude kaveritele, millele ta tellis ise eestikeelsed tekstid tollastelt parimatelt tekstimeistritelt – Heldur Karmolt, Vally Ojaverelt ja teistelt, olles väga nõudlik nii sisu kui ka fraaside lauldavuse suhtes. Suhtlemist laulusõnade meistritega on lauljatar ka pikemalt kirjeldanud. Miskipärast on koostööd heliloojatega kasinamalt käsitletud, kuigi nii Uno Naissoo, Arne Oit, Kustas Kikerpuu jt kirjutasid talle hulga lugusid. Noil 1960.–1970. aastatel kuulus Els Himma vaieldamatult eesti jazzi- ja estraadilauljate eliiti, isikupärase madala tämbriga häält omavat hea stiilitundega elegantset, säravat noort staari kutsuti sagedasti laulma ETV saadetesse ja muusikafilmidesse. Filmid jõudsid suure Nõukogude Liidu teleekraanidele ja pole siis ime, et lauljatari kutsuti esinema N Liidu varieteedesse ja kontserdisaalidesse ja et tema koostööpartnerid ulatusid ka sotsmaade muusikakollektiivideni.
Els Himma on meenutanud toonaseid muusikatrende – talle polnud probleemiks ajaga kaasas käia ja kasvõi ajutiselt unustada oma lemmikmuusika, pakkudes kuulajale välismaa menulugusid, mis olid eriti oodatud varieteeprogrammides. Laulud valis Els Himma omale enamasti ise, loomulikult ikka need kõige aktuaalsemad ja kujundlikumad, hoolitsedes ühtlasi ka selle eest, et kaverid saaks sisukad eestikeelsed sõnad – paljud neist lauludest on kuulajate lemmikud tänaseni.
Lauljatar on iseloomustanud omaaegseid võtmekujusid levimuusikas, nii muusikuid kui ka heliloojaid ja tekstimeistreid, ja neil mälestustel on hindamatu väärtus. Oli periood, kus Els Himma ja Marju Kuut olid mõlemad ihaldatud lavastaarid ja küllap puutusid nii mõnigi kord kokku raadios ja telesalvestustel, kuid Els hoidus konkurenti arvustamast; ta austas ja imetles Marju talenti kindlasti.
Pöördeliste 1980-ndate suurimaid õnnestumisi oli Himmale peaosa täitmine Peeter Urbla muusikafilmis “Šlaager” (1982), kus tal tuli mängida vananevat lauljannat. See tundus talle üks keerulisemaid ülesandeid, millega ta sai suurepäraselt hakkama – film kogus 17 miljonit vaatamist.
Sulgedes raamatu, tuleb tõdeda, et läbi keeruliste aegade ja aastakümnete suutis lauljatar jääda iseendaks, leides ülikeerulistes olukordades lahendusi. Ta oskas vastutada iseenda ja pere eest ja tal oli õnn laulda vaid neid lugusid, mis teda ennast kõnetasid. Mitmed sõbrad-kaasteelised on raamatu lõpuosas meenutanud Elsu suurt kunsti-, kirjandus- ja muusikahuvi. Muusiku hobidest olekski tahtnud veidi rohkem teada saada, nagu ka seda, millest ta mõtles üksi olles, kaugele ta jõudis autodidaktina oma muusikalisel haridusteel jms. Selge, et kõike ei mahuta ühte teosesse. Ajakirjanik Silver Kuusik on raamatu kirja pannud suure pieteeditundega ning jälgides selle kangelanna eluteed läbi laulude. Meie ees avanevad varietee-elu telgitagused, sära ja tunnustuse kõrval ka selle varjuküljed. Artisti elu Eestis erinevatel aastakümnetel. “Millest sa elad ja hingad” on väga kergesti loetav ja toob silme ette Els Himma karjääri eri etapid. Raamat on väga hea täiendus meie kerge muusika loole.
