Metamorfoosid: Pillifond 10

SA Eesti Pillifondi asutamisel said raamatusse raiutud asutajate professor Marje Lohuaru ning maestrote Eri Klasi ja Paavo Järvi prohvetlikud sõnad. Paavo Järvi: “Investeering pillifondi on missioonitundega investeering, mis viib edasi Eesti muusika- ja kultuurielu ning toetab väljapaistvaid noori muusikuid.” Eri Klas: “Pillifond on meie muusika tulevik, interpreetide, orkestrite ja heliloojate tulevik. Fond loob lisaväärtust meie tulevikku.” Marje Lohuaru: “Pillifond pakub võimalust investeerida XVII–XIX sajandi kõrge väärtusega keel­pillidesse, mille valikut ja ostu nõustavad selle maailma tunnustatud tipp­eksperdid.”

Veel tasub siia paigutada pillifondi fanaati­lise sõbra ja juhendaja, Soome ja ka Itaalia (!) kõrgelt hinnatud pillimeistri Eero Haahti (s 1961) kreedona kõlavad sõnad: “XVII sajandist pärit viiulil on karakter, mida ei ole tänapäeval valmistatud pillil, muusik peab sellest aru saama, alles siis saab ta pillil mängida.”

Kõige rohkem aga huvitab kõrvalseisjaid ikkagi raha. Palju siis need müstilised pillid maksavad ja kuidas nende hinnad kujunevad? Ma ei saa siin väga konkreetseks minna, sest olen allkirjastanud nn konfidentsiaalsuslepingu, mis võtab mult selle õiguse, kuid mulle meeldib teha vihjeid. Üks minu algklassi õpilane oli suve jooksul pillist “välja kasvanud” ja vajas uut. Kuna tegu oli perspektiivika poisiga, tundus mõistlik teha perepeale ettepanek muretseda korralik instrument, seda enam, et tegu oli eduka ettevõtjaga. Selgus, et sobiv pill maksis 1500 eurot. Poisi isa kulmud kerkisid väga kõrgele, aga lõpuks ta ikkagi nõustus seda hinda maksma tingimusel, et ma mingil juhul seda ei levitaks, sest ta kolleegid arvaksid, et talle on midagi väga kõrgelt pähe kukkunud … Võrdluseks võin avaldada, et pillifondi pillide hinna­klass on eelnevaga võrreldes suurusjärgus umbes sajakordne.

Miks siis ikkagi meil leidub häid investoreid, kes on need fondi käsutusse antud keelpillid muretsenud? Loomulikult on eelkõige põhjuseks missiooni­tunne. Kuid see investeering on ka päris korraliku tootlusega – alates 3-5% kuni 12% ja ka enama protsendini. Kõik sõltub eelkõige pilli hinnast ja siis juba tuhandetest detailidest ja pisiasjadest, kus üks määravamaid on ajalugu ja see, kelle käes pill on varem kõlanud. Need andmed ei ole salastatud, vastupidi – selle infoga kõnnitakse otsekui loosungiga pilli ees oksjonile. Samuti on asjakohast teavet võimalik aastate kaupa jälgida Albert Fuchsi perioodilise kataloogi “Taxe der Streich­instrumente” põhjal. Londoni keelpillide vahendajafirma J & A Beare on oma firmas müüdud pillide põhjal välja töötanud ka nn Stradivari hinnaindeksi. Üle maailma tegutsev ­oksjonifirma Tarisio avaldab samuti avalikult oma tegevuse tulemusi. Nii et on olemas müügi-ostu info, millele igaüks saab toetuda oma otsuste tegemisel.

Niipalju globalismist ja tagasi meie tagasihoidliku pillifondi tegemistesse. Meie aegade alguseks oli fondi asutamise päästikuks asjaolu, et Eestis kippus hingusele minema keelpillimeistrite järjepidevus ja sellele surmahoobi lajatanud läbimõtlematu otsus kaotada muusikaakadeemia juures aastakümneid virelenud, aga ikkagi eksisteerinud keelpillide töökoda eesotsas meister Raivo Hiiemaaga. See meister koos paari selliga pidi teenindama riigi kõiki professionaalseid orkestreid ja õppe­asutusi pluss ligi 80 muusikakooli Kärdlast kuni Põlvani ja Kuusalust Kilingi-Nõmmeni. Tõsi, eksisteerib veel suurepärase meistri Aaro Altpere era­töökoda, aga tema teeb väga valitud töid valitud interpreetidele, milleks tal on ka absoluutselt kõik õigused. Kuid temagi kapatsiteedid näitavad kahanemise märke, looduse- ja füüsikaseaduste vastu ei ole rohtu kusagil.

Pillifondi juht Marje Lohuaru haaras fondi nõukogu toetusel aga härjal sarvist ning kutsus Eestisse seminare tegema maailma edukad tipptegijad Norrast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, nagu näiteks maailma tippmeister Hieronymus Köstler (Saksamaa), kelle sertifikaat instrumentidel on absoluutselt usaldusväärseim, ning tema ja meie hea sõber Eero Haahti. Käivitati ka koolitus-sessioonid Tamperes, Helsingis ja Tallinnas, kus osales kuus meie noort asjast huvitatut ja mida juhendasid sertifikaadiõigusega meistrid Karin Grobel-Eneh, Ilkka Vainio ja Susan Stedman. Nii meistrite jätkusoosinguks kui ka investorite huvi hoidmiseks tõi Marje Lohuaru Tallinna seminaridele oksjonimaja Tarisio asutaja ja juhi Jason Price’i koos 10 miljonit maksva Stradivari viiuliga, mida demonstreeris Hans Christian Aavik. Samuti samasse klassi kuuluva Anders Bjørnseni Norra Sparebankstiftelsenist, kelle asutus tegeleb mitte üksnes pillide, vaid ka maalidega.

See töö on kandnud sedavõrd vilja, et pärast katseid ja tööde esitamist võeti Teodor Juko Hiiemaa ja Johannes Palm käesolevaks aastaks vastu Cremona akadeemiasse (Academia Cremonensis) Itaalias, kus neist saavad maailma hinnatuima koolitusega pillimeistrid, mis peaks tagama uue alguse meie katkenud pillimeistrite gildile.

Sedalaadi edusammud on aga tegelikult kõrvaltegevuse viljad; tõelised on investorite ostetud ja fondi käsutusse antud 7 viiulit, üks vioola ja 3 tšellot pluss 9 meistripoognat. Kogu see umbes 2 miljoni väärtuses varandus on pidevas kasutuses meie tippmuusikute käes ega vaiki hetkekski. Tundub, et pillifondi esimese kümnendi kulminatsiooniks sai fondi viie instrumendi kõlamine New Yorgi Carnegie Halli kahes saalis, kusjuures Hans Christian Aaviku käes Maggini “ex-Sapožnin” lausa kõrvuti ja võrdsena Midori müstilise Guarneri del Gesù’ga.

Kasutuslepingu soovijad peavad esitama kahe viimase aasta saavutuste listi ja järgnevate planeeringu, samuti kahe rahvusvaheliselt tunnustatud interpreedi soovituse. Otsuse teeb iga kord erinev ekspertkomisjon, mille koosseis ei ole ega saa avalikuks. Kogu kollektsioon on kindlustatud ühes väga vähestest firmadest maailmas, kes üldse tegeleb pillide kindlustusega – Aston Lark Europe Limited. Just lõppes ka Larki initsiatiivil kogu kollektsiooni ümberhindamine ja uute kindlustushinnete kehtestamine. Hea uudis on, et kogu kollektsiooni väärtus on kümne aasta jooksul tublisti tõusnud. Ja seda, et pillifond on võitnud kindlustusfirma usalduse, näitas hiljutise kindlustusjuhtumi tõeliselt positiivne firmapoolne lahendus.

Selgub, et on investoreid, kes on oma otsuse kohaselt avalikud, ja ka neid, kes on otsustanud jääda anonüümseks. Kultuuriministeeriumil on kombeks igal aastal välja anda kultuurisõbra tiitel. Pillifondi investoritest on selle pälvinud lausa kolm omanikku: Aare Kaarma, perekond Sapožnin ja Egon Elstein. Veel on oluline teada, millise kaaluga on meie pillide sertifikaadid, mis tõestavad nende autentsust selles väga keerulises valdkonnas. Lisan siia nende loetelu, täpsustamata üksikasju: Vatelot-Rampal (Pariis), J & A Beare (London), Hieronymus Köstler (Stuttgart), Andreas Post (Amsterdam). Nende tippmeistrite allkiri on suurim garantii kõrgväärtusega keelpillide maailmas.

Olen siinkohal püüdnud kirjeldada metamorfoose, mis on toimunud sihtasutusega Eesti Pillifond vahemikus 2015–2025 – nullist kuni kümneni. Kõige hinnatum on aga asjaolu, et selle asutuse nii strateegilise kui taktikalise juhtimise on võtnud enda kanda üksainus töötaja, juhatuse liige, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ­professor Marje Lohuaru. Õiguslikul alusel on teda toetamas ka SA nõukogu, kus on esindatud SA asutajad: Swedbank (Tiina Sepa), Eesti Rahvuskultuuri Fond (Toomas Velmet), kultuuriministeerium (Kertu Aksiim) ja maestro Paavo Järvi.

28. jaanuaril toimuski Estonia kontserdisaalis galaõhtu “Eesti Pillifond 10. Metamorfoosid”. Laval olid kõik fondi pillid ja pisut enamgi toetavate jõudude näol ning ettekandele tulid maailma ja eesti selle valdkonna tippteosed. ­Kontserdi kunstiline juht oli tšellist Theodor Sink. Kontserdi nimiteose, Richard Straussi “Metamorfoosid” on helilooja kirjutanud kui reekviemi kogu Teises maailmasõjas kadunud Saksamaa kultuuripärandile. Algselt plaanis autor helitööd seitsmele keelpillile, mille baasil ta hiljem dirigent Paul Sacheri tellimusel kirjutas teose 23 keelpillile. Üheosaline oopus on traagiliselt mõjuva helikeelega, mida rõhutavad tsitaadid Beethoveni 3., “Eroica” sümfooniast, eriti teose lõpus kõlav sümfoonia II osa Marcia funebre tsitaat. Septeti versioon on esituslikult oluliselt hõredam, sest partituur 23-le on äärmiselt tihe, ja kõlamassiivilt muidugi kõhnem kui suure keelpilli­orkestri võimalused. Kuid meie fondil ei ole veel 23 pilli, nii et kohtumiseni “Eesti Pillifond 20-l”! Hans Christian Aaviku, Kaija Lukase, Johanna Vahermägi, Karen Joametsa, Theodor Singi, Leho Karini ja Regina Udodi esitus oli vapustavalt hea ning partituuri läbipaistvus kompenseeris absoluutselt kõlamassiivi puudujäägi. Selle pooletunnise katkematult pingelise teose kammerlik, dirigendita esitus on omaette eroica ja väärib kõrgeimat tun­nustust.

Kontserdi teine pool oli pühendatud eesti selle žanri esindusteostele ja valiku eest suur tänu kunstilisele juhile. Heino Elleri “Viis pala keelpilliorkestrile” (1953) on autori orkestratsioon oma eri tsüklitest pärit klaveripaladest, neist “Kodumaine viis” on saanud lausa riigi tunnusmuusikaks. Mulle erakordselt sobis palade kergelt nautlev, paatoseta esitus, mis hästi suhestub autori pretensioonitusega nende klaveripalade kirjutamisel.

Õhtu finaaliks kujunes meie selle valdkonna esiteos ja esimene teos, mis jõudis kohe pärast loomist maailma­lavadele, tänu Rudolf Baršaile ja Moskva kammerorkestrile isegi Carnegie Halli. Lugejate noogutuste saatel ütlen, et tõepoolest on tegu Jaan Räätsa kontserdiga kammerorkestrile nr 1 (1961). Olles päris palju kokku puutunud Räätsa teoste esiettekannetega, võin öelda, et tema juhtnöörid olid äärmuslikult lakoonilised: kiired osad nii kiiresti kui võimalik ja aeglased nii igavalt kui võimalik. Esimene nõue oli absoluutselt täidetud – veel nobedamat esitust on raske ette kujutada. Teine soovitus oli aga kõrvale jäetud ning II osa Andante ja eriti V Largo olid kujundatud dramaatilisteks ja tsükli kulminatiivseteks osadeks versus kiired ja kerglased Allegro’d. Põnev ja värske vaade üli­menukale teosele. Tuletan meelde, et see äärmiselt võimekas kamp on meie edukaima rahvusvahelise festivali, Pärnu muusika­festivali alaline osaline, seega olete kõik oodatud 13. juulil 2026 Pärnu kontserdi­majja “Pillifondi galale”.

Eesti Pillifondi 11 keelpilli ja 9 poogna kasutajad

Viiulid
Giovanni Paolo Maggini (1610), omanik – perekond Sapožnin, kasutaja – Hans Christian Aavik
Enrico Catenar (1670), omanik – Eesti Pillifond, kasutaja – Katariina Maria Kits-Reimal
Nicolò Gagliano (1723), omanik – Aare Kaarma, kasutaja – Birgit Katriin Born
Tomaso Eberle (1768), omanik – Egon Elstein, kasutaja – Anna Katarina Tralla
Joseph Gagliano (1770–80), omanik – anonüümne, kasutaja – Iris Eva Aabloo
Joseph Gagliano (1775–80), omanik – anonüümne, kasutaja – Uku Toots
Auguste Sébastien Bernandel (1830–40), omanik – Triin O’Brock, kasutaja – Kaija Lukas

Vioola
Thomas Urquhart (enne 1700), omanik – anonüümne, kasutaja – Johanna Vahermägi

Tšellod
François Fourrier (1798), omanik – anonüümne, kasutaja – Leho Karin
Auguste Sébastien Bernandel (1842), omanik – Aare Kaarma, kasutaja – Theodor Sink
Celeste Farotti (1904), omanik – Maivi Kaljuvee, kasutaja – Valle-Rasmus Roots

Viiulipoognad
Joseph-Arthur Vigneron (1890), omanik – anonüümne, kasutaja – Uku Toots
Joseph Alfred Lamy (1895), omanik – anonüümne, kasutaja – Iris Eva Aabloo
Victor Fétique (1910), omanik – Aare Kaarma, kasutaja – Birgit Katriin Born
Victor Fétique (1930), omanik – perekond Sapožnin, kasutaja – Hans Christian Aavik
Louis Henri Gillet (1940), omanik – Eesti Pillifond, kasutaja – Katariina Maria Kits-Reimal

Vioolapoogen
Louis Henri Gillet (1945–50), omanik – anonüümne, kasutaja – Johanna Vahermägi

Tšellopoognad
François Nicolas Voirin (1880), omanik – Aare Kaarma, kasutaja – Theodor Sink
Claude Auguste Thomassin (1890), omanik – anonüümne, kasutaja – Leho Karin
Victor Fétique (1930), omanik – Eesti Pillifond, kasutaja – Valle-Rasmus Roots