Maksim Štšura

“Me ei tea, mis saab muusikakultuurist, kunstist, mis saab maailmast pärast seda kriisi. Räägitakse, et meil on vaja uut formaati, uut reaalsust. Teine osa inimkonnast räägib, et võibolla see normaalsus oligi probleem. Kas meil oli vaja nii palju lennata? Kõik need orkestrid ja nende ringreisid … Võibolla see ei olegi üldse jätkusuutlik?

Ma ise olin alati nõus tegema muusikas erinevaid asju: uurimustöö, mängimine, õpetamine, seminaride läbiviimine, lugemine, tekstide ja muusika kirjutamine … Ma arvan, et paindlikkus on tuleviku maailmas kõige tähtsam. Me ei tea, kas tulevikus hakkavad robotid klaverit mängima. Tegelikult nad juba mängivad, see algoritm on juba loodud, aga me ei tea, mis sellega juhtub. Ent ma arvan, et oluline on saada laiem perspektiiv ja olla paindlik – see on tähtis.”