Wagneriaanlus tuli minu ellu suhteliselt hiljuti. Vähem kui kümme aastat tagasi liitusin sellise kogukonnaga nagu Twitter (praegune X) ning leidsin palju uusi tutvusi kõikjalt maailmast. Siiamaani pole kellegagi neist reaalses elus kohtunud, kuid muusikaalased vestlused nende inimestega on ääretult nauditavad. Enamasti pole nad muusikud ega ka mitte muusikalise haridusega, kuid nende silmaring ning teadmised süvamuusikast on kadestamisväärselt avarad. Suur osa neist on wagneriaanid ja pannud mind uskuma maailma kõikvõimalikkusesse ka praegu, XXI sajandi erakordselt keerulistel aastatel.
Portree
Wagneriaanlusel on täpselt nii mitu nägu kui on wagneriaane; midagi üldistavat on keeruline öelda ja kas seda on vajagi. “Olla wagneriaan tähendab mulle tunnistada selle muusika ülevust, lasta end sügavalt liigutada muusikalisest draamast ning rääkida sellest teiste inimestega. Olen alati tundnud, et wagneriaanlus on minu jaoks ka sisemine sund ‘levitada sõna’ – olen rääkinud Wagnerist ning laenanud CD-sid ja DVD-sid tema loominguga kõigile, kes on vähegi tundnud huvi selle teema vastu. Kuigi ma pole alati omi plaate tagasi saanud, ei kahetse ma seda vähimalgi määral,” kõneleb James, Londoni lähistel elav wagneriaan, kellega oleme aastate jooksul Wagnerist pikki-pikki vestlusi pidanud. Nii tema meiliaadress kui ka sotsiaalmeedia kontonimed sisaldavad sõna ‘wagneriaan’ ning just tema on ‘süüdi’, et olen sattunud sellesse omamoodi kütkestavasse paralleelreaalsusse.
Wagneriaanid näivad olevat üsna isoleeritud seltskond – ekstsentrikud, keda suur osa inimesi ilmselt kummaliseks peab. Ega see ju päris normaalne tundu, tundide-päevade-kuude-aastate viisi pühendunult ühe helilooja muusikat kuulata. “Kuulan Wagneri muusikat peaaegu iga päev,” tunnistab James. “Enamasti lühemaid lõike lemmiksalvestistest, kuid kui on vaba päev, siis naudin tervet ooperit kas CD, DVD või otseülekande vahendusel, peaaegu kõiki Wagneri oopereid olen ka teatris näinud.” Jamesi veerandsajandi pikkune wagneriaani staaž moodustab tema elueast üle poole, samas kui mina pole veel kümmet aastatki sel teel käinud. James töötab IT alal ja tal pole muusikalist haridust, kuid olen õppinud ning loodetavasti õpin ka tulevikus temalt väga palju helilooja kohta, kes meid mõlemaid lummanud.
Praegusele ajale kohaselt peetakse wagneriaanide omavahelisi vestlusi enamasti sotsiaalmeedias, harvem kohtutakse ja vesteldakse ‘päriselus’ ooperietendusi ja kontsertettekandeid külastades. Oma kogemustest lähtudes võin väita, et wagneriaanid tunnevad üksteist justkui kuuenda meele abil ära. Kohtusin sel kevadel Berliini riigiooperis “Parsifali” etendusel prantslasest härrasmehega, kes oli kohale lennanud Bordeaux’st. Kolmel järjestikusel õhtul kuulas ta Berliini eri ooperiteatrites kolme erinevat Wagneri ooperit ning ta muljeid sellest ettevõtmisest oli haarav kuulata. Eriti arvestades, et härra oskas ainult oma emakeelt. Tundub, et pühendunud wagneriaani aitab pühas ürituses tema iidol isiklikult teispoolsusest – ei uskunud senini, et ainult prantsuse keelega on Berliinis võimalik hakkama saada.
Põgenemine
Wagneriaanlus on omamoodi põgenemine – minevikku, mis ometi elab praeguses ajas. Just wagneriaanide seltskonnas leiad inimesed, kellele on ülimalt tavaline täita omi päevi nelja-viie-tunniseid oopereid kuulates; kelle puhul ei kehti üldlevinud arusaam, et tänapäeval on inimestel väga keeruline üle paari minuti ühele asjale keskenduda. Wagneriaanlus tõestab aeglase maailma võimalikkust XXI sajandi hektilises ja tormakas elus.
Wagneriaanidel pole alati akadeemilist muusikalist haridust, kuid tihtipeale osatakse teatud määral mängida mingit pilli ja/või lugeda partituuri. On neid, kes huvituvad eelkõige teoste muusikalisest poolest ja on neid, kel lausa entsüklopeedilised teadmised helilooja elust ja loomingust. Kuid ühine on väga tugevad reaktsioonid kontsertidele ja etendustele – ollakse kas väga poolt või väga vastu. Vanema generatsiooni juures ei kohta eriti suurt poolehoidu moodsate, kaasajastatud lavastuste suhtes. Mõned koguni keelduvad praegusel ajal tehtud etendusi vaatamast, niivõrd vastu hakkab neile lavastajate ‘käekiri’. Kuid on ka neid, kes leiavad vastupidi, et teoseid tuleks hoida värskete ja ajakohastena. Kas Wagner tahtnuks, et tema lavastused püsiks muutumatuna aastast 1876?
Minu kõige suuremad Wagneri-elamused pole saadud ooperiteatrist, vaid CD-plaatidelt. Arvestades, kui tähtis oli Wagnerile nn Gesamtkunstwerk ehk siis erinevate kunstide süntees tema ooperites, tundub see väide kahtlemata kummaline. Mida arvaks minust Wagner, kes leidis, et tema ooperites on muusikaga võrdse tähtsusega nii libreto, lavakujundus kui ka näitekunst? Helilooja, kelle viimane nõue enne oma tetraloogia esietendust oli: “Ärge vaadake dirigenti, vaid vaadake üksteise silmadesse.” Wagner, kes enda loodud ooperiteatris paigutas orkestri lava alla, kuna teda segas, kui nägi etenduse ajal muusikuid. Kuid ma pole üksi.
Teekond
“Ma avastasin Wagneri, kui olin 21-aastane,” meenutab James. “Olin juba siis suur muusikahuviline, kuid peamiselt süvenenud Mozarti, Tšaikovski ja Beethoveni loomingusse. Juhtusin nägema BBC dokumentaalfilmi “Suured heliloojad”, mis sisaldas episoode nii mu lemmikute kui ka Wagneri kohta. Muusikaklipid “Nibelungi sõrmusest” ja selle saamislugu pakkusid mulle suurt huvi. Mõni nädal hiljem nägin müügil DVD-komplekti Patrice Chereau’ “Sõrmuse” lavastusest Bayreuthis (dirigeeris Pierre Boulez) ja otsustasin hetkeimpulsi ajel selle osta. Ma siiski ei uskunud, et kunagi selle tetraloogia ära vaatan ning plaadid seisid nädalaid riiulil, enne kui lõpuks otsustasin “Reini kulla” peale panna. Ja ma olin otsekohe haaratud, alates võimsast Es-duur akordist, mis kujutab Reini jõge. See avas mulle uue maailma! Mäletan seda justkui alguspunkti, tõeliselt hämmastavat hetke, mis tundus kui revolutsioon! Töötasin järjest läbi kõik ooperid, üks vaatus päevas, ning uurisin tol ajal veebis leiduvat paraku üpris nappi informatsiooni, mis aitas mul lugu ja muusikat mõista. Varsti pärast seda ostsin “Sõrmuse” esimese CD- (Karl Böhm Bayreuthis) ja teise DVD-komplekti (Levine ja New Yorgi Metropolitan Opera). Paratamatult viis see mind ka teiste ooperite avastamiseni ja minu salvestiste kogu hakkas pidevalt täienema.”
Mitte kõigi wagneriaanide algusaeg pole olnud nii sujuv ja meeliülendav, mõnikord kirjeldatakse seda ka lausa kui veriste klompidega tähistatud teed. Okkaline oli ka minu algus, ehkki olin 16-aastasena muusikaõpingute käigus temaga põhjalikumalt tutvunud. Mina armusin “Tristaniga”, kuid mitte kooliajal, vaid palju-palju aastaid hiljem. On neid, kellele on vaat et kõige olulisem see, kui head lauljad Wagnerit esitavad; näiteks et pole head “Sõrmust”, kui pole esmaklassilist Wotanit, Siegfriedi või Brünnhildet. Ja on neid, kellele esitajate tase pole nii tähtis. Kuulun ilmselt esimesse gruppi ning kõrge taseme juures vajasin ilmselt ka seda sõnulseletamatut “miskit”, mille leidsin alles siis, kui avastasin Carlos Kleiberi tehtud “Tristani” salvestuse. Ja kas pole kurioosne, et Kleiber ise oli niivõrd rahulolematu selle tulemusega, et ei soovinud selle plaadiks vormimist?
See oli algus, kuid Kleiberi “Tristanile” järgnes peagi Bernsteini “Tristan” ning varsti ei teadnud ma enam, kumba esitust eelistan. Nagu see on ka erinevate ooperitega ja ka teiste wagneriaanide puhul. “Mul pole tegelikult lemmikut Wagneri ooperite seas, see muutub iga nädal,” tõdeb James. “Kõige rohkem rõõmu on minu päevadesse toonud vahest “Nürnbergi meisterlauljad”. Ilmselt on see kummaline valik wagneriaanide meelest, kuivõrd enamik ilmselt eelistab “Tristanit” või “Parsifali”. Kuid mulle on “Meisterlauljad” puhas rõõm, aidanud mind päevadel, kui on olnud väga raske. See meenutab mulle suvepäevi, armastust, kunstist ja sõprusest tekkivat rõõmu.”
Empaatia ülimuslikkus
Minu suurim Wagneri-elamus ooperiteatris oli sel kevadel nähtud “Parsifal” Berliini riigiooperis. Lauljad selles etenduses olid erakordselt head: René Pape Gurnemanzina ja Andreas Schager Parsifalina on praeguses maailmas hetkel ilmselt parimad, keda neis rollides kuulda-näha võib; Lauri Vasar Amfortasena tegi samuti erakordselt meeldejääva osa. Lootsin näha Kundryna Elina Garančat, kuid tema haigestumise tõttu oli selles rollis Tanja Ariane Baumgartner. Ma tõesti ei usu, et selle vahetusega midagi kaotasin – Baumgartner tegi ääretult mõjuva, lausa vapustava osa ning kindlasti jälgin selle artisti tegemisi ka edaspidi.
Lavastus oli üldjoontes meeldiv, küll väga moodne ja tume, kuid mitte häirivalt. Seda versiooni näinud wagneriaanid soovitasid mul silmad kinni panna ja muusikat nautida, kui lavastus segama hakkab, kuid seda siiski polnud vaja. Lavastaja Dmitri Tcherniakov oli muutnud Wagneri kirjutatud libretot (paraku seda juhtub ka teiste lavastajate puhul) ja see mind ei veennud. “Parsifal” on keeruline, mitmekihiline lugu, isegi aastaid sellega koos elades pole seda kerge lõpuni mõista; adusin taaskord, et üksnes muusika ja Wagneri libreto abil jõuan loole lähemale kui lavastust vaadates. Dirigent Philippe Jordan koos orkestriga veensid mind ooperi edenedes iga järgneva vaatusega üha enam, kuid minu lemmikesitusega (Karajan ja Berliini filharmoonikud, DG plaadimärgi all) võrreldes jäid kahvatuks.
Teades, milline Wagner inimesena oli – ta ilmselt ei kiidaks heaks, et tema oopereid vaid CD-lt kuulan ning lõikan ära visuaalse-teatraalse elemendi. See justkui läheb täielikult vastuollu tema Gesamtkunstwerk’i ideega. Samas, tänapäevasest Gesamtkunstwerk’ist saadakse osa pigem kinos, mitte ooperiteatris, võibolla oleks XXI sajandi Wagner pigem filmirežissöör või stsenarist. Ja pean tunnistama, et lavastusvabalt minu Wagneri-elamused ei möödu – väga head esitust kuulates ja partituurist samal ajal lugu jälgides tekivad alati n-ö omad lavastused, mis ka korduval kuulamisel muutuvad. Kuivõrd paindlik oleks Wagner sellise teguviisi suhtes, on kahtlemata iseküsimus ja võibolla on hea, et seda kunagi teada ei saa.
Miks on praeguses maailmas Wagner endiselt nii populaarne? “Sest tema teosed uurivad universaalseid tõdesid ja inimlikke emotsioone, mõnikord isegi neid, millega me tegelikult silmitsi seista ei taha,” arvab James. “Tema draamad kõnetavad meid müütide kaudu, see võib hüpnotiseerida ja lausa endast välja viia. Mõnikord ei suuda ma päevi pärast mõne ooperi kuulamist millelegi muule mõelda – see on kunst, mis tõeliselt kõnetab. See, mida Wagner kunstnikuna saavutas, oli erakordne – minu jaoks on alati olnud hämmastav tema oskus ‘ehitada maailmu’ ja jutustada lugusid, kus muusika ja draama on nii ideaalselt ühendatud. Ta ei pruukinud alati olla kõige toredam inimene, kuid kunstnikuna on ta minu meelest ülim, pole olnud kedagi sarnast ei enne ega pärast teda, kelle muusika mind nii kõnetaks kui Wagneri oma.”
Selle kõigega saan vaid nõustuda. Wagneri ooperid justkui nõiuvad kuulama, nende mõju on erakordselt tugev ja kõige paremas mõttes vangistav. Tema libretod panevad uskuma, et hoolimata kõigest, mis aegade jooksul on maailmas juhtunud, on inimese põhiolemus jäänud ikka samaks. Ükskõik, kui kaugele eksitakse, ükskõik kui palju endas kaotatakse – lahendus on tegelikult alati väga lähedal. Ja ükskõik, mis maailmas ette ka ei tule, ma usun sellist armastust, nagu on “Tristanis”, ja sellist kaastunnet, nagu on “Parsifalis”. Olen õnnelik, et kuulun kogukonda, kus on inimesed, kel on aega – pidevalt kuulata ülipikki teoseid, uusi esitusi avastades ja juba tuttavaid uuesti nautides, mitmekihilistesse ooperisüžeedesse kaevudes ja mõnikord ka neid ümber mõtestades. See on maailma kõikvõimalikkus siin ja praegu.
