Head elektroonilist ambient-muusikat ei kuule tänapäeval just ülearu tihti. Seda tervitatavam on Lauri-Dag Tüüri märtsis ilmunud uus virtuaalalbum (arvult neljas), mis on kuulatav enamikul netimuusika platvormidel. Lauri-Dag on varasemast tuntud küll kitarristina, kuid tal on seljataga ka akadeemiline elektronmuusika stuudium EMTAs. Kõnealuse albumi väljenduslik raskuspunkt on siiski elektroonikal, ehkki elektrikitarr ilmub nii mõneski loos samuti välja.
Lauri-Dagi värske, peaaegu tunnipikkune album koosneb kuuest kompositsioonist, millest viis on arenduslikult üsna pikad ning üks, natuke üle minuti kestev “Interlude”, on soolokitarri miniatuurne vahepala oma järelemõtlikes harmooniates, kuid serveerituna ikka elektroonilises “kastmes”.
Kui otsida kolm märksõna, mis vaadeldavat albumit tervikuna kõige paremini iseloomustaksid, siis need võiksid olla ambient, minimalistlikud kordused ja piiritu elektrooniline kõlaruum. Selles muusikas on tunda suurte ruumikajadega saavutatud avarust, mis kohati võib mõjuda isegi kosmiliselt. Samas on minimalistlike korduste süsteemid vastukaaluks kõlaliselt selged ja konkreetsed ning toovad muusika uuesti “maa peale tagasi”. See näib olevat justkui loominguliselt distsiplineeriv alge.
Muusika stiilist rääkides on raske esile tuua mingeid võrdlusparalleele muu maailma ambient-autoritega – Lauri-Dagi käekiri on sedavõrd omalaadne ja isikupärane. Aga kes otsib, see leiab! Näiteks albumi nimiloo “After It Rained for 2 Million Years” algus meenutas siinkirjutajale oma meeleolult ühte Pink Floydi teada-tuntud lugu.
Ning sequencer-efekti intensiivsete korduste motoorika (või mehaanika) Lauri-Dagi kompositsiooni “Hypersonic Stardust” lõpuosas tõi meelde Jan Hammeri loo “Star Cycle” (võrrelge pealkirju!) helipildi, mis kõlas tunnusmuusikana ka 1980-ndate krimiseriaalis “Miami Vice”. Kuid tahan rõhutada, et need paralleelid on nii meelevaldsed kui ka subjektiivsed, kuna ei puuduta niivõrd muusikalist materjali, kuivõrd sellega kaasnevaid assotsiatsioone ja meeleolusid.
Stiilist veel niipalju, et kuigi tegemist pole ei rock- ega popmuusika albumiga, kasutab Lauri-Dag loos “Warm Yellow” ka popmuusikast tuttavat leksikat. Seda nii kuulajasõbralikes ja leebetes harmooniajärgnevustes kui ballaadliku kitarripartii kantileenis, kus on nii emotsionaalset “kirge kui igatsust”.
Kui midagi eraldi välja tuua, siis mind kõnetasid kõige rohkem albumi kaks esimest kompositsiooni ja neist omakorda “Shadow River” oma meditatiivsuse ja huvitavate helistikuliste segunemistega. Siinses elektroonilises kõlaruumis näisid kangastuvat koguni kosmilised avarused. Ning eriliselt kõnetas kümneminutine helitöö “Haunting Solstice”, kus lahtirulluvatele kõlaväljadele lisandus lõpuks progerocki vaimus massiivne bassipartii koos elektrooniliste trummidega. Minimalistlike korduste kihistusi kuuleme ka siin, kuid need on pidevas muutumises ja pulseerivad hästi põnevalt.
Nii et väärt kuulamine igas mõttes neile (ja mitte ainult!), keda elektrooniline ambient-muusika vähegi kõnetab.
