“Olku. Laul inimlikkusest”. Koostaja Helen Eelrand, toimetaja Kristi Kallaste, kaanekujundus Külli Tõnisson, kaanefoto Diana Unt. Kirjastus Pegasus, 2025, 232 lk.
Vist iga eestlane oskaks nimetada mõne Olav Ehala laulu. Ja kui kohe meelde ei tulekski, siis “Kodulaulu” kuuldes teaks ka kõige vähem kultuurne isik, kes on selle autor. Keskmisest musikaalsem kõrv aga tunneks kindlasti ära Olav Ehala kirjutatud muusika – see on ju nõnda ainuomase käekirjaga.
Raamat “Olku: laul inimlikkusest” avab lisaks muusikale justnimelt Olav Ehala inimlikku poolt ja selge see, et tema puhul on just inimeseks olemine heliloomega otseselt seotud, inimlikkus ongi selle muusika tuum. Ning nähtavasti ka põhjus, miks see muusika on ka nii paljudele südamesse läinud, isegi kui see pole lihtsakoeline nagu levilaulud üldiselt.
Olku tuntuim osa loomest on muidugi just laulud. Need on meile tuttavaks saanud suuremas osas filmidest, nagu näiteks “Nukitsamees”, mille tõesti kõik laulud on ka hitid! Niisamuti filmist “Karoliine hõbelõng” – kas pole “Vokilaul” (“Õrn, armas, õrn”) siis kõige kaunim Olavi kirjutatud armastuslaul üldse? Või on see hoopis “Vaid see on armastus”? Või ehk “Ma tahan olla öö…”, mille kohta Ivo Linna on öelnud, et just see on Olku lauludest talle kõige sügavama tähendusega. Või siis René Eespere vaieldamatu lemmik oma sõbra loomingu seas, “Põlev puu”, ühinen selle valikuga! Laul nagu puhastustuli.
Olgu (olku) kuidas on, selge on see, et iga tema loodud laul on läbimõeldud, valitud tekstiga, kuni väldete õige häälduseni läbi töötatud, rääkimata muusikalisest viimistlusest. Milline põhjalikkus, jäägitus, professionaalsus ja samas lendlev unistus – ja seda kõike ilma muusa puudutuseta! Just see on mulle meelde jäänud Olavi ühest intervjuust, kui temalt küsiti, mis tingimusi ta loomeks vajab, kas muusat? Mille peale ta vastas, et pole mingit muusat iial, kõik on olnud tellimustööd! Istub klaveri taha ja hakkab tööle!
Seda vastust võib võtta kui tõestust Olku suurepärasest huumorisoonest ja muhedusest, aga osalt see kindlasti ka nõnda on.
Olku maisusest annavad tunnistust mitmed lood raamatust. Üks moment on kindlasti see nõuka-aegne hankimine. Kust mida ja kuidas sai! Üks vahvamaid kohti on, kus tütar Eeva-Liisa meenutab: “Isa ütles tihti, et läheb “hankima”. Ükskord olin autos kaasas ja juba nutsin, sest arvasin, et ta ei tulegi tagasi, aga ta tuli ja ütles: “Ma sain apelsine, vot nii!””
Neid värvikaid lugusid on muidugi veelgi – juba Olku isa Ludvig oli taoline, perekeskse, pragmaatilise mõtlemisega tegelane, kes, töötades muusikamuuseumi filiaali juhatajana, võttis laululava all mädanenud klaverid ning ehitas kõlalaudadest perele sauna eesruumi põranda. Ning teabestendidest koerakuudi, mille seinalt võis lugeda heliloojate elulugusid koos piltidega.
Noh, taolises kodus see huumorisoon ja leidlikkus siis kasvaski. Lisaks sellele hiilgab Olku mu meelest eluterve eneseusuga.
Lugedes mõtlesin, et mis on siis nõnda särava loometee võti? Ja tundus, et just see – eluterve vaade, adekvaatsus.
Kuigi Olku laulud võivad olla romantilise joonega, ei ole temas sugugi seda kõikuvust ja haprust, sõltuvustesse kaldumist, mis võib ülitundliku loomenatuuri hukutada. Küll aga kaldub ta meelsasti oma muusikas – kaldumised, modulatsioonid, vahelduvad ja tavapäratud taktimõõdud – need võivad teha lauljatele küll tema laulude õppimise keeruliseks, ent kummalisel kombel on kuulajal hoopis teine mulje: muusika voolab loomupäraselt ja kõlab helgelt, ei mingit jälge ülekomponeeritusest. Isegi eestlasele võõras 5/4 taktimõõdus suudetakse kaasa laulda “Päikeseratast”, kui ikka hoog sees on!
Põigates tagasi Olku ratsionaalsuse, et mitte öelda materiaalsuse juurde, on vahel lugedes isegi naljakas, kui hästi mäletab helilooja oma honorare. Nii näiteks jutustab ka valehäbita neist, nii alamakstud “mängudest” kui üle ootuste suurtest rahalaekumistest heliloomingu eest – mõlemal puhul tundub ta rahasse suhtuvat siiski pigem kiretult, pragmaatiliselt. Kord, kui Rootsist tulnud vastloodud Eesti autorite ühingu kaudu ootamatu honorar, öelnud Olku abikaasale: “Katrin, me võime nüüd mikrolaineahju osta!” See maksis siis 4000 krooni! Loomulikult on muusika põimunud äripäevaga ja ehk isegi annab see argipäev muusikale oma mõtte?
Pööraseid juhtumisi jaburast nõuka-ajast juba jagub, mainida võiks vaid peatükkide pealkirju: “Teenelise kunstniku aunimetuse asemel suitsuvorst ja Šoti viski”, “Hipide seltskonnas valmisid ööpotis sardellid ja sündis elukestev sõprus”, “Nõukogude ajateenija andis staadionikontserdi Itaalias”, “Jugoslaaviasse pääses kergemini kui Lohusallu”. Tõepoolest, vaatamata raudsele eesriidele sai
seltsimees Ehala ikkagi palju reisida ja sealt omakorda hindamatuid kogemusi.
Raamatu autor Helen Eelrand on end suure helilooja ees justkui taandanud ning andnud jutustaja rolli täielikult Olkule – lugedes võib tõesti kuulda Olku enda häält oma mälestusi pajatamas. Ilukirjanduslikku elamust ei maksa siit oodata, küll aga saab kuhjaga inimlikkust, nagu ka pealkiri viitab. Nii heliloojalt endalt kui tema truudelt kaasteelistelt-sõpradelt: Lembit Saarsalu, Leelo Tungal, René Eespere, Lauri Nebel, Ivo Linna, Priit Pärn … Loomulikult on ohtralt fotosid, milledelt leiame tuttavaid muusikuid, kes Olkuga koostööd ja ka pulli teinud, niisamuti perepilte.
Kuigi tuntuim osa Olku loomest on meile filmidest-teatrietendustest teada laulud, on helilooja loonud teoseid ka animafilmidele, n-ö sutsakaid, mõnekümnesekundilisi karakteerseid lühiteemasid, peamiselt Priit Pärna omakorda geniaalsetele filmidele. Õppinud heliloojana, kel kõik muusikalised “tööriistad” teada, võib Olku loobuda ka oma käekirjast ning kirjutada tellimustöö näiteks lavastaja Adolf Šapirole, kes ümiseb ette valsi, ning tahaks midagi “à la Šostakovitš”!
Niisamuti teame Olkut džässpianistina, kes valdab nii pärlendavat svingi kui afro-ameerika bluusi, mängides mõnuga, näiteks koos oma eluaegse sõbra saksofonist Lembit Saarsaluga, tuntud džässistandardeid. Olku pärand ja võimed on tõesti tohutud – ülivõrded ning tema geeniuseks nimetamine pole ülepaisutatud.
Lõvi tähtkujule omaselt naudib ta tähelepanu ning kiitust, laulupeol kümnetele tuhandetele kestvate ovatsioonide saatel kummardamist, aga teab ka, et on hetki, kus ta võib sattuda klaverit mängima paika, kus teda ei kuulatagi! Ja tunnistab ka seda, ilma suurema kibeduseta – selline ettearvamatu see muusikuelu kord juba on!
Kuigi alati naerusuine ja kuuldavasti mitte iial vihastav, jagab Olku raamatus siiski ka nukrat peatükki oma abikaasast, kelle hiljutine lahkumine küllap oligi üks ta elu raskemaid hetki. Niisamuti võib ses ülimas inimlikus soojuses siiski tajuda, et Olkul on piisavalt selgroogu, et mitte tahta kõigile meeldida, ning ka kriitilisemaid noote mõne inimese või olukorra suhtes. Mis lisab inimlikkust juurdegi!
Ja siiski ütleb Ivo Linna, et Olkul on küll kuldne aura. Ning Lembit Saarsalu lisab: “Niisuguseid laule nagu “Laul surnud linnust” või “Laul inimlikkusest” ei saaks kirjutada keegi, kes ise ei ole suur inimene!”
Tänulikkus ja kergus valdavad südant seda raamatut lugedes. Milline eeskuju, meie Olku, me rahvuslik aare!
