Jäneda Pullitalliteatris esietendus 26. juunil Kristiina Jalasto-Kallase näidend “Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu”. Urmas Sisaskiks kehastus Eesti Draamateatrinäitleja Christopher Rajaveer, lavastaja oli Reeda Toots, kes samas juhatas ka NUKU koori, kes esitas Sisaski igihaljaid kooriteoseid.
Jänedale sõites esitasin endale küsimuse: kuidas portreteerida mu vana sõpra Urmas Sisaskit? Olin üpris skeptiline, sest tean ju, kuivõrd eriline isiksus ta oli. Kas noored tegijad ikka saavad ta karakterile pihta? Suurim üllataja oli Christopher Rajaveer, kes kehastus peaosaliseks kongeniaalselt – isegi nii, et hetketi oli mul tunne, et laval ongi Urmas ise. Võib öelda, et see oli ümberkehastumise meistriklass!
Kogu selle muusikast läbiimbunud etenduse selgrooks oli tekst nagu ooperiski: sul võib olla kasutada geniaalne muusika, aga kui sul pole head libretot, siis ei tule sellest midagi välja. Sel juhul oleks publik saanud nautida järjekordset kontserti Sisaski koorimuusikast. Seda enam, et NUKU koor esines tõesti väga hästi – nii viis kohe alguses kõlanud Urmase vaimulik hümn “Libera me” tsüklist “Gloria Patri” meid erilisse meeleollu. Oli selge, et tulemas on midagi hoopis tõsiseltvõetavamat kui üks lõbus külajant.
Kristiina Jalasto-Kallasel oli näidendi kirjutamisel kasutada tähelepanuväärne materjal – helilooja kaks unenäopäevikut ja 32 päevaraamatukaustikut. Nimelt on Urmas ise oma elu ära dokumenteerinud – nii teame ta elu- ja loomingulist teekonda alates 14-aastaselt kirjutatud klaveripalast “Cassiopeia” kuni ta elu viimaste teosteni tema enda unikaalsest vaatevinklist. Näiteks kirjutab Urmas oma päevaraamatus tähtkuju Cassiopeia hoopis “Kassi opeija” ja joonistab ka noodi peale kassi. Niisuguseid detaile on veelgi, mis teevad Urmase teekonna lihtsast maapoisist eesti heliloomingu parnassile veelgi muljetavaldavamaks. Sisuliselt oli ta iseõppija kuni muusikakeskkooli astumiseni, mil ta sai omale professionaalse klaveriõpetaja, ja kui ta sõbrunes astronoom Peep Kalviga, kes lubas tal von Glehni tähetornis teleskoopi kasutada. Varem oli ta pruukinud prilliklaasidest meisterdatud “teleskoopi” – lugu, kuidas see instrument sündis, on üks vaimukamaid episoode etenduses.
Rajaveer loeb laval aeg-ajalt lausa sõna-sõnalt Urmase päevikutekste ja see aitab tal veelgi rohkem oma tegelaskuju eriomast karakterit vaatajateni tuua. Omapärases väljendusviisis peegeldub ju ka omapärane mõttemaailm, mille kohta on Eerik Jõks tabavalt öelnud “Urmase unistav mõttemudel”. Jah, tõesti, Urmas oli üks suur unistaja. Etenduse esimese vaatuse tähthetked olid seotud ta vanaemaga (Garmen Tabor). Vanaema oli talle moraalseks toeks, võttes selle veidrikust poisi oma hõlma alla. Imetles poisiga koos taevatähti ja arutas temaga maailma asju. Tollal kättesaadavad astronoomia ajakirjad olid Urmasel tänu astronoom Peep Kalvile kõik läbi loetud ja nii teadis ta meie universumist rohkem kui üks keskastme füüsikaõpetaja. Huvitaval kombel peletas see, kui Urmas hakkas tähistaevast rääkima, tüdrukud temast eemale. Alles konservatooriumis leidis ta omale mõttekaaslase Eve, kellega purjetati abieluranda ja kellega tal on kaks last – poeg Aare ja tütar Tiiu, kes on oma isa elutöö jätkaja Jäneda muusikalises tähetornis. Tiiu on delikaatselt komponeeritud ka näidendi tegelaseks.
Kõige tähtsamaks muusaks oli Urmasele siiski tähistaevas. Ta olevat tundnud, et tähed on tema välja valinud (mitte vastupidi) ja nad hüüdnud talle: kirjuta mulle muusikat! Ei, mulle, mulle! Ja Urmas täitis oma lubaduse, ta on kirjutanud muusikat kõigile 88 tähele ja tähtkujule. Hiigeltsükkel klaverile lõpeb palaga “Põhjakroon”, mis on pühendatud Mikk Sarvele, kes oli tema hea sõber ja mõttekaaslane.
Tähistaeva-armastuse kõrval hoolis Urmas ka maapealsest loodusest. Ta isegi uhkustas sellega, et on mulda pannud nelja hektari jagu istikuid ja kõik puud läksid kasvama. Siinkohal tuleb öelda, et mind häiris etenduses, et nn nõiakaevu kaitsmise lugu oli edasi antud jantlikus võtmes, kus kriiskav looduskaitsja läbi ruupori pärismaalaste põhikirja teksti luges, millele sekundeeris Urmas oma šamaanitrummil. Suhtlesin selle loo kirjutamise ajal Urmasega lähemalt ja ta rääkis mulle pikalt oma murest, et unikaalsele karstialale tahetakse kaevandus rajada. Nii kirjutas ta selle ala kaitseks muusika ja kutsus kokku oma tuttavad muusikud, kes muide olid kõik tõelised profid. Selle loo esitus on internetis leitav ja seda võib vabalt võrrelda Alo Mattiiseni lauluga “Ei ole üksi ükski maa” nn fosforiidisõja ajal. Tollal jäi Eesti loodust laostav fosforiidikaevandus tegemata. Tänu Urmase ettevõtmisele jäi ka Virumaa karstialale kaevandus tegemata. Nõiakaev on lihtsalt efektne sümbol, probleem oli hoopis suurem – tuli kaitsta meie põhjavett.
Lavastajal oli hea idee kaasata etendusse helilooja tütar Tiiu Sisask, kes on suurepärane pianist ja täielikult pühendunud oma isa muusikale. Seda lihtsalt peab nägema, kuidas Tiiu oma isaga (sedapuhku siis Christopher Rajaveeriga) neljal käel klaverit mängib. Visuaalsus räägib selles stseenis isegi rohkem kui muusika. Kogu etendusest jääbki eelkõige kõlama Urmase muusika, mis on lavastaja Reeda Tootsi õnnestumise võti. Jäi mulje, et Urmase muusika elab igavesti ja et see on eestlastele oluline. Praeguses ajas on meile niisuguseid eestlust väärtustavaid ja elujaatavaid lavastusi väga vaja.
Etendus meeldis mulle kohe nii, et vaatasin seda ka teist korda. Millega “norida” tahan, on vahest see, et ootasin teise vaatuse Urmases muutumist küpsuse suunas. Teda esitleti liiga samas võtmes, ikka nagu koolipoisina. Urmase veidrused olid muidugi hiilgavalt välja mängitud ja väga teatrisõbralikud. Mida seal ikka vaadata, kui helilooja kogu aeg klaveri taga istub ja noote kirjutab. Šamaanitrummi tagumine ja didžeriduu puhumine olid väliselt küll efektsed, aga peab kahjuks nentima, et siinkohal jäi Rajaveer ikka hätta. Eriti didžeriduu puhul – seda pilli õppis Urmas Austraalias ühe aborigeeni juures mitu kuud ja tänu sellele kõlas see tema käes nagu meistripill. Urmas suhtus didžeriduusse suure austusega ja kavatses sellele kirjutada isegi kontserdi sümfooniaorkestri saatel.
Üks mu sõber ütles pärast esimest vaatust, et Urmas oli nagu XX sajandi Joosep Toots. See võrdlus on vaimukas, sest humoorikas maailmanägemine oli ka nõukogude ajal parim relv ühiskonna diktaadi vastu. Aga ka Tootsist kasvas tõsine noorsand, kes sai omale naiseks küla kõige ihaldusväärsema neiu. Nii oli ka Urmas pärast konservatooriumi lõpetamist, abiellumist ja heliloojate liitu vastuvõtmist juba hoopis enesekindlam ega vajanud enam niiväga kinnitust, et ta tõesti ongi helilooja. Helilooja, kes sai muusikaauhindu peale Eesti ka välismaalt. Seda olemuslikku muutust oleksin tahtnud näha ka Rajaveeri osatäitmises.
Urmase lahkumisstseen läbi Linnutee värava oli hingekriipivalt kaunis. NUKU koorilt kõlasid talle järele “Sanctus” “Eesti missast” ja lavastusele nime andnud kooriteos “Ood armastusele”. Publik istus tükk aega täielikus vaikuses, enne kui puhkes aplausitorm.
