Ehk olete tähele pannud, et mida vanemaks saate, seda kiiremini hakkab aeg jooksma. Mulle oli murdehetk, kui sain kolmekümneseks. Kui enne seda tundus kõik üliaeglaselt kulgevat, siis sellest peale hakkas midagi imelikku juhtuma: ärkasid, võtsid kohvi ja juba oligi õhtu. Päevad, kuud ja aastad hakkasid silme ees kiirrongi kiirusel mööda kihutama ja praegu võiks seda ajaratast iseloomustada juba sõnadega: läksid magama, ärkasid – head uut aastat!, magama, ärkasid – head uut aastat!
Aastat 15 tagasi juhtusin oma nõo pool nägema üht ilusat vanaaegset seinakella. Umbes selliseid olin näinud ka Prantsusmaal elades-õppides nii lossides kui ka kodudes. Üliilusad, graatsilised, aga tol ajal mulle kättesaamatud. Aga nagu igasugune ilu siin ilmas, võitis ka see kunstiliik mu tähelepanu.
Mäletan pendli maagilist kõikumist, sekundiseierit järjest aeglasemalt liikumas, kuni see justkui täiesti seisma jäi. Oli selline hüpnootiline tunne, nagu oleks aeg peatunud. Tollel hetkel jõudis peast läbi käia palju mõtteid ja pildikesi, nagu oleksin selle ajaga läbi elanud mitukümmend aastat, ehkki sellest poolunest “ärgates” oli sekundiseier vaevalt veerandi sihverplaadi ringist ära teinud. Pean kindlasti ka omale taolise iluduse seina peale soetama, käis tol hetkel mõte peast läbi, ja kui veel selline kell suudab aja kulgu pisutki käsutada, siis ta peab mul olemas olema!
Pärast seda hakkasin juba internetist, vanakraamipoodidest, oksjonitelt antiikkelli kaema ja ostma ning lühikese ajaga oli mu kollektsioonis juba ligi 50 eri ajastu ja maa ajanäitajat. Esialgu haarasin muidugi kõike, mis ilus ja vähegi antiigimõõtu välja andis – väikesed ja suured seinakellad, põrandakellad, riiulikellad, lauakellad, kaminakellad, reisikellad … Ja kõik tiksusid ja helisesid.
Seejärel teadmine antiigist ja selle väärtusest kasvas ja kollektsiooni täiendamine läks järjest valivamalt. Müüsin suure hulga “tavalisi” kelli maha natuke kallimalt, kui olin ostnud ja soetasin nende asemel mõne väärtuslikuma.
Kui kell ei olnud töökorras, püüdsin selle ise korda teha. Lapsepõlvest saati on mul olnud huvi midagi oma kätega meisterdada ja ka kelladega oli mul juba lapsena praktika olemas, nimelt meeldis mulle neid lahti võtta ehk lõhkuda, aga sellega mu huvi nende vastu ka tollal piirdus. Vahel sain näpunäiteid paranduse ja materjalide osas ühelt tuttavalt kellassepalt. Mul oli lausa selline arvamine või lootus, et kui ma mõne kella niiviisi talle uue elu andes ära päästan, annab nähtamatu ajavalitseja mulle mõne tegusa aastakese ehk juurde. Unistada ju võib …
Mis võib olla praktilisem antiik-kunstiese kui mitte kell! Ta on ilus, kaunistab korterit, täidab meele ilusate emotsioonidega ja pealegi näitab ka aega! Huvitav on see, et kuni “kellaajastuni” ei kannatanud ma korteris mingitki tiksumist või krabinat, rääkimata sellest, et kellad löövad pool- ja täistundi, mõni ka veerandit. Nüüd ma ei jää ilma kellade tiksumise koorita magamagi. Kui kuskilt pikalt reisilt koju jõuan, siis esimene asi on kellad käima keerata. Ilma nende tiksumise ja kõlinata oleks korter justkui surnud.
Muidugi, lisaks antiikkelladele tulid korterisse kiiresti ka muud muutused, nimelt vahetus kogu mu mööbel üsna kiiresti antiikse vastu – prantsuse kummutid, puhvetid ja sohvad, itaalia peegel ja söögilaud jpm. Kellad ja mingi suvaline IKEA riidekapp ei sobinud ju enam kokku. Ainult sobivat antiikvoodit ei ole õnnestunud siiani leida – kas pole paslikku madratsit kusagilt saada või suurus ei sobi või veel midagi. Ja teate, kõik nad ka hirmsasti kriuksuvad ja kolisevad.
Eks see üldine huvi antiigi vastu on muidugi juurtega muusikas. Ja ka selles, et olen õpingute ajal pikalt Prantsusmaal elanud ja ringi vaadanud, ning hiljem on mind ka kontserdireisid viinud maadele, kus on ilus arhitektuur, põnevad muuseumid ja paks kultuurikiht. Tahes-tahtmata rändad mõnd Couperini või Francki teost mängides mõtetes vastavasse ajastusse – muusika, arhitektuur, mööbel, riietus ja kõik muud sinna juurde kuuluvad aksessuaarid – kõik see ühineb üheks “suureks ilusaks”.
Nn notarikell. Paljudel kelladel on kas kellavärgi sisse või sihverplaadi tagaküljele kraabitud eelmiste omanike nimed, kellassepa hooldused, kohanimed, kus kell on asunud. Selle mustast marmorist kella seest leidsin paberilehe kella ajaloost ja endiste omanike lühilood. Jäädvustan tavaliselt ka enda, sest need kellad kestavad veel sajandeid ja tulevastel põlvedel on ehk põnev teada, kes on enne neid omanikud olnud.
See suursugune põrandakell on Itaaliast, käsitööna valminud vendade Garbagnatide töökojas. Siinne eksemplar on veidi hilisem, XX saj keskpaiku valmistatud XIX saj kella koopia.
Saksa Lenzkirchi firma kell umbes aastast 1885. Lenzkirchi kellad on kuulsad nii oma rikkaliku ornamentika kui ka täpse käigu poolest. Korrigeerin neid umbes korra aastas, siis, kui meil kõigil rõõmus kellakeeramise aeg käes on.
See väike kell on 1950. aastatel valmistatud Napoleon I reisikella koopia. Originaali ma paraku omale lubada ei saanud.
Saksa Lenzkirchi firma kell umbes aastast 1901. Neid on teadaolevalt tehtud kaks eksemplari. Mõlemad on alles – üks on minul, teine Vietnamis ühes erakogus. Väga haruldane ja ainulaadne eksemplar. Facebookis on kellakollektsionääride lehekülg, seal me infot jagamegi. On säilinud ka Lenzkirchi firma valmistatud kellade kataloog.
Prantsuse ormoulu (pr or moulu – jahvatatud kuld) kullatud kellad. Kuldamisel segati 22-karaadine kullapulber elavhõbedaga ja see pasta kanti kellale (või mis iganes objektile). Seejärel kuumutamisel elavhõbe aurustus, kuld aga jäi ühtlaselt pinnale. Nagu võite arvata, siis meistrid, kes seda tööd tegid, ei elanud kaua, sest elavhõbeda ohtlikkusele vaadati läbi sõrmede või ei teatud sellest üldse midagi. Tänu nende tundmatute meistrite ennastohverdavale tööle saame nautida veel ka täna, sajandeid hiljem, nende kellade kuldset hiilgust. Ehkki 1830. aastal selline meetod Prantsusmaal keelustati, jätkus sobiva alternatiivi puudumisel see tehnika XX sajandini välja. Kusjuures mida vanem kell, seda rohkem on selle meisterdamisel vaeva nähtud. Kui vaadata neid 1840. aastatest pärinevaid prantsuse kaminakelli – kui proportsioonis on figuurid, kui detailsed nad on! Võrdluseks vaadake mõnd XX sajandi teisest poolest kuni tänapäevani tehtud plönni!
Eks need on kõigest esemed, lihtsalt ilusad asjad, kuid minu arvamist mööda me ei saa endale lubada kidurat ümbruskonda, ebameeldivaid inimesi ja nagu öeldakse, halba veini. Elu on selleks liiga lühike. Nagu ühes ilusas Paolo Sorrentino filmis “La grande bellezza” ütles peategelane, et otsis oma elu jooksul suurt ilu, seda leidmata. Noh, ma ilmselt otsin kah midagi sellist, tahaks, et kõik mind ümbritsev oleks ilus ja oivaline nii seest kui väljast, ehkki ilmselgelt ma seda ei leia. See tabamatu ilu on küll täiesti olemas, kuid kahjuks ainult meie kujutelmis, heal juhul efemeerne; lakkamatult tagaotsitav ja tabamatu ideaal; see on ligipääsmatu ja puutumatu pelgupaik, aga nagu ennist ütlesin: unistada ju võib.
