Loovuurimus (ingl k artistic research) on maailmas hoogsalt populaarsust koguv loominguliste praktikate ja teadustegevuse sümbioos. Eesti muusika- ja teatriakadeemia, Eesti kunstiakadeemia ning Tallinna ülikooli 2021. aastal sõlmitud raamleppe kohaselt peab loovuurimusliku projekti eesmärk olema ühiskonna ja kultuuri seisukohalt oluliste uute teadmiste loomine ja nende jagamine, kultuuri rikastamine uut laadi vormide ja praktikatega.
Mitu aastat on mind paelunud küsimus, kuidas viia teiste inimesteni kõige mõjuvamalt seda, mis mulle endale enim meeldib. Ülesanne ei ole tegelikkuses sugugi lihtne. Nimelt meeldivad mulle keerulised ja ulatusliku mõttearendusega heliteosed, mille üheks näiteks on Eduard Tubina sümfooniad. Sageli ehituvad nad ühele lihtsale tuumikmotiivile, millest on tuletatud kogu mitmeosalise suurteose teemastik. Mitmed muusikateadlased, sh Mart Humal[1], Margus Pärtlas[2] ja Kerri Kotta[3] on põhjalikult kirjutanud muusikalise materjali omavaheliste seoste komplekssusest Tubina muusikas. Näitlikult ilmestavad seda Avo Sõmera[4] või Timothy L. Jacksoni[5] tehtud analüüsid.
Sarnastest joonistest arusaamine nõuab vaatlejalt põhjalikke eelteadmisi, need ongi loodud kitsast erialaringkonda silmas pidades. Kuid kuidas avada komplitseeritud teose ülesehituse võlu eelteadmisteta kuulajale? Just selline küsimus sai aluseks loovuurimuslikule projektile “Kuidas jagada vaimustust? Komplekssete muusikaliste struktuuride vahendamine eelteadmisteta kuulajale animeeritud partituuri kaudu Eduard Tubina esimese sümfoonia näitel”, mille viisime EMTAs läbi 2024. aasta novembrist 2025. aasta detsembrini.
Probleem
Tubina kompositsioonimeetodi ühele peamisele eripärale juhtis esimesena tähelepanu juba Karl Leichter, kelle sõnul ei alanud Tubin kunagi “noodistamisega enne, kui kogu teos selle eriosades ja orgaanilise arengu üldjoontes juba ette polnud seesmiselt valminud ja omandanud kuigi esialgse, siiski kindla ja tervikliku kuju”.[6] Ühe lausega öeldu annab tunnistust erakordsest mõttearendusoskusest, milles loogika on tasakaalus emotsionaalselt intensiivse väljenduslaadiga.
Kuid just siin peitub probleem – selleks, et vaimustuda meisterlikult läbi viidud kompositsioonist, tuleb teose vastuvõtjal tugevalt pingutada. See on väljakutseks ka ekspertkuulajale: “Tubina sümfooniad ei anna ennast lihtsalt kätte,” leidsid üksmeelselt heliloojad Rasmus Puur ja Erkki-Sven Tüür 2024. aasta festivali “TubIN” vestlusringis.
Asetades mõtteliselt iseend oma dirigeeritud kontserdi publiku hulka, tekib seega sisemine vastuolu – dirigendina kulub mul ühe sümfoonia läbitöötamiseks, selle sisemiste seoste märkamiseks kümneid tunde partituuriga. Kuid iseendalt publikus eeldaksin ma justkui kuuldu kohest mõistmist?! Ootus on selgelt ebarealistlik. Siit ka küsimus: kuidas teha nii, et tõdemused, milleni olen partituuri analüüsimise käigus jõudnud, saaksid esmasel kokkupuutel teosega ilmseks inimesele, kes pole võibolla kunagi ühtegi sümfooniat tervikuna kontserdil kuulnud?
Muidugi saab esituse puhul vaimustuda ettekandest endast, ilma et peaks tingimata mõistma kuuldud heliteose ülesehitust. Olulist rolli mängib seejuures kompositsiooni helikeel – nõudlikkus vastuvõtjale on teoseti ja ajastute lõikes erinev. Projektile eelnenud kolme aasta vältel, mil olin festivali “TubIN” kunstilise juhina publikule ettekande eel esitatavate sümfooniate teemastikku sõnaliselt lühidalt avanud, näitas tagasiside, et nende teoste puhul võidab kuulaja abivahenditest, mis aitavad mõista autori muusikalist retoorikat, teose struktuuri.
Olles näinud mitmeid kõrgetasemelisi animatsioone makromajanduslikest või füüsikalistest protsessidest, mis on loodud tavavaatajale keerukatest toimingutest ettekujutuse tekitamiseks, tulin mõttele visualiseerida Eduard Tubina 1. sümfoonia esimese osa vormidramaturgia. Aja jooksul kujunenud veendumus, et koos viimistletud ettekandega võib sellise meetme toel vastuvõtjal tekkida teosega tugevam seos, ajendas ideed edasi arendama.
Soovituse tulemusel viis mind tee kokku kunstiakadeemia doktorandi, animaator Martinus Klemetiga. Muusikateaduslikuks toeks ning vormianalüüsi läbiviimiseks palusin projektis osalema professor Kerri Kotta. Meist kolmest moodustus uurimisrühm, mis seadis eesmärgiks visualiseerida Tubina 1. sümfoonia vormidramaturgia. Kuna täisanimatsiooni tegemine on erakordselt töömahukas, piiritlesime oma projekti algusest peale sümfoonia esimese osaga.
Eesmärk ja meetod
Mõistagi on muusikat animeeritud ka varem. Kuid enamikus vabalevis ringlevates animatsioonides on kujutatud kas parasjagu kõlavaid helikõrgusi või täidab muusika neis saatefunktsiooni, millel ei ole samal ajal kuvatavate kujunditega süsteemset seost. Seega seisis meie uurimisrühmal ees unikaalne ülesanne – visualiseerida sümfoonilise teose vormiline areng, ilma et seejuures oleks kasutatud erialalisi termineid või muid võtteid, mis nõuaksid vaatajalt eelteadmisi. Sellest sai projekti peamine eesmärk, mille täitmiseks tuli meil esmalt teha sümfoonia muusikateaduslik vormianalüüs – määratleda vormiosad (mis antud sümfoonia puhul ei ole sugugi vaid üheselt mõistetavad), teemad, nende transformatsioonid jm. Iseenesest on protseduur tavapärane, uudne oli aga küsimus, kuidas vormistada analüüsi tulemused nii, et neile saaks luua visuaalsed ekvivalendid. Teisisõnu: mida meie poolt kaardistatud muusikalised sündmused võivad tähendada? Millises funktsioonis on nad muusikalise materjali arengu seisukohalt? Just viimasest tegurist – muusikalise materjali arengust – sai niidiots, millest uurimisrühmaga kinni hakkasime.
Esmase tõuke andis meile üks XX sajandi esimese poole olulisemaid analüütikuid Heinrich Schenker (1868–1935), kes kirjutas oma viimases (1935), postuumselt avaldatud traktaadis “Vaba stiil” järgmised read: “Muusikas, nagu ka elus, esineb eesmärgi suunas liikumisel takistusi, pöördeid, pettumusi [—], millest loominguline inimene võib tuletada lõputult uuenevat sisu. Seeläbi kogeme [muusikat kuulates] sündmuste dramaatilist lahtirullumist.”[7]
Schenkeri mõttest tulenev vormidramaturgia narratiivsuse ning eluliste sündmuste paralleelsuse idee andis meile lähtepunkti vormianalüüsi tulemuste vormistamiseks. Veelgi konkreetsemalt on paralleeli inimelu ja sümfoonia ülesehituse vahel käsitlenud vene muusikateoreetik Mark Aranovski (1928–2009), nähes sümfooniatsükli osi vormisemantiliste faasidena, mis vastavad inimisiksuse arengu eri etappidele. Järgnevalt on esitatud Aranovski kontseptsioon koos Kerri Kotta selgitustega sulgudes: I osa Homo agens (tegutsev inimene. Tegutsemise kaudu vormib inimene oma teadvust. Indiviidi eneseteadvuse sündimise koht, sonaaditsükli kõige konfliktsem ja dramaatilisem faas); II osa Homo sapiens (mõtlev inimene. Pärast ümbritseva reaalsusega põrkumist toimub sukeldumine siseilma, katse indiviidist väljapoole jäävat maailma mõistuse või teiste tunnetusviisidega haarata); III osa Homo ludens (mängiv inimene. Omandatud arusaamade testimise ja empiirilise kinnitamise faas); IV osa Homo communis (ühiskondlik inimene. Eelneva arengu eesmärk on saavutatud ning inimese tegevus väljendub mõistuse poolt valgustatud ühiskondlikus toimimises, ühiskonna teenimises).
Lähtuvalt meie projekti eripärast otsustasime kohandada Aranovski sümfoonia tervikkontseptsiooni Tubina 1. sümfoonia esimese osa ülesehitusega. Mõningate teisenduste tulemusena sündis konstruktsioon: peateema – Homo agens; sideosa – Homo ludens; kõrvalteema – Homo sapiens; kooda – Homo communis. Tõuke nimetatud kontseptsiooni edasiarendamiseks andis meile Eduard Tubin ise, märkides esimese osa ekspositsiooni alguses peateema tempotähiseks Allegro feroce (it k tuliselt). Siit jõudsime üldtuntud nelja elemendi kontseptsioonini, mille ühendasime esimese osa teemastikuga järgnevalt: peateema – tuli (Homo agens); sideosa – õhk (Homo ludens); kõrvalteema – vesi (Homo sapiens); kooda – maa (Homo communis).
Toodud kontseptsioon sai muusikalistele sündmustele visuaalsete ekvivalentide leidmise aluseks. Animatsiooni loomise esimeses faasis (blocking) kaardistasime neist olulisemad, edasise töö käigus konstrueerisime libreto, mis järgis rangelt teose vormidramaturgiat ning lähtus schenkerlikust eesmärgi poole püüdlemisest, sel teel ette tulevate takistuste ületamisest ning teemade omavahelisest interaktsioonist.
Blocking’u versioonidest arendasid animaatorid Erik Jelle, Katarina Scott ning Piret Potter Martinus Klemeti juhtimisel ligi poole aasta vältel välja 14-minutilise täisanimatsiooni. Samal ajal töötas uurimisrühm intensiivselt muusikaliste sündmuste ja visuaalsete kujundite ajastamisega, eesmärgiga saavutada täielik sünkroonsus. Aluseks võeti Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 2024. aasta festivali “TubIN” helisalvestis.
Tulemused
Loovuurimusliku projekti tulemusel valminud joonisfilmi “Tubina palett” esitleti 3. novembril EMTAs. Seejärel seisis aga filmil ees tuleproov – 11. detsembril esitlesin animatsiooni Tartu Tamme Gümnaasiumi abiturientidele. Esitlusele järgnes võimalus vabatahtlikult ja anonüümselt vastata viiele küsimusele ning anda hinnang nähtule. 97,2% rohkem kui saja vastanu seast leidis, et teemade visualiseerimine aitas muusikalise materjali arengut jälgida; 88,6 protsendil tekkisid animatsiooni vaadates omapoolsed seosed ning 89,4% arvas, et teose kuulamine ilma animatsioonita ei oleks esile kutsunud sama palju seoseid. 76,2% tunnistas, et nad ei oleks ilma animatsioonita teost sama keskendunult kuulanud ning 90,6% leidis, et enne animatsiooni vaatamist antud suulised selgitused vormilise ülesehituse kohta aitasid teose kulgu jälgida.
Uurimisrühm soovib siinkohal tänada Tamme Gümnaasiumi muusikaõpetaja Anneli Leimat linastuse ja sellele eelnenud lühikontserdi võimalikuks tegemise ning abituriente rohkearvuliste vastuste ja tähelepaneliku kuulamise eest.
Jätk
Vastuste põhjal võib üheselt järeldada, et projekt täitis oma eesmärgi ning selle käigus loodud animatsioon aitab jälgida sümfoonilise teose vormidramaturgiat. 2026. aasta festivalil “TubIN” saavad soovijad valminud joonisfilmi näha.
“Miks just Tubin?” küsisid abituriendid kohtumise ja linastuse lõppedes. Artikli alguses tõin välja põhjused, miks on Tubina sümfooniad nii mõnegi muu sümfonistiga võrreldes raskemini ligipääsetavad. Ajalooliste tegurite koosmõjul on ta endiselt suhteliselt vähem tuntud helilooja, kelle looming vajab jätkuvat tutvustamist. Kuid animatsiooni loomine oli meie uurimisrühmale omamoodi pilootprojekt – selle käigus loodud meetodit on mõistagi võimalik rakendada ka teiste heliloojate teoste ülesehituse näitlikustamiseks.
Rõõm on tõdeda, et loovuurimuse programmis tehtud tööd saame alanud aastal juba uues projektis edasi arendada. Sel korral seame eesmärgiks käsitleda tervet sümfooniat, mistõttu pöördume animatsiooni juurest sõnalise komponendi poole. Koos professor Kerri Kotta, dramaturgi Siret Campbelli, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi visuaalse osaluskommunikatsiooni dotsendi Kerli Kirch Schneideri ning režissööri ja operaatori Nele Aunapiga otsime võimalusi, kuidas avada Tubina 10. sümfoonia vormidramaturgia verbaalselt ettekande kestel. Uue loovuurimusliku projekti “Millest räägib absoluutne muusika? Dirigendi võimalused selgitada sümfoonia narratiivi eelteadmisteta kuulajale ettekande vältel” tulemusi esitleme EMTAs 2026. aasta sügise “MÜRIAADfestil”.
Oleme tänulikud kultuuriministeeriumi loovuurimuse programmile, mille kaudu saame projekte ellu viia.
[1] Mart Humal, “Märkmeid Eduard Tubina sümfooniatest”. TMK 1986 nr 12, lk 30–42.
[2] Margus Pärtlas, “Eduard Tubina sümfooniad: teemastik ja vorm”. Eesti Muusikaakadeemia, 1995.
[3] Kerri Kotta, “Sibelius, Tubin ja orgaaniline vorm”. Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamat 2009, lk 27–34.
[4] Avo Sõmer, “Lyricisim and sentence formation in the earlier symphonies of Eduard Tubin”. Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamat 2003, lk 49–59.
[5] Timothy L. Jackson, “The problem of the second group in the first movement of Tubin’s Fifth Symphony: A Schenkerian view”. Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamat 2003, lk 59–70.
[6] Karl Leichter, “Eduard Tubin”. “Valik artikleid”, koostaja Johannes Jürisson, Eesti Raamat, 1982, lk 63–66.
[7] Heinrich Schenker, “Der freie Satz”. Viin: Universal Edition, 1935, lk 18.
