Pilk Vanemuise sümfooniaorkestri 2026. aasta hooaja 8. mai lõppkontserdi kavalehele pani meeled liikuma ja tekitas ootusärevust. Siin oli vihjeid ajaloomälule, looduse ülistamisele, igavikulisusele, ülevusele, virtuooslikkusele, monumentaalsusele. Pettuda ei tulnud, sest esinejad olid tajunud kontserdi erilisust täiel meelel.
Vanemuise orkestril on välja kujunenud mitu toredat traditsiooni: tellida eesti autoritelt uudisteoseid, samuti tuua koos väga tuntud teostega välja ka tavapäratuid, väga suure esituskoosseisuga helitöid. Taoliste väärtteoste tutvustamise on Risto Joost võtnud lausa eesmärgiks, mis on igati tervitatav ja soodustab kontsertide iseloomustamisel kasutama väljendit muusikasündmus. Kõik kolm tingimust olid täidetud ka kõnealusel kontserdil.
Tartu – 1000!
Avateosena kõlas esiettekandes Ardo Ran Varrese mõttetihe Tartu esmamainimise auks loodud sümfooniline poeem “Tartu aastatuhande kajad”. Kuigi tähtpäevani on veel ligi neli aastat, siis varane märgi mahapanek on igati õigustatud, sest (minu andmetel) pole siiani avalikkusele teadvustatud, kui suur tähis see Eestile ikkagi on. Tuhandeaastase Tartu tähistamisest võiks saada sama tähendusega sündmus, kui oli 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks olemine. On ehk Varrese helitöö Tartule pühendusteoste stardipauguks?
Teos algab pika ja massiivse tõusulaine kujundiga, tõlgendusena Tartu asetamisest ajaloohoovusesse. Laine varjust kasvavad välja episoodidena regiviisilised käänded, keskaegsed meloodiad, Tartus sündinud Eesti jaoks olulised tähised. Varrese orkestrikäsitlus on avar, täis kontraste, vahel värvikalt kaleidoskoopiline, mille tingibki Tartu väga kirev ajalugu. Tõusulaine kujund kordub ka teose lõpuosas, aga märksa rahulikumas võtmes. Kõlama jääb ootus, vihje, et Tartu pole viimast sõna öelnud ja kunagise hiilguse taastamine on veel ees. Autori kommentaar: “Eesti mõeldi välja Tartus. Ülejõe on põnev paik, kus on sündinud me teater, laulupidu, film ja kinokultuur, esimene eestikeelne algkool, tegutsesid olulised seltsid. [—] Seal elas põgusalt meie esimene professionaalne helilooja Rudolf Tobias, sündis ja kasvas Heino Eller.” Teose lõppu on toodud tsitaat Eduard Oja klaverikvintetist. Varres: “… soovisin tuua sisse viite 1920–1930-ndate aastate Tartu kultuurilise õitsengu ajale. See on periood, millest me ammutame siiani inspiratsiooni.”
Igihaljas Sibeliuse viiulikontsert
Oli loomulik, et Sibelius valis kontserdi soolopilliks viiuli, sest ta oli viiulimängu tõsiselt õppinud. Siit ka esitajale erilised nõudmised. Ikka rõhutatakse, et Sibeliuse kontserdist saab täiselamuse vaid tippklassi esitajalt. Vaene autor pidi leppima aastakümneid küündimatute ettekannetega. Sibeliuse kuulsust need küll ei kõigutanud, sest selleks ajaks oli ta poeemidega (“Finlandia”, “Lemminkäinen”, “Kullervo”) ja 2. sümfooniaga juba maailmakuulus. Kontserdi esiettekanne oli Helsingis 1904. aastal, solistiks Tšehhi päritolu Viktor Nováček, sest Soomes polnud sel ajal vastavate võimetega viiuldajat. Arvustused olid vastuolulised, vahel isegi nõutud. Heideti ette soolo-osa põhjendamatut keerukust ega osatud ette näha esitustaseme tõusu. Tänapäeval asub teos viiulikontsertide parnassil kõrvuti Mendelssohni, Beethoveni, Tšaikovski ja Brahmsi omadega.
Hans Christian Aavik tõmbas publiku täiega oma rajale juba alates esimestest taktidest, nii muusikas olemise kui muusikast rõõmu tundmisega. Nauditav oli elegants, kuidas põhjamaine kargus oma loomulikkuses kandus solistilt publikusse. Viiuldaja nautis muusikat ja see fluidum levis ka saali. Tehniliselt rasked kohad pani Aavik muusika teenistusse, just nii, nagu soovis omal ajal autor. Omaette tase oli koosmäng, suhtlus dirigendi ja orkestriga. Publik tänas erilisust pakkunud Hans Christianit püsti seismise ja marulise aplausiga. Püsti tõustakse ikka kontserdi lõpus, austusavaldust keset kontserti kohtab küll haruharva. Tegu oli unustamatu esitusega! Palju tänu, Hans Christian!
“Alpisümfoonia” – suur loodusmaastik ja inimelu
Richard Straussi tunneme eelkõige sümfooniliste poeemide ja ooperite kaudu. Sümfooniaid tal ei ole. Aga “Alpisümfoonia” op. 64? Teose žanrimääratlus on eksitav, 22 looduspildist koosnev teos on pigem kindla süžeega sümfooniline poeem (publikule tulnuks pausideta teoses orienteerumiseks abiks osade nimetustega “subtiitrid” lava külgseintel).
Mäemuusika idee tekkis Straussil pärast 1878. aasta erilist tõusu Baieri Alpide ühele mäetipule. Visandeid teosele tegi helilooja eri aastail, esiettekanne oli 28. oktoobril 1915 Berliinis Dresdeni õukonnaorkestriga autori juhatusel. Kuni selle ajani oli pealkiri “Antikristus. Alpisümfoonia”, mis viitas teose filosoofilistele ja usulistele seostele, sh Nietzsche esseele “Antikristus”. Lisaks tipputõusule ja laskumisele kujutatakse ka inimelu kulgu. Tagamaad on aga veel sügavamad. Leksikon “Grove Music”viitab Straussi päevikule, kus on arutlus kristluse suhtumisest Loodusesse kui esmasesse eluallikasse. Strauss loobus vastandumistest ja, eelistades “poliitkorrektsust”, pööras pearõhu Looduse ülendamisele.
55 minutit kestev oopus on orkestratsioonilt erakordselt rikas. Vaja on neljase koosseisuga orkestrit (kuni 139 mängijat), lisaks neli Wagneri tuubat, hekelfon, orel, tšelesta, tuule- ja piksemasin, lehmakellad. “Nagu näete, olen lõpuks orkestreerimise selgeks saanud,” olevat 51-aastane Strauss peaproovis muigega näos öelnud.
Suure väljakutse vastu võtnud Vanemuise orkester tuli esitusega auga toime. Erilistena kõlasid vaskpillide domineerimisega episoodid. Vaserühm aitas palju kaasa, jõudmaks “üleva” kategooria piirimaile. Orkester demonstreeris tugevat võitlejavaimu, et säilitada emotsiooni nii päikesetõusus kui loojangus, udus, metsas, lilleväljal, liustikul, mäetipus, tormis ja öös. Risto Joost suutis suurt füüsilist jõudu nõudvat mäetipu vallutamise “maratoni” ja inimelu kulgemist veenvalt koos hoida.
