Elu koosneb pidevatest valikutest. Õnn, kui pole põhjust minevikku tagasi vaadates kahetseda. Minu üks suuremaid õppetunde on olnud tõdemus, et elu pole mingilgi kombel võimalik kontrollida, saab vaid sellega kohaneda. Võid arvata, et tuleb veel võimalusi, kuid juba järgmisel päeval selgub, et olukord on fataalselt ja totaalselt muutunud. Elu liigub omasoodu, oma seaduste ja loogika järgi.
Kiirus
2018. aasta suveks oli mulle selgeks saanud, et aega on väga vähe järele jäänud. Lühidalt, tundsin ette seda krahhi, mis maailma tabas 2020. aasta märtsis. Tõsi, minu teadmises oleks see pidanud toimuma umbes pool aastat varem, kuid sel pole suurt tähtsust. Adusin, et maailm muutub ning selles muutunud maailmas ei pruugi ma enam leida nii kergesti seda, mis hingega kokku kõlab. Tahtsin kogeda nende artistide kontserte, keda imetlesin, maksku see siis mis maksab. Ja maksis see palju.
Otse öeldes, raha reisimiseks ei olnud. Kontserdipiletid, teatripiletid, lennupiletid, öömaja – summad olid astronoomilised. Võtsin laenu, kõrgete intressidega, erinevatest kohtadest. Ette ruttavalt olgu öeldud, et tagasi maksin neid tohutuid summasid möödunud aasta alguseni. Kuid ma ei kahetse midagi, mäng oli küünlaid väärt. Vähem kui paari aasta jooksul reisisin rohkem kui kogu oma senises elus kokku – erinevates linnades, külastades minu jaoks parimaid kontserte ja ooperietendusi, ahmides endasse elamusi, mida koi ei söö ning rooste ei riku. Väljastpoolt vaadates tundus selline teguviis kahtlemata hullumeelne, kuid ma ei hoolinud sellest.
Üks artistidest, kelle kontserdile kindlasti soovisin minna, oli Martha Argerich. Olin teda imetlenud kogu oma teadliku elu, eri vanuses eri põhjustel. Olin peljanud Argerichiga kaasas käivat hoiatust, et ta võib kergekäeliselt kontserte ära jätta, kartsin kaotada aega ja raha. Nüüd aga hakkas aeg niikuinii otsa saama, liiatigi oli Argerich selleks ajaks juba 77-aastane ning võimalus, et ta peagi soolomängu lõpetab, suur. Mul õnnestus pilet hankida tema kontserdile 2019. aasta veebruaris Berliini filharmoonias, kus ta koos Berliini riigikapelliga Daniel Barenboimi dirigeerimisel esitas Prokofjevi 3. klaverikontserti.
Ehkki selle kontserdi piletid olid läinud nagu soojad saiad, oli mul õnn sündmust nautida parteri 5. reast, lavast vaid mõne meetri kaugusel. Argerichi ja Barenboimi sõpruse algus ulatub nende lapsepõlve Argentiinas, kui esimene oli 8-aastane ja teine aasta noorem ning muusikat on nad koos loonud läbi elu nii klaveriduona kui solisti-dirigendina. Olen väga õnnelik, et olin selle erilise suhte tunnistajaks siis, kui Barenboim oli veel oma kõrgvormis, enne tema haigestumist (kontserdi teises pooles juhatas ta suurepäraselt Jörg Widmanni ulatuslikku teost). Prokofjev oli tuline, särisev, kiire ja vaimustav nii solisti kui ka orkestri poolt, energialaeng, mis solistist publikuni kandus, oli uskumatult tugev, lausa hüpnotiseeriv. Ma olin lummatud Argerichi kiirusest – nii käte füüsilisest kiirusest kui ka mõtte kiirusest, piiritust fantaasiast ja kadestamisväärsest vabadusest. Minust kõigest paari sammu kaugusel oli looja, kelle puhul loogikareeglid ja tõenäosusteooriad ei kehtinud. Olin rabatud, võlutud, oimetu ja ülimalt õnnelik – piiritult tänulik selle ebamaise kogemuse eest, mille kordumist ei julenud uskuda. Kirsiks tordil kõlas lisapalaks Barenboimi ja Argerichi esituses neljal käel Bizet’ süidist “Jeux d’enfants” (“Laste mängud”) 11. osa “Petit mari, petite femme”.
Ilu
2024. aasta sügisel oli minu esimene reis pärast koroonaolukorra väljakuulutamist, oli möödunud üle nelja aasta muutunud maailmas. Elu oligi kujunenud enam-vähem taoliseks, nagu olin kartnud ning maailmaga sõbralikke suhteid luua eriti ei õnnestunud. Videote vahendusel artiste jälgides olin nii mitmete oma seniste favoriitide suhtes ükskõikseks muutunud, ka uusi lemmikuid polnud tekkinud. Kuid kes minu jaoks endiselt suveräänselt ja sõltumatult klaverimaailma valitses, oli Martha Argerich, tema oli jäänud kõige paremas mõttes endiseks. Või kas ikka oli?
Läksin kuulama Berliini filharmoonikute kontserti, kus Argerich mängis Beethoveni 1. klaverikontserti ning dirigeeris jällegi Daniel Barenboim. Viimase tervis oli juba mõnda aega olnud üsna kehv, tol kontserdil liikus ta vähe ja vaevaliselt ning dirigeeris peamiselt silmadega. Selle kontserdi piletid müüdi välja veel kiiremini kui eelmisel korral, kõigest viis minutit pärast müügi algust oli parim koht, mille sain endale osta, lavast kaugel ja kõrgel. Kartsin, kui palju sinna üldse näha-kuulda on, kuid Berliini filharmoonia tundub olevat saal, kus kõikjalt on suurepärane vaade ja kuuldavus.
Olen Berliini filharmoonikuid käinud kuulamas palju kordi, neist kümnel korral nende kodusaalis. Usun, et tunnen seda orkestrit üsna hästi – olen kuulanud ka mitmeid kordi sama kava kõikidel kontsertidel (nad esitavad sama programmi reeglina kolm korda, millest viimane läheb ka Digital Concert Hall’i vahendusel otseülekandes rohkearvulisele internetipublikule). Tean, et vabamad ja loomingulisemad on nad kahel esimesel korral, viimane on mõnevõrra kammitsetum ilmselt otseülekande tõttu. Ja paraku olen näinud ka seda, et see orkester, ehkki kahtlemata suurepärase taseme ja kõlaga, on tihtipeale arrogantne ning mitteinspireerivate dirigentide ja solistide puhul pole orkestrantidele mingi probleem oma külalised n-ö välja lülitada ning mängida oma kontseptsioonist lähtudes.
Jõudsin Berliini hilisõhtul ja ärkasin järgmisel hommikul haigena. Tervisega pole mul ei enne ega pärast toda korda reisidel kunagi probleeme olnud. Sõber tõi mulle apteegist tohutus koguses C-vitamiini ning imekombel tervenesin nii kiiresti, et järgmisel päeval, ehkki poolhaigena, siiski kontserdile jõudsin. Oma lohutuseks tõdesin, et olin selle õhtu köhiva ja nuuskava publiku seas vaat et üks tervemaid, vaid finaali lõpust kaotasin mõnikümmend imelist takti piinava köhahoo tõttu.
See õhtu oli ime igas mõttes. Orkester oli võlutud, dirigent oli inspireeritud, publik oli lummatud. Pole ei varem ega hiljem Berliini filharmoonikuid nii kaunilt ja tundlikult mängimas kuulnud. Ja Martha Argerich, nüüd juba 83-aastane, mängis sellise soojuse ja säraga, nii imelise ja sugestiivse kõlaga, millist kunagi pianistide puhul kuulnud pole. Möödunud aastate jooksul polnud ta midagi kaotanud oma tehnilisest meisterlikkusest, kuid juurde oli tulnud suur annus pehmust, õrnust, tundlikkust. See kontsert ravis mind nii füüsiliselt kui hingeliselt, hakkasin jälle uskuma, et südamlikkusel ja ilul on endiselt oma kindel koht selles maailmas. Lisapalaks kõlas tol õhtul Schumanni “Fantaasiapaladest” “Traumes Wirren” (“Unistuste virvarr”) – imeliselt kerge, nõtke, sädelev, läbipaistev ning eht-marthaargerichilikult hullumeelselt kiire.
Ühtsus
Sellest õhtust alates olen väga palju jälginud Argerichi kontserdikalendrit, otsinud võimalusi minna teda jälle solistina kuulama. See pole kerge – enamasti esineb ta ansamblistina, küll klaveriduos, küll koos keelpillidega. Ning metropolides ei kohta teda just liiga sageli, pigem meeldib talle mängida väiksemates linnades, kuhu minek oleks keerulisem ja kulukam. Sel hooajal leidsin kontserdi koos Rotterdami filharmoonikutega Lahav Shani dirigeerimisel ning saatuse tahtel jällegi Berliini filharmoonias. Ka Daniel Barenboim ei puudunud tol õhtul, ta oli publiku seas oma sõbrale ja protežeele kaasa elamas.
Tol korral esitas Argerich Schumanni klaverikontserti. Ilmselt paljudele on mällu sööbinud aastakümnete tagune populaarne salvestus sellest kontserdist, kus Argerich musitseerib koos Leipzigi Gewandhaus-orkestriga Riccardo Chailly’ dirigeerimisel. Nii ka mulle – harukordselt õnnestunud ja haarav interpretatsioon, täiuslikkuseni küündiv. Kuidas mõjub võrdlus, kui solist on juba 84-aastane ning dirigent ja orkester muusikamaailmas tagasihoidlikuma imidžiga?
Ja siit edasi mul sõnad kirjelduseks puuduvad. Võin ju öelda, et tegu oli ideaalse ansambliga kõigi osapoolte vahel, lõpmatu vastastikuse inspiratsiooni ja hetkes loomisega igal momendil. Aga mida see ütleb? See oli täiuslikem koosloomine, millest olen osa saanud.
Ma ei tea, kuidas see võimalik on, millega seletatav. Kui tihtipeale on interpreedid selles vanuses oma karjääri lõpetanud või lõpetamas, siis Argerich on viimasel ajal oma soolorepertuaari võtnud tehniliselt järjest keerukamaid teoseid, tema kontserdikalender on erakordselt tihe ja ta esineb küll Euroopas, küll Hiinas jm. Alles hiljuti asendas ta oma nooremat kolleegi Hélène Grimaud’d, kui too oli haigestunud, ja tegi lühikese etteteatamisega lisakontserdi koos Renaud Capuçoniga. Ta muutub pidevalt muusikaliselt veelgi sügavamaks, huvitavamaks, mitmekülgsemaks, ta on tehnilises kõrgvormis. Viimane kontsert Berliinis oli kahtlemata parim neist kolmest, millest olen osa saanud. Minu imetlusel, hämmeldusel, austusel, vaimustusel selle artisti vastu pole piire.
