Talvistekuu viimastel päevadel avatud Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru pani helilooja mullusele rikkalikule juubeliaastale kauni punkti. Endisest kirikuhoonest on väga õnnestunult saanud uut elu kandev ja tõepoolest erilise looga paik, mis otsekui põimib mineviku ja oleviku kokku mitmekihiliseks ruumiks.
Rakvere on iseseisvusaastatel olnud omamoodi teerajajaks avaliku ruumi uuendamisel, olgu selleks linna keskväljak, ajalooline Pikk tänav või renoveeritud Vallimäe vabaõhukeskus, igaüks neist on püüdnud luua sidet kohavaimu ja tänapäeva vajaduste vahel. Seegi kord on Rakvere suutnud üllatada, sest pole ehitatud midagi täiesti uut ega piirdutud pelgalt vana taastamisega, selle asemel on sulatatud kokku ainulaadne kirikuhoone ja XXI sajand. Uudse arhitektuurilahenduse autorid Kristiina Aasvee, Kristiina Hussar ja Anne Kose lähtusid arhitekt Alar Kotli omaaegsetest plaanidest ja soovisid taastada vana hoone Kotli visanditele toetudes ning mis ehk olulisim, viies lõpule tema planeeritud tornikiivrite ehituse. Et aga muusikamaja on pühendatud Arvo Pärdile, pole kaugeltki mitte juhus: helilooja veetis oma lapsepõlve Rakveres ning linna peaväljakul meenutab juba aastast 2010 seda tore skulptuur poisist jalgrattal, sidudes Rakvere linnaruumi ühte vaikse, kuid tähendusrikka alguspunktiga Eesti muusikaloos.
Hoone valmimislugu on olnud pikk ja mitmetahuline, ulatudes EV esimestesse iseseisvusaastatesse ja kandes endas nii lootusi kui tagasilööke. Pärast nõukogude aja lõppemist tekkis Rakvere linnal mõte kirik taastada muusikamajana, 2009. aastal jõuti lõpuks välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursini, kuhu laekus silmatorkavalt palju töid (139), mille seast žürii eelistas võidutööd suuresti just seetõttu, et see suhestub hästi ümbritseva ala ja Kotli teise lähedal asuva ehitisega, 1936. aastal valminud riigigümnaasiumi hoonega. Et kirik jääks ruumiliselt domineerima, on juurdeehitus paigutatud võimalikult diskreetselt hoone taha ja parkla viidud maa alla. Nüüd ongi põnev hoomata, kuidas värske välimusega kirikuesise väljaku ümbrust kujundavad eri ajastute kihistused nagu 1930. aastate funktsionalism, nõukogudeaegsed korruselamud ja uus riigigümnaasiumi hoone, pisut eemal aga õdusad puumajad. Ilmselt avaneb uus plats täies ilus alles siis, kui klaveriklahvistik lume alt välja sulab, ent ka talvisel taustal mõjus sihvakate tornikiivritega valge kirik erakordselt efektselt.
Alar Kotli visioon ja Vabaduskiriku sünd
Ehkki küll uus muusikakirik ja selle avamispidustused on saanud õigustatult palju tähelepanu ja hoone ajaloost on üsna palju kõneldud, tasub siiski veel teha väike ekskursioon minevikku, et vaadelda mõnda kõnekat ja sümboolset seika selle väärika hoone sünniloost. Väljapaistev arhitekt Alar Kotli (1904–1963) kuulub kindlalt nende loojate hulka, kelle käekiri on jätnud Eesti avalikku ruumi püsiva ja äratuntava jälje. Talle kuuluvad mitmed Eesti jaoks olulised sümbolehitised nagu Tallinna lauluväljak, presidendi kantselei ja residents ning Estonia teatri taastamisprojekt.
Väike-Maarjast pärit Kotli oli Rakvere kooli vilistlane ja hiljem ka Rakvere gümnaasiumi hoone projekteerija. Just selle esimese suure linnakooli kavandiga tõusis ta esile tõsiseltvõetava kooliarhitektina, asetudes samale tasemele Eesti tuntuima koolihoonete projekteerija Herbert Johansoniga. Kotli looming ei piirdunud siiski üksnes arhitektuuriga. Ta õppis skulptuuri kunstikoolis Pallas ning tolleaegsetest õpingutest on säilinud muljetavaldav hulk loomingut, sealhulgas pliiatsi- ja tušijoonistusi, akvarelle ja õlimaale, linoollõikeid, puunikerdusi, skulptuure ning tekstiili- ja mööblikavandeid. Tema tütarde meenutuste kohaselt oli Kotli pidevas loometegevuses ega veetnud kunagi aega tegevusetult. Nii on tema elutöö põhjalikult talletatud korraga nii mahukate arhitektuuriprojektide kui ka arvukate kunstiteoste kaudu, millest oleks tore kunagi ülevaade saada Ukuaru uues kunstigaleriis.
Alar Kotli loomingu kõrgperiood langes Eesti Vabariigi algusaastatesse, mil riiklik esinduslikkus väljendus arhitektuuris eeskätt traditsiooniliste vormide ja detailide kaudu. Sel perioodil rekonstrueeris Eesti valitsus Toompea lossi lõunatiiva ja Kuberneri aia, mille Kotli lahendas oskuslikult, sobitades uued kihistused harmooniliselt XVIII sajandist pärineva hilisbarokse fassaadiga. Tema käe all sai värske ilme ka Kuberneri aia tugimüür. 1920.–1930. aastatel leidis kogu Eestis kandepinda omariikluse vaimustusest kantud idee, et saavutatud iseseisvust tuleks üleriigiliselt tähistada nn Vabaduskiriku rajamisega. Kuigi pealinnas jäi arhitekt Karl Burmani lennukas plaan muuta Toompea Nevski katedraal Vabaduse Panteoniks teostamata, rajati samal ajajärgul Eestis üle 110 pühakoja, mis tähistas sajandi kõige intensiivsemat kirikuehituse perioodi. Samasse ideelisse raamistikku kuulus ka Rakvere Püha Pauluse Vabaduskirik, mis rajati Eesti Vabariigi iseseisvuse 20. aastapäeva tähistamiseks. Toonasest ajakirjandusest leiab kiriku valmimisest kõnekaid katkeid, sealhulgas praost Gustav Beermanni kõne hoone nurgakivi panekul 1937. aastal, milles seostatakse hoone sümboolikat riigivanem Konstantin Pätsi mõttega tõest ja õigusest, millele rajanes ka Eesti põhiseadus, kus ta mainis: “Enamasti nimetatakse kirikute juures üks torn põhjapoolseks, teine lõunapoolseks, olgu siin ühe nimi Tõde ja teise nimi Õigus” (Eesti Kirik, 1937 nr 35). Vahemärkusena olgu öeldud, et oma ainulaadse, funktsionalistliku vormikeelega on Pauluse kirik tõepoolest üks väheseid kahe tornikiivriga sakraalhooneid Eestis.
Kiriku ehitus edenes aeglaselt ja peamiselt annetuste teel. Ajal, mil Euroopas valati kirikukelli ümber sõjamasinateks, koguti Rakveres endiselt vaske Pauluse kiriku tornikellade tarbeks. 16. juunil 1940 saabuski kauaoodatud avamishetk, seda olukorras, kus kirik oli valdavalt valmis, kuid ilma tornikiivrite ja täieliku sisustuseta. Sellest hoolimata seisis Alar Kotli Pauluse Vabaduskiriku ees ning andis pidulikult kiriku võtmed koos heade soovidega üle EELK piiskop Johan Kõpule, kes uue pühakoja pühitses. Paraku juba mõni päev hiljem ületas Eesti piiri ligi 90 tuhat punaarmeelast ning algas nõukogude okupatsioon. Kuigi kogudus suutis mõnda aega majanduslikult toime tulla ja ehitusvõlad tasuda, likvideeriti see 1950. aastatel. Kirikuhoone kohandati võimlaks ja tegutses sellisena pea pool sajandit. Nõnda kannab Pauluse kiriku lugu endas lisaks arhitektuursele ja vaimsele tähendusele ka tunnistust katkestatud järjepidevusest ja pikalt edasi kantud lootusest.
Uus elu ajaloolises hoones
Kiriku ajaloolise interjööri puhul on inspiratsiooniallikatena nimetatud nii nüüdseks hävinenud funktsionalistlikku Äyräpää kirikut Soomes kui ka Dominikus Böhmi projekteeritud varamodernistlikus stiilis nn Hindenburgi ehk Püha Joosepi kirikut Poolas Zabrzes. Täna köidab hoones juba esimesel sammul väärikas, ent ühtaegu soe atmosfäär ning on näha, et sisekujunduses pole jäetud tähelepanuta ühtki detaili. Endisest kirikusaalist on saanud kõigi tänapäevaste võimalustega kontserdisaal “Fratres”, kus publikule on kuni 400 kohta ning lava saab pikendada kuni 10 meetrini. Saal on kujundatud teadlikult rangemas võtmes: halli ja valge tagasihoidlik kooskõla loob jaheda, kuid väärika fooni, interjöör on vaoshoitud ja protestantlikult selge, mõjudes enesekindlalt ning vältides liigset dekoratiivsust. Suured aknad annavad aimu valguse tähtsusest ruumi kujundamisel, kuigi tänavune karge talv oli katnud need jäälilledega, sest väljas valitses ligi 20-kraadine pakane. Üldmulje on vaikne ja põhjamaiselt selge, ehkki küll saali tagasein, kus avamisüritustel paiknes ekraan, näib ootavat ruumi jõulisemat aktsenti, loodetavasti tulevikus trooniva oreli näol (oreliruum on ju olemas).
Kontserdil võis kogeda, et akustika on väga hea ja ruum ise kõlab muusikutele kui instrument, sest selle on taas suurepäraseks häälestanud legendaarne Linda Madalik.
Ka ülejäänud hoonega lähemalt tutvudes võis näha, et maja on otstarbekalt kujundatud ning paindliku ruumilahendusega, kõrvalhoones on leidnud oma koha kammersaal, peeglitega tantsusaal, kunstigalerii jm vajalikud abiruumid. Tänapäeva kontserdimaja ei peakski olema vaid traditsiooniline kontserdipaik, vaid ühtlasi koht, kus korraldada näitusi, õpitube, vestlusringe ja loenguid, arendada huvitegevust ja palju muudki. Nii näiteks projekteeriti Viimsi Artiumi muusika- ja huvikoolid, Pärnu kontserdimajas tegutseb Pärnu muusikakool; just selline mitmeotstarbelisus aitab kultuurihoonel ellu jääda. Muidugi on mõneti kurioosne ja isegi kurb, et väljaspool pealinna tegutseb täna mitu kõrgetasemelist kontserdimaja – Pärnus, Jõhvis ja nüüd ka Rakveres –, samal ajal kui Tallinnas selline uut tüüpi, kaasaja nõuetele vastav hoone endiselt puudub.
Rakvere puhul tahaks veel eraldi esile tõsta kunstigaleriid, mis kuni 31. maini võõrustab Eesti Kunstimuuseumi haruldast näitust “Virumaastikud”, keskendudes Virumaaga seotud või siin sündinud kunstnike loomingule. Selles on esindatud nii baltisaksa kunstnikud kui ka näiteks eesti suurnimed Kristjan ja Paul Raud, samuti kohalikud meistrid Richard Sagrits ja Richard Uutmaa. Kindlasti tasub seda vaatama minna, enne kui väärtuslikud taiesed taas hoidlatesse kaovad.
Õhtud, mis panid maja kõlama
Ukuaru avamispidustused algasid tänuüritusega, kus osales Arvo Pärdi pere ja paljud ettevõtmisega seotud koostööpartnerid. Ehkki riik toetas ehitust 21 miljoni euroga ja tunnistas hoone riiklikult tähtsate kultuuriehitiste hulka, sai muusikamaja sündida vaid Rakvere linna ja kogukonna ühisel jõul. Järgnevatel päevadel jätkati kolme kontserdiga, millest kahel sain ka ise kohal viibida.
Otse loomulikult valitses kontserdimajas tol õhtul eriline atmosfäär ja ootusäreval publikul ei tulnud pettuda. Dirigent Kaspar Mänd oli kokku pannud sobiva pikkusega ja hästi tasakaalustatud kava, milles särasid Tallinna Kammerorkester ning solistid Hans Christian Aavik, Annabel Soode, Reinut Tepp ja Kaspar Uljas (bandoonium). Õhtus oli sügavust, soojust ja väljendusrikkust, kava oli ühtaegu inspireeriv ja introspektiivne, samas ka rahvalikult muhe ja kodune Ülle Kaljuste ja Harriet Toompere juhendamisel, alates ja sulgudes Pärdi “Ukuaru” valsiga.
Kontserdi esimene pool kujunes Pärdile pühendatud vaikust ja keskendumist nõudvaks kuulamiseks. “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” kõlas erakordselt läbimõeldult ja kontsentreeritult, milles raamistavad kellalöögid ja kõiki hääli ühendav laskuv liikumine lõid veenva ja aegamööda süveneva ruumi. “Fratres” viiulile ja keelpillidele, solistiks Hans Christian Aavik oma Maggini-viiuli tumeda ja eripärase kõlaga, tõi esile TKO täpse ja ühtse hingamise. Meditatiivne meeleolu jätkus teosega “Silouan’s Song” ning kulmineerus “L’abbé Agathonis”, kus Annabel Soode süvenenud ja jutustav esitus avas teose inimliku mõõtme.
Ehkki küll aupakliku kummardusega Pärdile, kujunes kontserdi keskseks teljeks siiski õhtu teise poole avanud Tõnu Kõrvitsa uue teose, Serenaadi “…ja hämardub juba” (pühendatud muusikamaja avamisele) esiettekanne. Kolmeosaline teos klavessiinile ja keelpillidele on Kõrvitsale omase mitmekihilise helikeelega, milles justkui vilksatab tsitaate tema varasemast loomingust või aimatavaid vihjeid ammukuuldud teostest ja autoritest. Selles on kandev roll klavessiinil (Reinut Tepp), mis on tänapäeva orkestris pigem haruldane külaline, lisades teosele terviklikkuse ja pideva kulgemise meeleolu. Pooleteiseaastane koostöö Tallinna Kammerorkestri resideeriva heliloojana on Kõrvitsale juba toonud tänavuse helikunsti sihtkapitali peapreemia ning kuuldud teos vormistab selle viljaka perioodi mõjusa lõpetusena.
Edasise kava täitis Piazzolla looming, kus bandooniumil soleeris Kaspar Uljas, kes väärib teiste juba tunnustatud esinejate kõrval eraldi esiletõstmist. Ettekande nakatav temperament ja mängurõõm kandusid lavalt saali ning “Libertango” lõpetas õhtu särava ja pulbitseva energiaga. Nii on Arvo Pärdi juubeliaasta saanud Rakveres uue algusega ühtlasi kõneka lõppakordi.
