“Kolde all” on muusikute Kaisa Kuslapuu ja Karl Laanekase esimene ühine album. Nad peavad ennast ebatraditsioonilise kõlaga pärimusliku tantsumuusika viljelejateks, aga ütlen etteruttavalt kohe ära, et tegemist on suurepärase duoga, keda võib täiesti rahulikult kontserdisaalis toolileenile nõjatudes ja varvastki liigutamata kuulata. Elamus on sama nauditav. Ise ma vist niiviisi eelistakski. Muidu võib ehk mõni kompvek kõrvadele kaduma minna.
Nende koostöö tulemuseks on sisukad ja mitmekihilised seaded. Nad ekspluateerivad heaperemehelikult pea kõiki oma pillide mitmekülgseid kasutusvõimalusi. Näiteks kontrabassi kõnealusel koosseisul tarvis pole, kuna klaver ja Kaisa Kuslapuu selle taga katavad vajadusel selle rolli luksuslikult. Seda on kõige paremini kuulda Kirbla kihelkonna “Ranna polkas”. Ka duo teine instrument, bändžo, võib bassi rolli üle võtta, kui Karl Laanekase sõrmed on Ruhnult pärit “Pruute valsile” sellel hoo sisse mänginud.
Kuigi eesti pärimusmuusikas on klaveri ja bändžo kooskõla väga ebatraditsiooniline, annab see tuntud ja tundmatutele meloodiatele mõnusalt erksa värskuse. Seda tunduvad muusikud ka ise teadlikult otsivat. Nad mängivad dünaamiliselt kõigi muusikaliste parameetritega ega karda erinevaid stiile segada. Kindlasti ei väsi nad üllatamast nüanssidega. Mõnel juhul nad kombineerivad ka erinevaid lugusid, nagu näiteks imeilusa meloodiaga “Nellätands” (Hargla) ja hoogne “Kihnu aissa”. Teisel juhul Ukrainast pärit albumi avalugu “Kartoška”, mis on humoorikalt ja mänguliselt seotud hoopis Mozartiga.
Huumor on kindlasti element, mida ei saa selle duo puhul eeldamata jätta. Aga eks ole ju nali ja naer ka meie pärimustekstides pisarate ja meeleheitega alati kõrvuti käinud. “Kilgi laulus” ja “Salla valla laulus” saab kuulda nalja Simuna kihelkonnast.
Albumisse on kenasti sulanud ka kaks Kuslapuu omaloomingulist lugu “Kevad Karlova peal” ja “Unelaul”.
Kogu plaat on muhe, südamlik ja orgaaniline, parasjagu õrnalt kontsertsalvestuse magusa mekiga.
