Joyce DiDonato lummuses – siin ja praegu

Usun, et suur osa praegu elavaid inimesi nõustub, et elame väga keerulisel ajal. Kuidas vastu pidada, kuidas hakkama saada, kuidas selles maailmas kõigest hoolimata end turvaliselt ja õnnelikuna tunda? Ja milline on kunsti osa praegusel ajal? Kas peaks pigem inimeste meelt lahutama või hoopis viima neid inimhinge tumedamaisse kihtidesse? Sel kevadel sain osa Joyce DiDonato kontserdist, mis oli üks traagilisemaid muusikaelamusi minu senises elus. Usun, et kontserdi erakordses mõjuvuses mängis suurt rolli ka see, kui hästi sobitus muusika ja interpretatsioon käesoleva hetkega. Olla nii ehe, vahetu ja samas nii sügavutiminev just siin ja praegu, luua kuulajale (illusoorne?) tunne, et just teda on väga kontserdisaali oodatud – see on vist omaette väga haruldane andeliik.

Viimased neli-viis aastat on mul teatud põhjustel väga keeruline olnud kontsertidel viibida. Ka säravad CVd, kus kirjas konkursivõidud ja preemiad, pigem peletavad kui kutsuvad. Lugesin kunagi ühe muusiku intervjuud, mis siiani mällu sööbinud. Ta sedastas, et ei mõista, miks tahetakse teha klassikalisest muusikust staari. Miks on nii tähtis, kuidas ta välja näeb, mida ta intervjuudes räägib, kuidas visuaalselt tema muusikaloomine välja näeb? Miks ei piisa ainult muusikast? Tundsin, kuidas mind see ahastav karje puudutas. Minu suurimad elamused pole saadud kõige kuulsamatelt staaridelt. Aeg on selline nagu see on – tore, et paljudele taoline kontserdimaailm sobib. Sotsiaalmeedia roll on tänapäeval tohutu ja tõtt-öelda oleksin palju õnnelikum, kui teaksin vähem artistide arvamustest tänapäeva elu ja inimeste kohta. Teadmatuses on oma õnnestav turvalisus. Ei oska karta. Ja säravad reklaamid muusikute kohta, mida neist arvata? “Joyce DiDonato pole üksnes suurepärane, julge ja inspireeriv artist – üks parimaid lauljaid praegusel ajal –, vaid samuti transformatiivne ja hetkes loov kunstnik. Need, kes teavad tema repertuaari, tunnevad aukartust tema ande ees, ja need, kes temast midagi ei tea, saavad momentaanselt võlutud. Ta laulab ja maailm muutub äkitselt helgemaks. Ta sunnib meid aktiivselt kuulama, nägema asju uutmoodi.” 

Olen ääretult õnnelik, et ei sattunud seda DiDonato arvustusest võetud lõiku lugema varem – ma poleks ilmselt siis kontserdile jõudnud, sest superlatiivides kiidukõned on tihtipeale tühjad sõnad. Kuid siinkohal on DiDonatot kirjeldatud väga täpselt ja tabavalt – ta on imeline artist, kes suudab tähti taevast alla tuua.

Minu esimene kogemus Joyce DiDonatoga oli teleriekraani vahendusel. Sattusin Mezzo TVst nägema Rossini “Sevilla habemeajaja” etendust, salvestatud 2009. aasta juulikuus Covent Gardeni ooperimajas. Joyce DiDonato laulis seal Rosinat. Esimesena torkas silma seik, et kogu etenduse vältel oli DiDonato ratastoolis. Mõtlesin, et mida mõtles küll lavastaja sellise kontseptsiooniga – DiDonato oli ratastoolis oma rolli tehes nii veendunud ja ehe, et tundus vähetõenäoline, et tal jalg ka päriselt vigastatud oli. Kuid mis siis oli tegelik olukord?

4. juulil 2009 oli Covent Gardenis “Sevilla habemeajaja” esietendus. Kes vähegi näitlejatöö telgitagustest teab, on kursis, kuivõrd närvesööv on esietendus kõigile asjaosalistele. Peaproov oli läinud erakordselt hästi ning suurepärane esituskoosseis (sh Juan Diego Flórez krahv Almavivana, Pietro Spagnoli Figarona, dirigendipuldis Antonio Pappano) väga elevil ning ootusärev kohe-kohe etenduva uue lavastuse üle. Tol õhtul toimus aga miskit, mis kõigile saalis ja laval viibinutele vist alatiseks meelde jääb. Olles lõpetanud Rosina kuulsa aaria “Una voce poco fa”, jooksis DiDonato üle lava Figaro poole ja kukkus. Otsekohe mõistis ta, et juhtunud oli midagi tõsist. Aga kogu trupp lootis siiski parimat. DiDonato jätkas etendust, alguses kepi toel, hiljem karkudega ning lõpus juba ratastoolis, saades akside vahel leevendust jääkuubikutest. Milliseks kujunes lavastus, mida tundsid teised laulvad näitlejad selles väga erakorralises situatsioonis, on kahtlemata miljoni dollari küsimus. Kuid õhtu staar oli kahtlemata DiDonato, kes pärast õnnetust veel peaaegu kolm tundi säras Covent Gardeni laval, kaotamata midagi ei oma erakordsest ja laitmatust vokaaltehnikast ega näitlejameisterlikkusest. Vähemalt nii arvasid üksmeelselt etendust arvustanud kriitikud.

Pärast etendust lõpuks kiirabisse jõudnud DiDonatol tuvastati sääreluu murd. Meedikud olid hämmelduses, et taolises olukorras artist etenduse lõpuni mängis. Jalg pandi kipsi, kuid see oli kõigest suure väljakutse algus. DiDonato koos lavastusmeeskonnaga oli tõsise küsimuse ees, mida teha edasi. Vähemalt kuus nädalat ei tohtinud haigele jalale toetuda ning välja kuulutatud viiest etendusest olid neli alles ees. Arvestades lavaehitust polnud karkudel rolli teha võimalik. Pakuti välja ka variant, et teine näitleja mängib laval Rosinat ning DiDonato laulab akside vahel. Ka sellest loobuti. Lõpuks jäädi selle juurde, et DiDonato teeb rolli ratastoolis, mida keegi lükkab – Rosina tegutsemisala laval oli üsna piiratud ning arvestades ka asjaolu, et see oli esimene kord elus DiDonatol ratastoolis olla, oli võimalus, et ta ise liikudes ebaõnnestunud manööverdamise korral orkestriauku kukub, paraku vägagi suur. 

“Teise etenduse eel ooperiteatrisse tulles arvasin veel, et tol õhtul hakkab mind ratastoolis lükkama keegi spetsiaalselt sellesse “uuendatud” lavastusse sissekirjutatud lisategelane,” meenutab DiDonato. “Kuid juba kolme minuti möödudes hakkasin end laval ratastooliga üllatavalt mugavalt tundma – ma sain keerutada, ma sain manööverdada. Ütlesin lavastaja assistendile (sest lavastaja ise oli lahkunud pärast esietendust, nii et meil tuli tekkinud olukorras ise hakkama saada), et mulle tundub, et ma saan üksi hakkama. Inimesed mu ümber olid pisut närvis ning ütlesid, et kardavad mind ratastooliga kukkuvat. Minuni jõudis oluline sõnum – Rosina on sedavõrd sõltumatu ja tugev tegelane, see ei sobi kuidagi, et keegi terve etenduse vältel teda ringi sõidutab. Ja nii see toimuma sai. Enne etenduse algust pöördus maestro Pappano publiku poole, sõnades, et kohe algav etenduse lavastuslik osa on täiesti kokku harjutamata ning tegelased ise ei tea, mis kohe juhtuma hakkab. Ning siis järgnes suur improvisatsioon, kus Rosina liikus kogu etenduse ratastoolis ning see eeldas suurt paindlikkust ja fantaasiat kõikidelt näitlejatelt. Ma olen Rosinat laulnud palju kordi ja arvasin, et tunnen seda rolli läbi ja lõhki,” räägib DiDonato. “Kuid selles erilises olukorras kogesin ma esmakordselt nii füüsiliselt Rosina frustratsiooni ja vangistatust, tema meeleheidet murda ennast vabaks talle väljakannatamatust olukorrast. Ma nautisin kogu seda protsessi tohutult ning õppisin sellest nii palju!” 

DiDonato teekond “Winterreisega” algas juba 2018. aasta detsembris, kui ta esmakordselt esitas tsükli tervikuna koos Yannick Nézet-Séguiniga – üks mitmetest noorema põlvkonna dirigentidest, keda tihti ka pianistina kontserdilavadel näeb. “Yannick pöördus minu poole julge ideega esitada koos see Schuberti meistriteos. “Kuid see peab sind tõeliselt kõnetama,” hoiatas Yannick mind. “Sa pead tundma sügavat kutset siseneda sellesse maailma ja elada selles mõnda aega.”” 

DiDonato lähenemine on originaalne. Kuna tsükkel kõneleb mina-vormis ühe noormehe teekonnast enesetapu suunas, siis selle esitamine naislauljate poolt tõstatab küsimusi. “Üks mõte jäi mind painama,” räägib DiDonato. “Mis sai sellest tüdrukust, küsis mu süda. See tüdruk, see katalüsaator, kes ajendab meie peategelast oma elust põgenema, viies ta kurbuse ja meeleheite palverännakule, teekonnale unustuse poole. Too tüdruk peab ju arvatavasti teadma noormehe lahkumisest, ta peab seda tundma, ta peab temale mõtlema. On ta liikunud edasi oma eluga? Laulude tekstidest seda vastust ei leia. Mis siis, kui noormees saatis enne lõplikku lahkumist oma päeviku neiule, justkui enesetapukirja?” 

Ja nii kontsert välja nägigi – DiDonato noormehe armastatuna lugemas oma kallima läbielamistest, tema kurbusest ja valust, rännates temaga koos meeleheites ja lootusetuses. “Kuidas näeb välja üks muusikaõhtu, vaadates ühte ja sama sündmust läbi kahe erineva inimese silmade? Elusid, mis on nii tihedalt põimunud, ei saa nõnda kergesti lahutada,” usub DiDonato. 

Kas mind veenis see kontseptsioon? Pean oma küünilisuses tunnistama, et mitte. Kas usun, et taolises olukorras neiu ahastaks nii südantlõhestavalt nagu DiDonato noormehe läbielamisi esitades? Kas tegelikkuse teadmine muudaks selles tüdrukus või situatsioonis midagi? Kahtlen väga. Kuid kas mind liigutas see kontsert? Jah, väga, südamepõhjani, pisarateni. Miks siis ometi? Kas ainult suurepärase esituse tõttu? 

DiDonato kontseptsioon, mis iseenesest tundub savijalgadele ehitatud, peidab endas midagi, mida tänapäev väga vajab. Vaadata olukorda teisest vaatenurgast, loobuda oma tõe ülimuslikkusest, ka siis, kui asi päevselge tundub. Uskuda kaastunde, ka ime võimalikkusse igas hetkes. Olla valmis kohanema igas olukorras, teha “limonaadi, kui elu annab sidruneid”. Sellele viitas ka laulja südamlik ja liigutav pöördumine publiku poole kontserdi lõpus ning lisapalaks esitatud Richard Straussi “Morgen”. Kuulates-vaadates tema intervjuusid on tunda, et ta näeb kõigis keerulistes olukordades võimalusi ja väljakutseid, mitte probleeme. Ma pole näinud muusikut, kes nii veenvalt läbi muusika oma usku ja lootust publikuni toob.

Midagi nii traagilist polnud ma seni kontserdisaalis kogenud – ei mingit pehmendamist, publiku “säästmist”. Iseenesest niikuinii ääretult meeleheitlik ja morbiidne teos oli viimase piirini utreeritud, viies ääretult sügavasse ahastusse. Räägin siinkohal sellest, milline oli kontserdi mõju publikule – väliselt jäi kõik väärikaks ja stiilseks, tarbetuid väliseid efekte artistid õnneks ei kasutanud. Võiks öelda, et meisterliku hüpnotisöörina tõi DiDonato oma publiku sellest masendavast elueitusest kontserdi lõpus välja, andes lootust ja veel midagi palju olulisemat. 

Olen alati igatsenud selliseid kontserte, mis tõepoolest on võimelised su elu muutma, selmet viivad paariks tunniks või päevaks “ilusama maailma mulli”, mis varem või hiljem katki läheb. Ja DiDonato kontserdiga mu unistus lõpuks täitus. Jah, oleks imetore olla oma eluteatri lavastaja, kuid paraku olen siiski ainult näitleja. Kahjuks sageli ei märka, kui palju võimalusi siiski näitleja roll pakub – kui kohaneda oskuslikult dekoratsioonide, rekvisiitide ja kaasnäitlejatega, tuua nendes ja endas välja parim, mängida suureks just see lugu, mis on antud jutustada, siis võib sündida midagi palju paremat kui unistada oskad. Olla nii inspireerivalt kohal siin ja praegu ning mitte karta seda, mida elu toob.