Novembrikuu tõi ootamatu ja vapustava teate – lahkus Peep Lassmann. See oli terve epohh, mille juhtkuju ta oli: 25 aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor, tipp-pianist, professor ja õpetaja, Eesti Muusikanõukogu president, Euroopa Muusikakõrgkoolide Liidu juhatuse liige, 2002–2006 Eesti Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu liige, Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Klaveriõpetajate Ühingu esimees. Kogu EMTA praegune kuju ja olemus ning selle ülesehitamine uuel, Eesti Vabariigi ajal oli Peep Lassmanni elutöö. Oma eluaegse lindude ja linnuvaatluse huvi ja harrastuse osana oli ta ka Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu esimees.
Pianistina oli tema suurest repertuaarist talle küllap eriti hingelähedane Olivier Messiaeni muusika, kelle võimsaid tsükleid ta Eestis ettekandele tõi. Samuti oli talle oluline Eesti muusika esitamine ja salvestamine.
Suurte muusikute Heljo Sepa ja Emil Gilelsi juures õppinuna oli Peep Lassmanni õpilaste hulgas omakorda arvukalt Eesti väljapaistvaid interpreete ja muusikategelasi: Mati Mikalai, Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Ralf Taal, Marko Martin, Diana Liiv, Age Juurikas, Kristi Kapten, Jekaterina Rostovtseva jpt.
Enesest rääkida Peep Lassmann eriti ei armastanud, kuid loomulikult andis ta elu jooksul mitmeid intervjuusid. Järgnevalt mõned katkendid ajakirjas Muusika ilmunud kaanelugudest aastal 2008 ja 2020.
Millised omadused määravad muusiku läbilöögivõime?
Õnn ja juhus. Muidugi erakordne anne. Aga pelgalt sellest jääb väheseks. Erakordne anne peab olema viidud tehnilise täiuseni, ja siis tulevad mängu õnn ja juhus. Mingi aja hoiavad ju võidud suurtel konkurssidel oma vihmavarju su kohal, aga kui see ära kaob … Agentuuridesse pääseda on väga keeruline. Häid mängijaid on väga palju. Kunagi oli rahvusvaheliste konkursside laureaat tehtud mees, nüüd võid olla suurte rahvusvaheliste konkursside võitja, aga see ei tähenda mitte midagi. Aga konkursside fetišeerimine on muidugi küsitav. Kõik räägivad, et see pole õige, aga praktiliselt pole keegi mitte midagi ette võtnud.
Pärast akadeemilise haridustee lõppu peaks keegi üles näitama hoolivust noorte muusikute vastu. Mäletan aega, kui olin just õpingud lõpetanud, ja pean tunnistama, et filharmoonia tegeles aktiivselt noorte artistidega, mäletan muusikaosakonna juhatajaga toimunud pikki vestlusi. Ka praegu antakse parematele esinemisvõimalusi, aga nende areng kontserdikorraldajaid sisuliselt ei huvita. Toode peab tekkima ja kui ta on olemas, siis nad ostavad selle.
Milliste sõnadega saab iseloomustada Eesti muusikahariduse praegust seisu? Kus me oleme?
Meid on vähe, pink on lühike. See on isegi hämmastav, et me oma 1,4-miljonilise rahvaarvuga oleme suutnud maailmale üht-teist näidata. Muusikahariduse jaoks on põhiküsimus see, kuidas leida üles iga potentsiaalne anne. Siis saame edasi liikuda sellise intensiivsusega, nagu me seda siiani oleme teinud. Suhted muusikakoolide võrgustikuga on üliolulised. See, mis seal toimub ja toimuma hakkab, on määrava tähtsusega. Haridusministeerium ei oska nendega midagi eriti peale hakata. Nad kuuluvad huvihariduse osakonna alla, olles võrdsustatud erinevate ringidega. Olen kindel, et väga palju andeid läheb praegu kaotsi. Põhjused on lihtsad – muusikakoolides ei ole õpetajaid. Ja kuidas võiks laps või lapsevanem jõuda selleni, et õppida näiteks fagotti? Paljud mõtlevad ju realistlikult tulevikule, see leib pole kerge. Samas, kui vaatan akadeemia lõpetanute tööle asumist, siis ei saa olukorra üle kurta. Eriti orkestripillidele näikse rakendust jätkuvat, nad töötavad sisuliselt juba õpingute ajal. Pianistide olukord on mõnevõrra keerulisem. Millise ime läbi me saaksime suunata oma lõpetajad Väike-Maarjasse või Räpinasse?
(Martti Raide, “Mitmetahuline Peep Lassmann”. Muusika 4/2008)
Linnulaul kui mõiste – kas siin saab paralleeli tuua muusikaga? Mulle tundub sinu mängu kuulates, et selles valitseb mingi eriline täpsus ja selgus, justkui annaksid edasi mingit olulist teadet. Kas oled oma sõnumi edastamise viisist teadlik ja oskad seda sõnadesse panna?
Suuremal osal laululindudest on laul alati ühetaoline ja tegelikult kaasa sündinud, aga on ka selliseid laulikuid, kelle oskused kogu aeg arenevad ja kelle laul on tõeliselt improvisatsiooniline. Neid linnuliike, kes laulavad alati erinevalt, saabki laulu põhjal eristada ainult üldise tämbri ning struktuuri järgi. Need on muutumatud.
Enda kohta ei oska ma öelda, kas tahan alati mingit sõnumit oma mängu sisse panna. Tegelikult tuleb niikuinii igale motiivile ja fraasile anda mingi tähendus või siis sõnum. Muusika on ju tihtilugu justkui teatrietendus. XX sajandi muusika esitus peab aga sisaldama eredaid ja tihtilugu täiesti äärmuslikke kujundeid. Kuid selline üldine emotsionaalsus on mulle raske. Ma hakkan kohe partituurist uurima, mis seal ikka tegelikult on.
(Age Juurikas, “Peep Lassmann – strateegist seiklejahing”. Muusika 10/2020)
