Termin “duoalbum” implitseerib teatavat intiimsust ja õhulist faktuuri, mis ongi Kadri Voorandi värsket autorialbumit läbivad põhijooned. Nimi ei keela aga duol (vahel külalismuusikute toel) siin-seal ka “poppida ja rokkida”, lisaks ansamblisisesed rikkalikud võimalused: klahv- ja basspillid ning vokaalne multipleerimine tämbrilise ja dünaamilise paleti avardamiseks. Kõlavad kummardused pop-eeskujudele John Lennonile ja Michael Jacksonile, episoodiliselt ilmub klubimuusika ja power-rock, rahvalik viiulipoogendamine ja autotuunitud vokaal (simultaanselt!). Nii kõlaline kui ka meeleoluline mitmekesisus on üksjagu suur.
Kohatiste rahvalaululikult tüünete meeleolude, aga eelkõige rohkete otseste popmuusika-allusioonide tõttu on tegu kindlasti pigem popi- kui jazziplaadiga. Jazzi defineerivat improekstaatikat leidub üksnes väga mõõdetult-põgusalt, eelkõige meloodiates, nende esitusviisis ning “kadrilikult” mänglevalt-õrritavalt sillerdavates obligatoorsetes vokaliisides. Jazzilikkus (või ka “kadrilikkus”) väljendub ka ajutistes hoogsates täistuuril pööretes, mis elavdavad muusikat üha uute adrenaliinisüstidega. Mitmete palade päris rauget atmosfääri maitsestab (kahe maakeelse erandiga inglisekeelsete) laulusõnade pipar-sool, mis muudavad sageli näiliselt ilutseva pala meeleolu kardinaalselt. Siin valuvaigistab muusika harmoonilisus leebel moel teksti tõsiseid allusioone. Hääle moduleerimisega teksti mõtte kandmine, interpreteerimine ja laiendamine õnnestub Voorandil ajuti lausa suurepäraselt, mikronäiteks neli erinevat viisi, kuidas laulda “Kuldreneti” lõpus fraasi “ei tea” (“Kas ladvaõuna sees on peidus väikesed ussid?”). Liigutavaimad ongi vast loomuliku, madala häälega lauldud (liiga harvad) fraasid, mis läbistavad sõna otseses mõttes kõiki kudesid. Album koosneb lõviosas seni avaldamata materjalist, mis moodustab kena, ladusa terviku ning on korralikult salvestatud ja produtseeritud.
