Kontserdid Vihula mõisas ja Mustpeade majas 28. augustil ja 18. septembril. Kavas: Bach tokaata e-moll, Glinka “Lõoke”, Jürgen Ganzer (s. 1950) “Phantasie 84”, Šostakovitš prelüüd ja fuuga e- moll, Vjatšeslav Semjonov (s 1946) sonaat nr 3 (“Meenutusi tulevikust”).
Tänapäevast valikbassidega akordioni kuulates kangastub mulle alati orel, nii mahlaselt võimalusterohke on see pill. Praegu ei imesta enam keegi akordioni võidukäigu üle kontserdilavadel.
Noore akordionisti Henri Zibo nime teab kuulaja seoses II kohaga telekonkursil “Klassikatähed” 2014. aastal, mil ta oli TMKKs Aivi Tilga klassis. Tema olulisematest konkursisaavutustest võiks mainida võite kahel keskastme muusikakoolide konkursil ning II kohta rahvusvahelisel konkursil Daugavpilsis. Praeguseks on Zibol lõpetatud EMTA bakalaureuseõpe ja ta on teise aasta magistrant Tiina Välja klassis.
Kuuldud kava sisaldas kahte värvikat näidet tänapäevasest akordionirepertuaarist ja kolme nõudlikku seadet. Iga teos eeldas esitajalt täiesti erinevat mõtlemist ja tehnilisi võtteid. Saalis istujal oli vahetpidamata põnev, sest Bachi suursugusus vaheldus Glinka romantilise virtuoossusega, Šostakovitši valulikud helikooslused Ganzeri ja Semjonovi värviliste kõlamaailmadega.
Et Tallinna kontserdiks jõudsin haigestuda, on mu kontserdimuljed seotud Vihula kontserdiga ja Mustpeade majast saadud salvestisega. Ehk oli see seotud salvestise kvaliteediga, kuid mulle näis, et Vihula kontserdil lasi noor interpreet end muusikast julgemalt kaasa kiskuda, lubades endale kohati parajat pöörasust. Mustpeade majas mõjus mõni esitus veidi hillitsetumana, akadeemilisemana, kuid sellevõrra ka täpsemana. Kontrollitud kaos paistab olevat Henri Zibole loomuomane ning akordion on selle väljalaskmiseks väga sobiv pill ka, vaja ainult väga palju esineda ja katsetada.
Suurimad elamused sain Semjonovi sonaadi ettekandest. Teos on sügavalt filosoofiline, sinna on kätketud ideed Maa ja inimkonna arengust, armastusest, kogu maailma ilust. Armastuse sõnum – Heinrich Heine: kui armastus elab me sees, oleme igavesed – leiab siin tee nootidesse läbi morsekoodi. Semjonovi teose esitusega näitas noor interpreet oma tehnilist üleolekut materjalist ja avarat fantaasiat, kirglikku natuuri ja hingestatud süvenemist helladesse teemadesse. Sonaadi lõpu aeglane eemaldumine vaikusesse lõikas kui noaga.
Kui peaksin ettekandeid reastama, satuks teisele kohale ikkagi Jürgen Ganzeri “Phantasie 1984”. Seal on helilooja kasutanud akordioni ainulaadseid võimalusi kaja tekitamiseks ja Zibo tõi need ideed kuulajani lummava keskendumisega.
Henri Zibo on juba praegu väljakujunenud ja tahteline isiksus, kelle esitus on kaasakiskuv, sest ta ise kuuleb muusikas nii palju. Tema esimene õpetaja Sirje Roogla võib õnnelik olla, et on äratanud muusikaarmastuse ühes väikeses Haapsalu poisis ja kinkinud koos järgmiste juhendajatega Eestile nii suurepärase interpreedi.
Lõpetuseks paar kommentaari kontserdi kohta Tõnu Kõrvitsalt ja Ave Tölptilt. Tõnu Kõrvits: “Mulle väga meeldis see kontsert. Akordion on pill, mis võib esmapilgul tunduda justkui piiratud värvigammaga instrumendina. Tegelikult ta seda ei ole. See on võimas väike orkester, mis võib kõlada vaevukuuldavalt või kogu saali täites. Eriti jäi meelde oma sügavuse ja dramaatika poolest Semjonovi sonaat, mis oli mulle tundmatu muusika. Meeldis väga oskuslikult üles ehitatud kava, mis oli tehniliselt laitmatult (peast!) ette kantud. Henri on suur artist!” Ave Tölpt, Music Estonia tegevjuht: “Henri Zibo mõjus laval heas mõttes suursuguse ja kindlana. Mul oli tohutult hea meel näha, kuidas üks noor inimene täidab lava rohkemgi veel oma isiksusega ja võlub esimesest helist, olles ise niivõrd haaratud esitatavast teostest ja sulades oma instrumendiga üheks. Saalis valitses eriline atmosfäär ja mõju. See on näide sellest, kuidas üks inimene ja üks pill võivad katta ka kogu orkestri paletti.”
#HenriZibo
