“Artur Lemba. Chamber Music. Volume One. Works For Violin and Piano”.
Triin Ruubel (violin), Sten Lassmann (piano).
Toccata Classics
Artur Lemba 140. sünniaastapäevaks ilmunud heliplaadile on Triin Ruubel (viiul) ja Sten Lassmann (klaver) salvestanud helilooja viiulisonatiini nr 1 (1954), viiulisonaadi nr 1 (1931) ja nr 2 (1947) ning kolm pala: “Berceuse”, “Mazurka” ja “Poème d’amour”. EMTA suures saalis novembris 2024 toimunud salvestused ja montaaži tegid Tammo Sumera ja Adaq Khan, heliplaadi produtsent on Martin Anderson, bukleti teksti koostas Sten Lassmann. See on Artur Lemba planeeritava kammermuusika sarja esimene CD, mis ilmus Briti plaadifirma Toccata Classics märgi all. Plaadi valmimisele eelnes interpreetide töö Lemba viiuliteoste käsikirjadega, milles tuli täpsustada noote. Nüüdseks on Sten Lassmanni eestvõttel ilmunud Eesti muusika infokeskuse väljaandel ka vastavad noodikogumikud.
Tuleb tunnustada nüüdisaja interpreete eesti muusikaklassika sihikindla ja järjepideva tutvustamise eest, kui siia juurde mõelda veel ka nt Elleri ja Tubina loomingu jäädvustusi. Kõnealune heliplaat on tänu esitatavatele teostele läbinisti helgetooniline ja köidab kõigi nende peenetabamuslike esitusnüanssidega, mida helilooja on lahkel käel interpreetidele kirja pannud. Triin Ruubeli isikupärase soojuse, sära ja tundesiirusega viiulitoon (mida võib eksimatult ära tunda paljude teiste seast) ja talle omane elegantne fraasigraatsia sulandus neis esitatud teostes siira loomulikkusega Sten Lassmanni kindlakäeliselt voolitud ansamblilisse kooskulgemisse. Nende helipartnerlus oli detailideni viimistletud ja väljendusrikaste karakteritega nii malbes lüürikas kui säravalt virtuoosseis voogudes. Sel heliplaadil on minu arvates lausa teraapiline toime.
Meeldiva üllatuse pakkus heliplaadi lõpuosa, kus oli võimalik kuulata viiulisonatiini nr 1 ja “Poème d’amour’i” arhiivisalvestisi. Neist esimene on jäänud helisalve 1960. aastal Rudolf Palmi (1904–1990) ja Artur Lemba (1885–1963) esituses, “Poème d’amour” 1928. aastal Hugo Schütsi (1900–1969) ja Margarethe Kruusi (12. VII 1906 – 4. IV 1990) esituses. Ajaloos on mingil põhjusel märkamatuks jäänud pianist Margarethe Kruusi elukäik, seetõttu on siinkohal vajalik täpsustada ka kuupäevalisi daatumeid. Aga ilus lõpp heliplaadile veel seetõttugi, et Margarethe Kruus oli Artur Lemba õpilane. Et Triin Ruubel on 2015. aastast ERSO kontsertmeister, Rudolf Palm oli 1930–1964 Eesti Raadio Sümfooniaorkestri kontsertmeister ja Hugo Schüts 1929–1969 Estonia teatri orkestri kontsertmeister, siis on meil nüüd aegadeülene võimalus võrrelda mitte ainult eri põlvkondade kontsertmeistrite viiulitooni ja interpretatsioonikunsti, vaid kogenud kõrv tabab kindlasti ära ka helisalvestiste tehnilisi nüansse. Tänaseks on muidugi möödas need ajad, mil salvestuslindi juures tuli toimetada kääride ja liimiga. Kuuldud “Poème d’amouri” esituste põhjal julgen arvata, et Hugo Schüts ja Triin Ruubel on viiulitooni ja -tunnetuse poolest küll helisugulased.
Ene Pilliroog
muusikateadlane
“Lepo Sumera. Symphonies Nos. 1 & 6.”
Estonian National Symphony Orchestra, Olari Elts.
Ondine
On hea meel, et ERSO on oma peadirigendi Olari Eltsi juhtimisel saanud valmis ja toonud kuulajateni CD Lepo Sumera kahe sümfooniaga.
Kui uurida, milline on Sumera sümfooniate diskograafia seis, siis meenub esimesena kunagine Peeter Lilje ERSOga üles võetud LP, millel helilooja 2. sümfoonia. Ainsa dirigendina on kõik Sumera sümfooniad sisse mänginud Paavo Järvi, neist esimesed viis oma toonase Malmö orkestriga, kuuenda ERSOga (ilmusid 1994, 1996 ja 2003 BISi märgi all) ning veidi hiljem veel kord kuuenda Cincinnati orkestriga (2011). Välisdirigentidest on Sumera muusikat salvestanud Vitali Katajev, kes on sisse mänginud sümfoonia nr 1 ja “Pantomiimi”, “Symphōnē” on olemas Juha Kangase ja Keski-Pohjanmaa kammerorkestri ettekandes. Ühelt kogumikult leiab veel 1. sümfoonia I osa Peeter Lilje ja 4. sümfoonia I osa Arvo Volmeri esituses – oletan, et tegu on võtetega ERRi arhiivi tarvis. Ega seda kõike ülearu palju ei ole. Neeme Järvi peadirigendiks oleku ajast on küll palju plaadistusi, eelkõige suuri klassikuid, sekka vähem tuntud autoreid, samal ajal kui tema juhatatud üpris napist eesti muusikast kõlab peamiselt 20. sajandi esimese poole autorite looming. Uuem eesti muusika oli neil aastail teiste eesti dirigentide (Risto Joost, Mihhail Gerts, Mikk Murdvee – kõigilt üks plaat) rida, paar Pärti (Tõnu Kaljuste, Paavo Järvi) veel kauba peale.
Nüüd on asja käsile võtnud Olari Elts. Temagi puhul paistab olevat tegu ühega neist, kelle südameasjaks on eesti muusikat süstemaatilisemalt üle vaadata, ettekandele tuua, terviksalvestisi luua. Eltsi dirigeerituna on meil olemas juba Heino Elleri kaks albumit. Kuuldavasti töö Sumeraga läheb edasi.
Kui Sumera “Pala aastast 1981” on eesti klaverimuusikas kujunenud krestomaatiliseks, üheks kõige tuntumatest ja enim esitatutest, siis minu meelest võiks saada sama öelda mõne Sumera sümfoonia kohta – need peaksid olema osa meie muusikalisest ABCst – ja miks ei võiks selleks olla esimene, mis oma värvika ja meeldejääva materjaliga kompab justkui vastandpoolusi ja teeb seda ka lihtsamale kuulajale arusaadaval moel. Vähemalt nii mulle tundub.
Mõlemad plaadile valitud oopused, nii esimene kui kuues sümfoonia, on minu meelest praeguseks end lahti murdnud oma loomisaja õhustikust ja vähemalt nendes Olari Eltsi vormitud ettekannetes ületavad selle aja raami, sulandudes universaalsesse aegadeülesesse helikangasse, kui midagi seesugust võiks omale ette kujutada. Sumera puhul imetled pikka mõttekaart, idee selgust, visiooni kandvust. ERSO kõlab Eltsi käe all hästi, on nüanssides selge, suures arengujoones ja üldplaanis hea tervikutunnetusega. Kuid selline valik, panna žanri ava- ja viimane teos kõrvu, ärgitab paratamatult neid omavahel võrdlema, joonib teravamalt alla, kuivõrd sarnased, ent siiski vastandlikud ja samas teineteist täiendavad need kaks omavahel on: ühisosa, kas siis sarnast või vastandlikku, leiab nii konkreetsetes elementides kui instrumentaariumis, teemade laadis ja paljudes muudes nüanssides. Seda, et autor pöördus oma viimaste helitööde aegu varasema, eriti 1. sümfoonia aegse loomingu poole, märkas ta isegi. Kui aga esimeses jääb domineerima helgus, lootus, siis kuuenda kurbus ja traagika on kuidagi lohutud, fataalsed. Moodustub justkui vastandite paar, või ring, kust paratamatult kumab läbi lõpu eelaimus, kasvõi alateadlik …
Virge Joamets
Maria Faust Sacrum Facere.
“Marches Rewound & Rewritten”.
Stunt Records, Sundance Music
Eesti džässmuusikas on esiletõusvalt esindatud tundlikud, tugeva autorikeelega heliloojad: Mingo Rajandi tühistamiskultuuri vaatlev “Werewolves” ja tänavu diktatuuri allutamismehhanisme jälgiv ja uuriv Maria Faust oma nüüdseks Euroopa ühe olulisima preemia – Saksa plaadikriitikute auhinnaga pärjatud albumiga “Marches Rewound & Rewritten”. Mõlemad loojad tajuvad ühiskondlikke protsesse ohtlike muutustena, mis kärbivad vabadusi ja õigusi. Erinevate väärtuste lahkhelide tõttu kõmisevad kõlakojad üha valjemalt, millest ei saa passiivselt mööda vaadata. Kas see on uus normaalsus või ajutine võbelus?
Maria Faust ei pelga oma loomingus lahata keerulisi ja konfliktseid teemasid. Olgu need seotud naise sotsiaalse positsiooniga ühiskonnas, identiteedi küsimused või tuues fookusesse üldise ebaõigluse, jääb autor truuks aususele ja oma häälele. Seekordsel albumil “Marches Rewound & Rewritten” maalib Maria Fausti ansambel Sacrum Facere valusalt ühemõttelise kirjelduse meie ajastust – võimuiha, vägivald ja järk-järgult kasvav surve demokraatlike väärtuste murendamisele. Kasutades türanniale omast propagandamuusikat kui programmilist esteetikat, suudab Faust luua mitmekihilise teose, mis pole vaid poliitiline peegeldus, vaid inimpsühholoogia käsitlus. Marss pole antud kontekstis lihtsalt stiil, vaid osutab kellegi poolt peale surutud rütmile, mis koondab “ühise lipu alla” (“March No. 3”). Inimeselt võetakse identiteet, antakse uus, mis on seotud pulseeriva ideoloogiaga. Iroonilisel kombel kõlab tseremoniaalne ja pidulik trummipõrin ja marsisamm kui eluülistus enne hukatust, mil üksikisiku tragöödiast saab lõõmav kulutuli, mis heidab ühiskonna leina ning segadusse (“March No. 5”).
See materjal on emotsionaalsel tasandil dünaamiline ja kaardistab inimeses toimuvaid protsesse pingeväljades (ilmekad palad “March No 2”, “March No. 4” ja “March No. 6”). Allutamine ja allumine, vastuhakk, tõekspidamised, religioon ja inimlik püüd vabadusele, olemisele ja mõistmisele. Faust ei võitle, vaid püüab väestada kuulajat, raputada, üles äratada. Ta suunab märkama, millal marssimisest saab hoopis midagi muud – vali ja destruktiivne jõud. Ansambli puhul on muljetavaldav toorus, millele vastandub ülim delikaatsus ja interpretatsiooni täpsus. Kompositsioonid on nõudlikud, džässmuusikale omast improvisatsiooni (“March 1.2”) on sel albumil vähem, kuid toetab samas tugevalt albumi kontseptuaalsust.
“Marches Rewound & Rewritten” on oluline ja vajalik plaat, mis on ettevaatav, hoiatav, kuid samas püüab pakkuda lootust ja usku.
Vootele Ruusmaa
“Mägikaikavedu”.
Cätlin Mägi & Marko Mägi.
Cätlin Mägi
Cätlin ja Marko Mägi, partnerid nii elus kui ka laval, on tihedas kontaktis eesti pärimusmuusikaga, ühtaegu muusikutena ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõududena. Marko Mägi, kelle mängulaadi kujundab suurel määral ka kogemus jazzi vallas, puhub sopran- ja tenorsaksofoni, Cätlin Mägi peamiseks pilliks on torupill, kuid ta mängib ka parmupilli, erinevaid vilepille ja laulab.
“Mägikaikavedu” on kahe puhkpillimängija duo, milliseid ju ikka aeg-ajalt kohtab (Eestis tegutses näiteks pikka aega Raivo Tafenau ja Meelis Vindi saksofoni ja bassklarneti tandem). Omapäraseks teeb plaadi rahva- ja jazzipilli kohtumine, kus kumbki säilitab oma kõlalise, mängutehnilise ja stilistilise eripära, kuid otsib ka ühisosa. Kõige mõjuvam on meloodialiinide energiline unisoon, mis saab sageli veelgi lisa intensiivsetelt improvisatsioonilistelt soolodelt. Palju leiab rakendust torupilli burdoon ning parmupill (mida Cätlin Mägi vahepeal torupillist rohkemgi mängib) toob ansamblipilti väga erksa rütmika. Kõikide pillide käsitsus on esmaklassiline.
Lood, mis leiavad mitmesugust töötlemist, on meie rahvamuusika-arhiivide kuldvara: kuus viisi Torupilli Jussilt ehk Juhan Maakerilt, polkad Jaan Pihti ja Mihail Vaga järgi ja lood teistegi vana aja mängijate repertuaarist, lõpunumbrina ka üks pala Šotimaalt. Cätlin Mägi on valikusse lisanud viis omaloomingulist kompositsiooni, mis on dateeringu kohaselt kirjutatud 20 ja rohkem aastat tagasi. Neist kenim on 2001. aastal loodud “Valss vanaemale”.
“Mägikaikavedu” on pikk ja põhjalik plaat, mis kestab ligi tunni ning sisaldab 21 pala. Usun, et see muusika mõjub eriti nakatavalt elusas ettekandes – ükski nendest pillidest ei vaja paraja suurusega kontserdikohas võimendust ja esituste elekter, mida on plaadilgi selgelt tunda, jõuab kindlasti veelgi vahetumalt kuulajani.
Joosep Sang
