18. novembril 2025. aastal möödus 100 aastat dirigendi ja muusikapedagoogi Heino Kaljuste sünnist. Seda tähtpäeva peeti meeles nii konverentsi, õpitubade, raamatu (ilmunud kogumik “Kolmkümmend õppetundi” koondab tema käsikirjalised tunnikavad) kui kontserdiga. Valmis Pille Jänese maal ja lauluväljakule pandi mälestuspink. Praegu ehitatava Kullo huvikeskuse uue hoone suur kontserdisaal hakkab kandma Heino Kaljuste nime.
Kuigi Heino Kaljuste surmast on möödas juba üle 35 aasta, on tema pärand jätkuvalt elav ja oluline. Sellest andis tunnistust ka konverentsi väisanud huviliste hulk, mis täitis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suure saali. Neid inimesi, kes Heino Kaljustega on kokku puutunud ning tema käest juhatust ja õpetust saanud, on aastate jooksul kogunenud väga palju. Olen minagi lastekoori koosseisus tema käe all laulukaare all laulnud nagu arvatavasti enamik muusika- ja lauluhuvilisi lapsi noil aastail.
Tagasi vaadates tuleb öelda, et Heino Kaljuste osa Eesti muusika 200-aastasel teekonnal Kanepist Carnegie Halli, nagu seda konverentsil kirjeldasid Urve Läänemets ja Kadi Kaja, on silmapaistvalt kaalukas ja oluline, toetudes mitmele suurele sambale, millest igaüks eraldigi on väärt ühe mehe elutööd. Ta moodustas Ellerheina koori, tegeles muusikapedagoogikaga, propageerides relatiivset noodilugemissüsteemi ja pani aluse noorte laulupidudele.
Heino Kaljuste sündis Narvas ja puutus koorilauluga kokku juba lapsepõlves, lauldes Peetri koguduse kooris. Tema isa oli sõjaväelane, kes oli võidelnud Vabadussõjas. Nii oli selge ilmapilt Heinole juba lapsepõlvekodust kaasa antud. Viieaastaselt sai ta endale lõõtspilli ja veidi hiljem viiuli. Paljudes mälestustes on räägitud Heino muusikahuvist ja võimest käigupealt kokku panna muusikakollektiive, millega rahva ette astuda.
Heino Kaljuste õpingud Tallinna Westholmi gümnaasiumis jäid lühikeseks, sest 1925. aastakäigu poisid läksid sundmobilisatsiooni alla ja nii tuli Kaljustel teenida Saksa sõjaväes. Võis juhtuda, et tormine ilm tegi eesti muusikakultuurile suure teene, kui sõja lõpus Saaremaalt teele läinud paadi, milles koos kamraadidega oli ka Heino, hommikuks Rootsi asemel tagasi Saaremaa rannikule kandis. Algas vangipõli, mille ajal suutis ta isegi orkestri moodustada. Ehk aitas see tal ka raskemast saatusest pääseda. Juba Kohtla-Järve töölaagri ajal tekkis Kaljustel võimalus töötada sama linna keskkoolis muusikaõpetajana. Edasi olid õpingud Tallinna Muusikakoolis ja konservatooriumis Jüri Variste käe all juba asjade loomulik käik.
Tallinna pioneeride ja koolinoorte palee lastekoori, hilisema nimega tütarlastekoor Ellerhein, asutas Heino Kaljuste juba 1951. aastal, veel konservatooriumis õppides. Tänaseni tegutseval kooril on ootamatult suur tähendus Eesti muusikaloos. Seal on aastate jooksul laulnud tuhanded musikaalsed noored, kes on saanud kaasa kõrgetasemelise lauluoskuse ja armastuse koorilaulu vastu. Kooril on selja taga hulk uhkeid kontserdireise ja ette näidata lugematu arv konkursivõite. Tegelikult on märgiline, et Eesti esimese Grammy auhinna võitis 2004. aastal koorimuusika kategoorias Sibeliuse kantaatide salvestis, kus Paavo Järvi käe all laulis Rahvusmeeskoori kõrval just tütarlastekoor Ellerhein. Plaadi arvustustes kiideti tütarlastekoori erilist säravat ja puhast kõla. Toona oli küll Ellerheina peadirigent juba Tiia-Ester Loitme, kellele kuulub nüüd hinnaline trofee, aga oli ju Loitme aastakümneid Kaljuste kõrval Ellerheinaga tööd teinud. Ise on ta öelnud, et koori juures Kaljuste tööd jätkates ei tulnud tal suuri muudatusi teha, vaid kõik läks edasi juba tuttavaid radu pidi, professori näpunäidete järgi.
Ka Ellerheina praegune peadirigent Ingrid Kõrvits alustas laulmist Heino Kaljuste käe all. Temagi koori tulek oli vist peaaegu paratamatu asjade käik, sest Ingridi ema Anneli Mäeots oli aastakümneid Ellerheina lastekoori dirigent. Kõrvits on meenutanud, et erinevalt paljudest toonastest kooridirigentidest, kes kippusid lauljatega kurjustama, jäi Kaljuste alati viisakaks ja heatahtlikuks. Ta oli väljapeetud, kandis alati ülikonda, välja arvatud siis, kui televisioonis esinedes pani selga rahvuslikes mustrites vesti.
Tähelepanuväärine on Heino Kaljuste koostöö Veljo Tormisega, kelle loomingut ta mõistis ja hindas, erinevalt näiteks Gustav Ernesaksast. Ellerheinale on pühendatud Tormise mahukas kooritsükkel “Vanavanemate viisivakk”.
1965. aastal tekkis Eesti koolimuusikutel võimalus sõita suurema delegatsiooniga Ungarisse, International Society for Music Education ehk ISME kongressile Budapesti. Konverentsi peateema oli uus muusika ja muusikaline kasvatus. Zoltán Kodály loodud relatiivsest noodilugemissüsteemist vaimustus just Heino Kaljuste ja otsustas seda erakordse sihikindlusega ka Eestis juurutama asuda. Ta mõtles välja ka eesti keelde sobivad silbid jo-le-mi. Tõnu Kaljuste meenutuste järgi katsetas ta kõike uut kõigepealt kodus oma laste Tõnu ja Mari peal. Ellerhein oli kõige esimene koor Nõukogude Liidus, kes hakkas selle süsteemi järgi tööle. Koori silmapaistvalt kõrget taset aitas saavutada relatiivse noodilugemissüsteemi kasutuselevõtt.
Koos Riho Pätsiga kirjutas Kaljuste ka muusikaõpikud tavakoolidele ja kui minister Ferdinand Eiseni ajal tekkis võimalus luua Eestis süvaõppega klasse, loodi esimene muusikalise kallakuga klass Tallinna 22. keskkoolis.
Olen ka omal nahal relatiivse noodilugemismeetodi imet kogenud. Pärast Nõmme lastemuusikakooli lõpetamist 1970. aastate alguses tahtsin väga edasi õppida Tallinna Muusikakeskkoolis. Mängisin täiesti viisakalt klaverit, aga solfedžoga oli seis sant. Tegin sisseastumiseksami hindele 3-. Sain küll kooli sisse, aga mulle öeldi, et kui aastaga olukord ei parane, siis tuleb lahkuda. Hakkasin käima järeleaitamistundides Eda Kõrgemäe juures, kes oli üks Heino Kaljuste mõttekaaslasi ja sealjuures ka imeline õpetaja. Iga nädal käisin harjutamas so-d ja mi-d, süsteemi, mida ma varem üldse ei tundnud ja millesse minu absoluutse kuulmisega pianistist ema sinnamaani väga suure skepsisega suhtus. Ja ime küll, õppeaasta lõpuks oli solfedžo 4 käes ja muusikakeskkooli lõpus tulid neljahäälsed diktaadid juba mängleva kergusega.
Heino Kaljuste suur unistus oli õpetada kõik Eesti lapsed nooti lugema. Et see oleks nagu teine kirjaoskus, mis annab igale inimesele võimaluse ise muusikat teha, sest inimhääl on kõige kättesaadavam pill. Kodály on öelnud: “Kui laulab kool, laulab kogu rahvas.” Muusikaline kirjaoskus on suurepärane alus koorilaulu harrastusele, mis aitab luua sotsiaalseid sidemeid ja kasvatab rahvuslikku eneseteadvust. Need on asjad, mis läbi raskete aastate on laulupidude kaudu aidanud elus hoida meie kultuurilise iseolemise soovi ja oskust.
Heino Kaljuste oli kindel, et laulupeod ei saa tekkida tühjale kohale, vaja on viljakat haritud pinnast. Nii tuli neil koos Alfred Raadikuga mõte hakata korraldama noorte laulu- ja tantsupidusid üldlaulupidudest eraldi, et laiendada osavõtjate ringi. Esimene pidu sai teoks 1962. aastal. Kaljuste oli 27 aastat 1960–1987 üldlaulupidudel lastekooride ja koolinoorte laulupidudel ühendkooride üldjuht.
Järelkasvu oluliseks tingimuseks on pädevad koorijuhid ja muusikaõpetajad. Heino Kaljuste hoolitses muusikapedagoogide järelkasvu eest, töötades rohkem kui kolmkümmend aastat Tallinna Riiklikus Konservatooriumis ja ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis koorijuhtimise ja metoodika õppejõu ja professorina. Nende aastate jooksul said temalt õpetust sajad praegused muusikapedagoogid. Tema lahkumise järel tõdes rektor Venno Laul, et tühimik, mis nüüd täita tuleb, on väga suur.
Heino Kaljuste suur eesmärk oli see, et muusikaõpetajad saaksid oma ettevalmistuse just konservatooriumis. Koolis omandatud metoodika järgi 33 aastat Rootsis edukalt koore juhatanud Leana Salu kinnitas, et Kaljuste oli erakordselt põhjalik ja süsteemne, aga ka väga lahke ja heatujuline. Professor hoolis väga oma õpilastest ja kuuldavasti oli tal kodus seinal Eesti kaart, kus iga lipuke tähistas õpilast, kus ta siis parajasti tööl oli ja tunde andis.
1966. aastal moodustas Heino Kaljuste Ellerheina vilistlaste kammerkoori, mille juhtimise võttis 1971. aastal üle Tõnu Kaljuste. 1981. aastal sai koorist Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mis praegu kuulub vaieldamatult maailma parimate kooride hulka, on näiteks juba 16 korda nomineeritud Grammy auhinnale ja kahel korral selle ka võitnud. EFK on maailmas kõrgelt hinnatud Tormise ja Pärdi interpreet ja möödunud oktoobris esitasid nad juba teist korda Pärdi muusikat ka maailma kuulsaimas kontserdisaalis Carnegie Hallis.
Heino Kaljuste sünniaastapäeva hiljutiste pidustuste valguses jäin mõtlema, et kui tema elukäik oleks kulgenud veidi teisiti, paat olekski jõudnud Rootsi randa ja kui kunagi poleks tulnud Ellerheina koori, siis poleks ju Ellerheina vilistlastest saanud sündida ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ja kui ilma isa eeskujuta oleks ehk ka Tõnu Kaljustegi pühendunud muusika asemel hoopis tennisele või korvpallile, siis milliseid lugusid oleksid kirjutanud Tormis ja Pärt ja kes oleks siis Pärdi 90. sünnipäeval Carnegie Hallis tema muusikat laulnud, või milline oleks üldse Eesti muusikamaastik täna …
