Golden Dark on Berliinis tegutsev portugali-eesti-briti bänd, mille kooseisus on Daevid McMillan (vokaal, kitarrid, ka kõikide palade autor), eestlanna Elo Masing (viiul, vokaal), João Clemente (elektrikitarr, sämplid), André Pontífice (bass, tšello) ning Bernardo Sousa (trummid). Lisaks mängib enamik neist igasuguseid väiksemaid instrumente, mida on peetud vajalikuks helipiltide kirevamaks muutmisel kaasata. Album on muusikakollektiivi debüütüllitis, mille teeb eriliseks see, et tegemist on limiteeritud vinüüliväljaandega, mille iga ümbris on omakorda unikaalne käsitöö, meisterdet tollesama Daevid McMillani kätega. Väärikas, igatahes!
Plaadilt leiab kaheksa jalutuskäiku või kulgemist – võib kujutella, et Berliini hämarates keldrites ja klubides, kus üheksakümnendatel peeti lugu reivist, ent kust pole veel kadunud möödund sajandi lõpupoole kuulsate muusikute vibe, David Bowie aegne kuldne pimedus. Avalugu “Dave’s Got Hope” on kitarrikeskne, laisa vokaaliga undeground-popi lugu koos väikeste sigrimigridega taustal. Järgmine, “Visions of Exile” on seevastu juba kordi eksperimenteerivam, kasutades lisainstrumentide kirevat paletti ning põhipillide erinevaid käsitlusvõimalusi. Nimilugu “Golden Dark” on kaunis, melanhoolne ballaad, garneeringuks viiulid ja tšellod. Järgneb undergroundilik “Regular Sermon”, sellele omakord “The Man in the Garage”, mis on pigem meloodiline deklamatsioon kui konkreetne muusikapala… Üllitist iseloomustabki läbivalt eksperimenteeriv põrandaalune helikeel, mis vägagi toetab eksistentsialismi kalduva lüürika mõistmist, viies kuulaja läbi mõnevõrra tuttavliku maailma dimensioonidesse, kus ta võibolla varem pole olnud.
