Estonian Incantations 1. Tauno Aints, Sven Grünberg, Robert Jürjendal, Raul Sööt.

2016. aastal salvestatud ja tänavu Londoni “estofiilse” plaadifirma märgi all ilmunud uudisloomingu plaat on üks Viljandi kitarrifestivali iga-aastastes eriprojektidest. Kõigis teostes on pandud kokku kitarr(id) ja kammerkoor – kindlasti mitte enneolematu, kuid siiski üsna tavatu kooslus. Kitarristid on rohkem solisti osas, esitades nii välja kirjutatud kui ka improviseeritud materjali. Koor loob kõlarohkeid taustu, ehkki tal on ka oluline roll teksti edasi andmisel. Palju tuldsülgavat teksti on kohe plaadi avaloos, Tauno Aintsi “Vitsasõnades”, mille avang on eht-veljotormislik manamine, andes siis ruumi soomlase Marzi Nymani erakordselt ekspressiivsele kitarrimängule. Avapala tulevärki rahustab Aintsi kaheosalise teose teine osa, ruumika koorifaktuuriga “Valusõnad”. Marzi Nymani rockiliku energiaga kitarrimängule pakub kontrasti järgmises teoses seitsmekeelsel akustilisel kitarril soleeriv Andre Maaker. Sven Grünbergi “Kas ma sind leian” paneb koori kaheksa minuti vältel kordama vaid pealkirja nelja sõna, kõige sagedamini unisoonis. Esiplaanil on siiski Maakeri flamenkolikud kitarripassaažid ja meloodiaornamendid. Atmosfääri lummus on keskne märksõna ka Robert Jürjendali teoses “See öö oli pikk” (tekstiks Doris Kareva kaunis luuletus). Jürjendal kasutab efektiivselt Weekend Guitar Trio elektroonilisi finesse, vastandades kitarride “kosmiliselt” plinkivaid-pulseerivaid kõlasid koori jutustavale laululaadile. Teksti selgus tuleb ka esituslikus mõttes selles teoses kõige paremini välja. Järgnevas Raul Söödi kompositsioonis “Vaikusestki vaiksem” (Söödi enda tekst) läheb osa teksti kaduma, kuid hea leid on koori perkussiivne kaashäälikute ütlemine, mis loob tausta Paul Danieli ja Ain Agana kitarriküünitustele. Kui esitusest üldistavalt rääkida, on põhjust kiita nii koori-dirigenti kui ka kitarrisoliste, kes on igaüks üsna enda nägu. Ain Agan eristub krihvideta kitarri kasutamisega, Marzi Nyman oma ehmatavate energiapursetega. Iga kitarrist lisab grupipildile oma värve, mis ühinevad lõpuloos “Me täname”, kus iga kitarr saab oma repliigid kordamööda välja tuua.