Collegium Musicale ning tema ambitsioonikas dirigent ei karda väljakutseid. Nii juhtuski, et teel ETV stuudiosse, et laulda tantsu saateks rõõmsasti “Tuljakut”, saadi hakkama tõelise vägitükiga –Erkki-Sven Tüüri koorimuusikaga CD-ga. Kuigi nad ise väidavad, et plaadile sai kogu Tüüri koorilooming ja nad veel ootasid, et helilooja kirjutaks juurde, et plaat täis saaks, siis näiteks tema kolm kõige tuntumat koorilaulu on siit puudu (2014. aasta laulupeol peavalu valmistanud, aga lõpuks üsna õnnestunud “Taandujad”, “Kui vaikivad päevased tuuled” vaimuliku laulupeo kavast ja kooridele esitamiseks vabalt jagatud “Ukrainale”). Kuid suurem osa loomingust, sealhulgas kõik ulatuslikumad teosed, on tõesti albumil olemas.
Erkki-Sven Tüür on koorile kirjutades küllaltki konservatiivne. Dissonantse on siin mõõdukalt ning kuigi harmooniad pole (siinpuhul õnneks) nii ilusad kui suurel osal eesti kaasaegsel koorimuusikal, on need kahtlemata põnevad. Põnev on ka tema meloodiakäsitlus, mis oma ootamatute hüpetega mõjub natuke dodekafoonia sarnaselt (au koorilauljatele, kes need ära laulavad). Plaadi üldine meeleolu on rusuv ja morbiidne – pole vahet, kas lauldakse “au olgu Jumalale kõrges” (“Missa brevise” 2. osa) või “suurim neist on armastus” (“Canticum Canticorum Caritatis” “Armastuse ülemlaulu” tekstile) – kõik on sama hall ja raagus kui männid esikaane fotol. Ja see pole mitte müramuusikalik rusuvus, vaid intensiivse emotsioonitulva rusuvus.
Ühe eesmärgi see album kindlasti täidab. Kuna Tüüri teosed on sellised, mida vaid väga vähesed koorid suudavad või julgevad kavva võtta, on nüüd need vähemalt elavana jäädvustatud. Kui aga mõtlesin, millisel juhul võiks seda plaati kuulata, olin ma raskustes. Tüüri koorimuusika on selgelt kontsertide muusika, mille nautimiseks peab olema selle sees. Kui kuulata seda salvestisena, nõuab see pingsat tähelepanu. Tema lauludes on palju detaile ja kontraste ning uut informatsiooni tuleb kogu aeg peale. Pärast mitmeid katsetusi, et leida süvenemiseks sobivat kohta, aega ja asendit, sain aru, et hilisel öötunnil kõrvaklappidega kuulates on elamus väga eriline. Eriti plaadi avaloo, õigeusu palveraamatu tekstile kirjutatud “Triglosson trishagioni” puhul, mis võlub oma trillerite, arhailisuse, õõnsuse, harmooniliste lahenduste ja kontrastide poolest. Tasub proovida.
